Pool maailma. Harper Voyager
ei tahtnud teda tappa,” lausus ta kurinal. „Meister Hunnan saatis nad kolmekesi minu vastu. See ei olnud mõrv!”
„Edwal arvab kindlasti teisiti.”
Tõsilugu, ta teadis küll. Astlal tulid pisarad silma, tal oli oma arguse pärast häbi, aga ta ei saanud sinna midagi parata. Kuidas ta nüüd soovis, et poleks kunagi harjutusväljakule läinud, et ta oleks õppinud ilusasti naeratama ja münte lugema, nagu ema oli alati tahtnud. Aga soovide eest ei osta midagi.
„Palun, isa Yarvi, anna mulle võimalus.” Ta vaatas mehe rahulikesse külmadesse hallikassinistesse silmadesse. „Ma võtan vastu ükskõik millise karistuse. Ma teen kahetsemiseks mida tahes. Ma vannun!”
Yarvi kergitas üht kahvatut kulmu. „Sa ole oma vannetega ettevaatlik, Astel. Igaüks neist on kui ahel su küljes. Mina vandusin, et maksan kätte oma isa tapjatele, ja see vanne rõhub mind endiselt raskelt. See vanne võib ka sind raskelt rõhuma hakata.”
„Raskemalt kui kivid, millega mind surnuks loobitakse?” Ta sirutas peopesad välja, niivõrd kui ahelad lasid. „Ma annan päikesevande ja kuuvande. Ma teenin nii, nagu sina sobivaks pead.”
Minister vaatas kortsus kulmul ta räpaseid käsi, mida ta ette sirutas. Ta silmitses kulmu kortsutades meeleheitepisaraid, mis üle Astla näo veeresid. Ta kallutas pea aeglaselt küljele nagu kaupmees, kes Astla väärtust hindab. Lõpuks ohkas ta pikalt ja õnnetult. „Oh, hea küll.”
Tekkis vaikus, mille vältel Astel seedis seda, mida Yarvi oli öelnud. „Sa ei loobi mind kividega surnuks?”
Yarvi lehvitas oma sandi käega, nii et üks sõrm edasi-tagasi lipendas. „Mul on raske suuremaid kive tõsta.”
Uus vaikus, piisavalt pikk, et kergendus annaks teed kahtlusele. „Mis siis … otsus on?
„Ma mõtlen midagi välja. Lase ta vabaks.”
Vangivalvur lutsis hambaid, nagu jätaks iga luku avamine talle haava ihusse, kuid tegi, nagu kästi. Astel kratsis raudvõru hõõrumisjälge randmel ja tajus end ilma selle raskuseta kummaliselt kergena. Nii kergena, et tal tekkis tunne, nagu oleks see uni. Ta pigistas silmad kinni ja mühatas siis, sest võtmehoidja viskas talle kõhule tema saapad. See ei olnud siiski unenägu.
Ta ei saanud neid jalga tõmmates naeratust näolt.
„Su nina oleks nagu murtud,” ütles isa Yarvi.
„Mitte esimest korda.” Kui ta pääseb sellest kõigest vaid murtud ninaluuga, siis võib ta end väga õnnelikuks pidada.
„Las ma vaatan.”
Minister oli kõigepealt ikkagi ravitseja, seepärast Astel ei võpatanud, kui ta lähemale tuli ning õrnalt tema silmade all olevaid luid kompis, kulm keskendunult kortsus.
„Aih,” pomises Astel.
„Vabandust, kas oli valus?”
„Ainult na…”
Yarvi torkas talle ühe sõrme sõõrmesse ja vajutas pöidlaga armutult ninajuurele. Astel ahhetas, vajus põlvili, kostis krõmps ja ta nägu haaras kuumvalge valu, pisarad voolasid sellise hooga kui iial varem.
„Korras,” ütles Yarvi ja pühkis käe tema särgi sisse.
„Jumalad!” halises Astel ja hoidis käsi tuikava näo ees.
„Mõnikord hoiab väike valu hilisema suure jama ära.” Isa Yarvi läks juba ukse poole, seepärast ajas Astel end püsti ja hiilis talle järele, imestades endiselt, kas see pole mingi petukaup.
„Tänan sind headuse eest,” pomises ta võtmehoidjast möödudes.
Naine põrnitses vastu. „Loodan, et sul ei lähe seda enam kunagi vaja.”
„Ära solvu, aga ma loodan sedasama.” Astel sammus isa Yarvi järel piki hämarat koridori trepist üles ja kissitas valguse käes silmi.
Käsi võis tal ju ainult üks olla, aga jalad töötasid väga hästi, samm oli tal üle kindlusehoovi minnes kiire ja tuul sosistas nende pea kohal vana seedri okstes.
„Ma peaksin oma emaga rääkima …” alustas Astel ja püüdis talle järele jõuda.
„Ma juba rääkisin. Ma ütlesin talle, et ei pea sind mõrvariks, aga sa andsid vande mind teenida.”
„Aga … kust sa teadsid, et ma …”
„Ministri asi on teada, mida inimesed teevad.” Isa Yarvi turtsatas. „Praegu ei ole sa kuigi sügav kaev, Astel Bathu.”
Nad läksid Ulguvärava alt läbi, kindlusest välja linna ja suurest kaljust alla Mereema poole. Nad sammusid vaheldumisi mööda treppe ja kitsaid käike, mis olid lähestikku kiilutud majade ja veel tihedamalt kokku surutud inimeste vahel ohtlikult kaldus.
„Ma ei lähe kuningas Uthili sõjakäigule, ega?” Rumal küsimus, kahtlemata, aga nüüd, kui Astel oli Surma varjust välja astunud, oli tal küllalt valgust, et oma purustatud unistusi taga leinata.
Isa Yarvi ei olnud leinameeleolus. „Ole tänulik, et sa maa alla ei lähe.”
Nad läksid mööda Alasite tänavat, kus Astel oli veetnud pikki tunde, kui piidles relvi ahnelt nagu kerjuslaps kooke. Siin oli ta sõitnud isa kukil ja tajunud uhkusevõbelust, kui sepad kutsusid isa oma tööd vaatama. Aga nüüd tundus ääside ette välja pandud sädelev metall teda vaid narrivat.
„Minust ei saa kunagi Göötimaa sõdalast.” Ta ütles seda vaikselt ja kurvalt, aga Yarvi kõrvad olid teravad.
„Niikaua kui sa elus oled, on see peamiselt sinu enda teha, kes sinust saada võib.” Minister hõõrus õrnalt oma kaelal olevaid vanu arme. „Alati on mingi võimalus, ütles kuninganna Laithlin ikka.”
Astel märkas, et ajas end paljalt selle nime peale veidi rohkem sirgu. Laithlin ei ole sõdalane, aga Astel imetles teda kõigist inimestest kõige enam. „Kuldset kuningannat ei julge keegi naeruks pidada,” sõnas ta.
„Seda küll.” Yarvi kõõritas Astla poole. „Õpi oma kangekaelsust arukusega segama ja ehk saab sinust kunagi samasugune.”
Näis, et see päev on endiselt väga kummaline. Igal pool kummardasid inimesed, kui nad möödusid, ja pomisesid vaikselt: „Isa Yarvi!”, nad astusid kõrvale, et Göötimaa ministrile teed anda, kuid vangutasid süngelt pead, kui nägid räpast ja häbistatud Astelt tema järel läbi linnaväravate rahvarohkesse sadamasse hiilimas. Nad tegid endale teed kõigi Purumere ning ka kaugemate maade madruste ja kaupmeeste vahel, Astel põikles kalameeste tilkuvatest võrkudest ning nende sädelevast ja visklevast saagist mööda.
„Kuhu me läheme?” küsis ta.
„Skekenhusi.”
Astel jäi järsult seisma, suu ammuli, ja mööduv käru oleks ta äärepealt pikali lükanud. Ta oli oma elus Thorlbyst vaid poole päeva jalgsitee kaugusel käinud.
„Sa võid ka siia jääda,” viskas Yarvi üle õla. „Neil on kivid juba valmis.”
Astel neelatas ja kiirustas siis uuesti talle järele. „Ma tulen.”
„Sa oled sama tark kui kaunis, Astel Bathu.”
See oli kas kahekordne kompliment või kahekordne solvang, Astel kahtlustas viimast. Sadamakai vanad plangud kolisesid nende saabaste all ja soolane vesi laksus vastu rohelisi, vetikatesse kasvanud talasid. Kai kõrval kiikus laev, väike, kuid sale, kõrge vööri ja ahtri otsas valgeks värvitud tuvid. Mõlemale pardale riputatud värviliste kilpide järgi otsustades oli see mehitatud ja valmis teele asuma.
„Kas me läheme kohe?” küsis Astel.
„Suurkuningas kutsus mind.”
„Suur…kuningas?” Astel heitis pilgu oma rõivastele, mis olid vangikongi saastast kanged ning ta enda ja Edwali kuivanud verega kaetud. „Kas ma võin vähemalt riideid vahetada?”
„Mul pole sinu edevuse jaoks aega.”
„Ma