Sisering. Mari Jungstedt
ja sellepärast oli arheoloogidel suur vastutus säilitada kõike, mis võis kõnelda sellest, kuidas inimesed selles kohas elasid.
Martina oli sunnitud tegema mõneks minutiks pausi. Tal oli janu ja ta võttis seljakoti, kus oli veepudel. Ta istus ühele kummuli keeratud puukastile, masseeris oma õlgu, niivõrd kui see õnnestus, ja heitis hinge tõmmates pilgu teistele. Kursusekaaslased töötasid keskendunult, kes põlvili, kes kükitades või kõhuli augu serval, uurides visalt tumedat pinnast.
Ta tundis endal Marki pilku, kuid ei teinud sellest välja. Tema tunded olid suunatud mujale, nii ei tahtnud ta noormeest julgustada. Nad olid head sõbrad, millest Martinale piisas.
Jonas – sümpaatne noormees Skåne maakonnast, kõrvarõngas kõrvas ja mereröövlirätik peas –, märkas tema enesemassaaži.
„Kas on valusad? Kas ma masseerin?“
„Jah, ole nii kena,“ vastas Martina oma kohmakas rootsi keeles. Natuke ta oskas oma imelist emakeelt, tänu kadunud emale, ja tahtis meeleldi seda harjutada, vaatamata sellele, et kõik oskasid vabalt inglise keelt.
Jonas oli üks tema paremaid sõpru rühmast ja neil oli koos lõbus. Ta hindas Jonase pakkumist kõrgelt, ehkki aimas ka, et see ei olnud mitte ainult tema peale mõeldes tehtud. Tähelepanu, mida mõni mees rühmast talle pööras, oli tore, kuid samas ei teinud ta sellest tegelikult eriti välja.
Kolmapäev, 30. juuni
Ta sõitis punase pikapiga mööda kruusateed, tolmupilv taga. Aeg oli varane, esimesed päikesekiired piilusid silmapiiri tagant. Kogu asula magas, isegi lehmad, kes lebasid suletud silmi karjamaal tihedalt koos, kui ta mööda sõitis. Ainsaks elumärgiks olid siin ja seal põldudel silkavad jänesed. Ta suitsetas ja kuulas ööraadiot. Ta polnud ammu olnud nii rahulolev.
Kitsale kruusateele ei mahtunud sõitma rohkem kui üks auto. Kohati läks tee laiemaks, nii et seal sai vastutulija ära oodata. Sellistele kohtadele osutasid valged liiklusmärgid tähega „M“. Ega neid vaja ei olnud, sest siin ei tulnud kunagi keegi vastu. Nende talu oli tee lõpus, kaugemale ei olnud võimalik sõita. Talle ei meenunud, et neil oleks kunagi keegi külas käinud. Lapsepõlves polnud see midagi, mille üle imestada, ta arvas, et kõik elavad nii nagu nemad. Sellist tegelikkust ta tundis ja selle järgi ennast seadis.
Iga kord, kui lapsepõlvekodu viimase kurvi tagant paistma hakkas, tabas teda justkui tellimise peale paanikahoog: rinnus surus, lihased tõmbusid pingule ja hingamine muutus raskeks. Seejärel kadusid sümptomid üsna kiiresti. Et see kunagi ka üle ei lähe, imestas ta. Tundus, et keha reageerib pärast kõiki neid pikki aastaid endiselt omal käel, täiesti ilma teadvuse vahelesegamiseta. Umbes nagu siis, kui tal oli erektsioon, ainult et ta ei teadnud, millest.
Talu, see tähendas kõigepealt üpris suurt kollaseks värvitud elumaja, millelt praegu koorus värvi. Ühel pool oli luitunud laudahoone ja teisel pool väike heinaküün. Sõnnikuhunnikust järelejäänu tuletas meelde aegu, kui neil olid loomad. Nüüd olid karjamaad ümberringi tühjad, viimased loomad müüdi ära, kui vanemad aasta tagasi surid.
Ta parkis auto heinaküüni taha, õigupoolest oli see tarbetu ettevaatusabinõu, kuid nii oli tal juba ammu kombeks. Ta avas pakiruumi, võttis koti ja astus kärmelt läbi aia. Lauda uks kriuksus tuules ja õhk seal sees oli läppunud. Laest rippusid alla tihedad ämblikuvõrgud ja ammusurnud kärbestest mustakirjud kärbsepaberid.
Vana külmik seisis oma vanal kohal, ehkki seda polnud kaua kasutatud. Ta oli mõni päev tagasi torganud pistiku seina ja veendunud, et külmik töötab.
Kui ta ukse avas, lõi talle külm vastu. Kott mahtus sisse probleemitult. Ta pani ukse kähku kinni ja pesi hoolikalt kapi väljastpoolt märja lapi ja seebiga puhtaks. Seejärel võttis ta pundi riideid ja lapi ning pani need kilekotti. Ta kaevas tagaaeda sügava augu ja surus koti sinna sisse. Ajas augu hoolega kinni ning puistas põhku ja oksi peale. Mitte miski sellel maatükil ei reetnud peidukohta.
Jäi veel auto. Ta võttis veevooliku ja töötas tund aega, et see puhtaks saada, nii seest kui ka väljast. Viimaks võttis ta maha võltsitud numbrimärgi ja asendas selle õigega. Keegi ei saanud väita, et ta ei ole põhjalik.
Seejärel läks ta ja valmistas hommikusöögi.
Üle veel ööst niiskete aasade tõusis päevaalguse udu, aeglaselt rullus see edasi, otsides teed viljakõrte ja rohupuhmaste vahel, silitades pehmeks teravad servad seal, kus luigepaar oma valget rüüd puhastas. Mõned räusktiirud kisasid lahe kohal ja paadid loksusid rahulikult oma veidi veest välja ulatuvate poide küljes. Kõduhallid kalapaadid all ranna ääres ei olnud ammu enam kasutusel.
Oli ebatavaliselt kaunis hommik. Üks selline suvehommik, mille otsid mälusopist üles siis, kui talv oma tumeda vaikse mantli üle Gotlandi laotab.
Kaheteistkümneaastane Agnes oli ärganud varem kui tavaliselt. Kell ei olnud isegi veel mitte pool üheksa, kui ta äratas oma väikese õe, kes laskis sügavas unehõlmas ennast ära rääkida üheks supluseks enne hommikusööki. Vanaema istus trepil, jõi kohvi ja luges ajalehte. Ta lehvitas neile, kui nad minema väntasid, rannarätikud pakiraamil. Kruusatee lõppes paarsada meetrit enne randa. Neil tuli vändata ratastel paar kilomeetrit, et jõuda sellesse rannaossa, kus oli mõnusam supelda. Agnes sõitis natuke eespool õde, ehkki nad oleksid võinud sõita ka kõrvuti. Sel teel ei olnud peaaegu liiklust, isegi suvisel kõrghooajal. Agnes tahtis olla alati natuke eespool. Ta oli tõusul tee äärest napsanud endale ühe rohukõrre, mida ta nüüd lutsutas, talle meeldis värske rohukõrre maitse.
Kruusatee viis esmalt läbi metsa ja siis avatud maastiku. Põllud ja aasad kulgesid üksteise kõrval kuni alla veeni, mis paistis kätte peaaegu kogu tee jooksul sinna. Tee ääres oli mitu talu, karjamaadel hobused, lehmad ja lambad. Viimasena sõitsid nad mööda tee ääres asuvast lubjakivist talumajast, mille laiad karjamaad ulatusid kuni rannani välja. Hobused, kolm Gotlandi tõugu poni ja üks Norra fjordihobune, olid praegusel aastaajal ööpäev läbi väljas, nagu ka pikavillalised sarvedega Gotlandi lambad. Lambad olid uhked oma iseloomulike keerdus sarvedega, mis olid neil peas justkui kaks kringlit. Loomad kuulusid taluperele, kes seal elas. Vahel said tüdrukud ponidega ratsutada. Peres oli neist paar aastat vanem tütar ja too lubas neil endaga kaasa ratsatuurile tulla, kui nad mööda läksid. Agnes ja Sofie käisid tihti oma vanaemal ja vanaisal külas. Nad veetsid suurema osa oma suvevaheajast siin, Petesvikeni ääres Edela-Gotlandil, kui isa ja ema Visbys töötasid.
„Oota, me võiksime minna hobuseid vaatama,“ pani Agnes ette ja jäi aia ääres seisma. Ta laksutas keelt ja vilistas, mis andis kohe tulemuse. Loomad lõpetasid söömise, tõstsid pead ja kappasid tüdrukute juurde.
Suurim lammastest hakkas määgima. Siis veel üks, kuni nad kõik kooris määgisid. Kohe olid kõik loomad aia ääres, et saada mingit maiust. Tüdrukud peletasid nad plaksutades eemale, niipalju, kui see õnnestus. Aeda sisse minna nad ei söandanud.
„Kus Pontus on?“
Agnes vaatas otsivalt karjamaal ringi. Hobuseid oli ainult kolm. Nende lemmikponi, musta- ja valgelaiguline ruun, oli kadunud.
„Ta on võib-olla eemal puude all.“
Sofie näitas näpuga keset karjamaad olevale tumerohelisele kitsale puudesalule.
Tüdrukud hüüdsid, ootasid mõne minuti, kuid poni ei ilmunud.
„Las olla,“ ütles Sofie. „Lähme ujuma.“
„Imelik, et ta ei tule.“ Agnes kortsutas murelikult kulmu. „Tema, kes ta on nii paimaias.“ Ta pilk rändas mööda karjamaa soppe, piki veepiiri, soolakivide juurde ja puudesaluni.
„Ähh, me ei muretse tema pärast, ta kindlasti magab kusagil mõnusalt.“ Sofie müksas õde vastu külge. „See olid ju sina, kes ujuda tahtis, tule nüüd.“
Ta istus ratta selga.
„Midagi on valesti. Pontus peaks vähemasti kusagil näha olema.“
„Nad on ta ehk sisse viinud. Võib-olla on Veronical plaanis temaga ratsutama minna.“
„Aga mõtle, kui ta lebab kusagil haigena