Kaval madu. Peter Tremayne
oli külm talvepäev, sinetas pea kohal peaaegu klaar taevas ja kahvatu päike seisis kõrgel pilvesagarate keskel. Ent silmapiiril rippusid tinarasked lumepilved madalal ja Brónach tundis, kuidas kõle tuul ta kõrvaotsi näpistas. Ta tõmbas peakatte tihedamini pea ümber, et oleks mõnusam.
Kloostri siseõue kaugemas otsas seisis kõrge graniitrist, mis seda kloostrit pühitses. Brónach läks risti tagant, väikesest avast tillukesele kaljusele platoole, kust avanes vaade alla varjulisele abajale, mille tipus jumalakoda seisiski. Sellel looduslikul kaljuplatool, mis oli abaja kivisest rannajoonest ainult kolm meetrit kõrgemal, oligi Õnnistatud Necht ühest maapinnakonarusest voolava allika leidnud. Ta oli seda kaevu pühitsenud. Kaevule oli õnnistuspalvet vaja, sest juttude põhjal teati, et see oli varem olnud druiidide pühapaik, kust nemadki vett ammutasid.
Õde Brónach läks pikkamisi allikalätteni, mida nüüd ümbritses väike kivimüür. Sinna olid koguduseliikmed ehitanud mehhanismi, mis laskis pange tumedasse, kaunis maapinna lähedal olevasse vette ja aitas nööri otsa pandud pange jälle vändaga üles kerida. Õde Brónach mäletas veel aega, mil kaks või kolm õde pidid kaevust vett üles vinnama, aga pärast mehhanismi kaevu paigutamist sai ka mõni vanem õde selle tööga vaevata hakkama.
Õde Brónach seisatas hetke vaikuses kaevurakke juures, et ümbritsevat loodust imetleda. Oli päeva kummaliselt vaikne aeg: seletamatu vaikusehetk, mil linnud ei laulnud, ükski olend ei liikunud, mil elu oleks nagu seiskunud, nagu ootushetk enne millegi juhtumist. Justkui oleks loodus ise otsustanud hinge kinni hoida. Kõledad tuuleiilid olid vaibunud ega vilistanud kloostri taga kõrguvate graniittippude vahel. Lambad küll uitasid konarlikul kivipinnasel nagu valged liikuvad kivirahnud ning ka mõned kondised mustad veised näkitsesid madalat rohtu. Õde Brónach tajus, et mägedevahelised nõod on täis rippuvate pilvede heidetud saladuslikke siniseid varje.
See polnud esimene kord, kui õde Brónach ootusrikka vaikusega täidetud saladuslikul tunnil oma ümbruse ees aukartust tundis. Ta adus, et maailm otsekui ootaks iidsete metsasarvede kaikumist, mis kutsuksid ümbritsevatelt lumistelt mäetippudelt alla Iirimaa vanad jumalad. Ja pikad hallid graniitrahnud, erksas valguses nagu mäekülgedele hajutatud ootevalmis mehed, muutuksid äkki muistseteks sõjakangelasteks, tõuseksid püsti ja marsiksid oma odade, mõõkade ja kilpidega jumalate selja taga, et nõuda aru vabaduse ja viljakuse jumalanna Éire’i, kelle nime see iidne maa kannab, lastelt, miks vana usk ja vana eluviis on unarusse jäetud.
Õde Brónach neelatas äkki kuuldavalt ja heitis kiire süüdlasliku pilgu enda ümber, nagu võiksid usuõed tema pühadust teotavaid mõtteid kuulda. Ta nõtkutas kiiresti põlvi, justkui vanade paganlike jumalate peale mõtlemise patu eest andeks paludes. Aga ta ei suutnud oma tõelisi tundeid maha salata. Tema enda ema, rahu tema põrmule, oli keeldunud Kristuse sõna vastu võtmast ja jäänud kindlaks oma usule. Suanach! Ta polnud nii kaua aega oma emale mõelnud. Ta soovis, et poleks seda ka nüüd teinud, sest see mälestus lõi nagu terava noaga valusalt südamesse, kuigi Suanachi surmast oli möödas juba kakskümmend aastat. Miks see talle meenus? Ah jaa, ta mõtles ju vanadele jumalatele. Ja see oligi hetk, mil talle tundus, et vanad jumalad ja jumalannad endast märku annavad. See oli paganliku kurbuse tund, rahva ürgteadvuse enda nukker vastukaja, igatsus möödaniku järele, lein Éire’i rahva kadunud sugupõlvede pärast.
Kaugel eemal kuulis ta koguduse gongilööke ja veekella valvaja veel üht üksikut lööki.
Õde Brónach võpatas närviliselt.
Terve ponc, Iiri ajaühik, mis võrdus viieteistkümne minutiga, oli keskpäevapalvust kuulutavast kellahelinast möödunud. Iga ponc’i möödumist tähistas üks gongilöök, seejärel märkis iga tunni möödumist tunnile vastav arv lööke. Iga kuue tunni järel oli cadar ehk veerandpäev, mida samuti tähistas vastav arv gongilööke. See oli aeg, mil toimus ajavalvajate vahetus, sest ühelgi valvajal ei lubatud seda rasket töökohustust täita pikemalt kui ühe cadar’i.
Brónach surus huuled õrnalt kokku, meenutades, et abtiss Draigenile ei meeldi laiskus, ja vaatas otsustavalt ämbrit otsides ringi. Ämber ei olnud oma tavaliselt kohal. Just sel hetkel märkaski õde, et kaevunöör oli lõpuni kaevu lastud. Ta kortsutas pahaselt kulmu. Keegi oli võtnud pange, pannud selle konksu otsa ja laskunud kaevu, ent polnud siis mingil arusaamatul põhjusel pange üles vändanud, vaid jätnud selle kaevu põhja ja lahkunud. Selline hajameelsus on andestamatu.
Ärritusohet maha surudes kummardus õde kaevuvända kohale. Vänt oli puudutades jääkülm, meenutades talle talvepäeva kargust. Üllatusega leidis õde, et tal on raske vändata, pangele oleks nagu mingi raskus külge seotud. Ta pingutas veel rohkem, lükates vänta kõigest jõust. Tundus, nagu oleks vända liikumine takistatud. Vaevaliselt väntas ta mehhanismi, kerides nööri aeglaselt, suure hädaga ülespoole.
Ta pidas veidikese aja pärast vahet ja vaatas ega läheduses pole mõnd inimest, keda kutsuda appi veepange üles vinnama. Kunagi polnud ämber nii palju kaalunud kui täna. Ega ta äkki ise tõbine pole? Või on ehk väetiks muutunud? Ei, ta tundis end täiesti terve ja tugevana nagu alati. Ta pilk liikus kauguses laiuvatele mägedele ja ta hakkas värisema. See värin ei tulnud mitte külmast, vaid ebausuhirmust, mis oli ta mõtted vallanud. Kas Jumal karistab teda ketserlike mõtete pärast, mida ta vana usu kohta mõlgutas?
Õde vaatas murelikult taeva poole, enne kui pattu kahetsevat palvet pomisedes jälle oma töö kohale kummardus.
«Õde Brónach!»
Üks kaunis noor õde sammus kogudusehoonest kaevu poole.
Õde Brónach ägas sisemiselt, kui tundis ära võimuka õe Síomha, kes oli rechtaire, koguduse majapidajanna ja tema otsene ülemus. Kahjuks ei olnud õde Síomha käitumine tema suurte süütute silmade ja kauni näoga kooskõlas. Noorusele vaatama oli Síomhal koguduses teenitult kalgi töölesundija maine.
Õde Brónach katkestas jälle oma tegevuse ja vajus kogu raskusega vändale, et see paigal püsiks. Ta vastas tulija laitvale ilmele lahkel näol. Õde Síomha jäi seisma ja seiras teda nina krimpsutades kritiseerivalt.
«Sa jäid abtissile vee viimisega hiljaks, õde Brónach,» sõitles noor õde. «Ta pidi lausa mind saatma sulle aega meelde tuletama. Tempori parendum1.»
Brónachi ilme jäi muutumatuks.
«Ma tean, mis tund praegu on, õde,» vastas ta alistunud toonil. Kui veekella järgi kõlavad täpsed gongilöögid tema elu määrasidki, siis mõjus meeldetuletus, et «ajale tuleb alluda» isegi tema kartlikule natuurile ärritavalt. Niisugust kommentaari võis õde Brónachi puhul peaaegu mässuks pidada. «Aga mul on ämbri üles vinnamisega raskusi. Miski takistab seda.»
Õde Síomha krimpsutas jällegi nina, otsekui arvates, et õde Brónach püüab oma pikatoimelisust välja vabandada.
«Tühi loba. Ma käisin enne hommikul kaevul. Mehhanismil polnud häda midagi. Ämbri üles tõmbamine on kukepea.»
Õde Síomha astus edasi, tema kehakeel tõukas vanema õe kõrvale, et nende kehad kokku ei puutuks. Õe õblukesed, ent tugevad käed haarasid vändast ja hakkasid seda lükkama. Takistust tundes libises hämmeldus hetkeks üle ta näo.
«Sul on õigus,» tunnistas ta imestunult. «Ehk saame sellega koos hakkama. Tule ja tõuka, kui ma ütlen.»
Koos rakendasid nad ettevõtmisse kogu oma jõu. Aeglaselt, tugevate jõupingutustega hakkasid nad vänta keerama, peatudes iga natukese aja tagant puhkamiseks. Nende suust tulev hingeaur haihtus kargesse õhku. Mehhanismi valmistajad olid paigaldanud piduri, et seda saaks siis peale panna, kui nöör on lõpuni üles keritud ja kaevulkäija saaks võtta konksu otsast raske veeämbri, ilma et see suure mürtsuga tagasi kaevu langeks. Mõlemad õed sikutasid ja tõmbasid niikaua, kuni nöör oli lõpuni üles keritud, ja õde Síomha piduri peale pani.
Seljaga kaevu poole seistes nägi õde Síomha oma kaaslase harilikult nukras näos kentsakat ilmet. Mitte kunagi polnud ta näinud sellist õudust õde Brónachi näol nagu praegu, kui see pärani silmi Síomha selja taga asuvat kaevuraket jõllitas. Õigemini polnudki ta
Ajale tuleb alluda (ld). [Siin ja edaspidi tõlkija märkused.]