SPQR. Vana-Rooma ajalugu. Mary Beard

      Et see pilt on nii tuttav, on kerge pidada Romuluse ja Remuse, või Remuse ja Romuluse lugu, kui arvestada Rooma tavapärast järjestust, liiga enesestmõistetavaks ning unustada, et see on üks veidramaid linna asutamise „ajaloolisi legende” ükskõik millisest perioodist ja ükskõik millisest maailma paigast. Kahtlemata oli see müüt või legend, ehkki roomlased ise eeldasid, et laias laastus oli tegemist ajalooga. See, kuidas hunt kaksikuid imetab, on nii veider episood väga iseäralikus loos, et isegi antiikaja autorid suhtusid mõistetava umbusuga võimalusse, et hüljatud imikuid saabus nagu tellimuse peale imetama emahunt, kellel olid ka omal pojad. Ülejäänud lugu on erakordne segadust valmistavate detailide segu: mitte ainult ebatavaline mõte kahest asutajast (Romulus ja Remus), vaid ka terve rida ilmselt ebakangelaslikke elemente, mõrvast, vägistamisest ja inimröövist kuni asjaoluni, et suurem osa Rooma esimesi kodanikke paistab olevat olnud kurjategijad ja põgenenud orjad.

      Need ebameeldivad aspektid on mõningaid tänapäeva ajaloolasi nii üllatanud, et nad on käinud välja mõtte, nagu oleks kogu selle loo antipropagandana välja mõelnud Rooma vaenlased ja ohvrid, keda roomlaste agressiivne ekspansioon ohustas. See on pisut üleliia leidlik või isegi meeleheitlik katse selgitada selle loo veidrusi ja see jätab kahe silma vahele ühe olulise punkti. Kust ja mis ajast see ka pärit ei olnud, ei lakanud Rooma autorid iial Romuluse ja Remuse lugu jutustamast, ümber jutustamast ja selle üle väitlemast. Kõiges selles oli kaalul enam kui vaid küsimus linna algsest kujunemisest. Kui senaatorid Romuluse vanasse templisse seda uut Arpiniumi Romulust kuulama tunglesid, olid nad väga hästi teadlikud, et asutamislugu tõstis esile veelgi olulisemaid küsimusi selle kohta, mida tähendab olla roomlane, millised on Rooma rahva iseloomulikud tunnused ja – mis polnud sugugi vähem tähtis – millised puudused ja vead nad olid oma esivanematelt pärinud.

      Et mõista vanu roomlasi, on vaja mõista, kust nad enda arvates pärit olid, ning mõelda läbi Romuluse ja Remuse loo tähtsus ning teiste asutamislugude peamised teemad, nüansid ja ebamäärasused. Sest need kaksikud ei olnud ainsad esimeste roomlaste kandidaadid. Suurema osa Rooma ajaloost oli päris kaalukas tegelane ka Trooja kangelane Aeneas, kes põgenes kodumaalt Itaaliasse ja rajas seal Rooma kui uue Trooja. Ja mitte vähem tähtis pole püüda aru saada, mis võiks olla nende lugude taga. „Kust Rooma alguse sai?” on küsimus, mis on osutunud tänapäeva uurijatele peaaegu niisama võrgutavaks ja õrritavaks kui nende antiikaja eelkäijatele. Arheoloogia visandab kõige varasema Rooma piirjooned Rooma müütidest väga erinevana. See on üllatav, sageli segadust tekitav ja vaidlusi äratav. Isegi kuulsa pronkshundi üle väideldakse hoogsalt. Kas see on üks varasemaid Rooma kunsti säilinud näiteid? Või on see, nagu on näidanud viimase aja teaduslik analüüs, tegelikult keskaegne taies? Nii või teisiti on viimase saja aasta jooksul tänapäevase linna all tehtud väljakaevamised toonud päevavalgele uusi, isegi võib-olla 1000. aastast e.m.a pärit jälgi Tiberi jõe ääres asunud külakesest, millest sai lõpuks Cicero Rooma.

      Ei ole olemas ühtainsat Romuluse lugu. On kümneid erinevaid, mõnikord omavahel kokkusobimatuid versioone sellest. Kümme aastat pärast kokkupõrget Catilinaga esitas Cicero ühe sellise oma traktaadis „Riigist”. Nagu ka paljud poliitikud pärast teda leidis ta lohutust poliitikateooriatest (ja üsna pompoossest autoriteetse arvamuse avaldamisest) siis, kui tema enda võim oli kadumas. Traktaadis käsitles ta hea valitsuse loomust palju laiemas filosoofilises kontekstis Rooma „konstitutsiooni” ajalooga selle algusest peale. Aga pärast kompaktset algust – milles ta vältis kohmakalt küsimust, kas Romulus oli tõesti jumal Marsi poeg, heites samas kahtlusevarju selle loo teistele muinasjutulisematele elementidele – asus ta tõsiselt käsitlema selle paiga geograafilisi eeliseid, mille Romulus oma uuele asulale valis.

      „Kuidas võinuks Romulus,” kirjutab Cicero, „veel hiilgavamalt ära kasutada mere läheduse eeliseid, hoidudes samas selle puudustest, kui asetades linna alati usaldusväärse jõe kallastele, milles vesi järjekindlalt laias sängis merre voolab?” Tiber, selgitab ta, muutis hõlpsaks varude väljast sissetoomise ja kohalike ülejääkide väljaviimise; ja künkad, millele linn ehitati, ei olnud mitte ainult suurepäraseks kaitseks vaenlaste rünnaku eest, vaid pakkusid ka tervislikku elukeskkonda „tõbederohkes piirkonnas”. Romulus oleks otsekui teadnud, et tema asutatust saab ühel päeval suure impeeriumi keskus. Cicero näitab siin üles head geograafilist taipu ja ka paljud teised on pärast teda osutanud selle asukoha strateegilisele positsioonile, mis andis kohalike võistlejate ees eelise. Aga ta tõmbab patriootlikult loori tõsiasjale, et see „alati usaldusväärne jõgi” tegi Roomast kogu antiikajal ka hävitavate üleujutuste sagedase ohvri ja et mägedest hoolimata oli „tõbi” (ehk malaaria) antiikajal üks selle linna elanike suurimaid tapjaid (ja jäi selleks kuni 19. sajandi lõpuni).

      Cicero versioon linna asutamisloost ei ole kõige tuntum. See, mis on enamiku tänapäevaste jutustuste aluseks, pärineb peamiselt Liviuselt. Autori kohta, kelle teosed on meile varajasest Roomast arusaamiseks ikka veel nii tähtsad, on Liviusest kui inimesest üllatavalt vähe teada: ta oli pärit Põhja-Itaaliast Pataviumist (Padovast), hakkas kirjutama Rooma ajalugu 20. aastatel e.m.a ja oli Rooma keiserliku perekonnaga nii lähedastes suhetes, et võis julgustada tulevast keisrit Claudiust hakata tegelema ajalookirjutamisega. Mõistagi on Romuluse ja Remuse lugu olulisel kohal tema teose esimeses raamatus, kus on palju vähem geograafiat ja palju rohkem värvikat narratiivi kui Cicerol. Livius alustab kaksikutest ja läheb siis kärmesti jutujärjega vaid üksnes Romuluse kui Rooma asutaja ja esimese kuninga hilisemate saavutuste juurde.

      Livius jutustab, et poisid sündisid neitsilikule preestritarile Rea Silviale Alba Longa linnakeses Alba küngastel, hilisemast Rooma asukohast veidi lõuna pool. Neiu polnud astunud preestritariks omast vabast tahtest, vaid oli sunniviisil sinna saadetud pärast hukatuslikku võimuvõitlust, milles jäi peale ja sai Alba Longa kuningaks tema onu Amulius, kes oli kukutanud oma venna Numitori, Rea Silvia isa. Amulius oli seejärel kasutanud preesterluse varju – mis oli näiliselt auavaldus –, selleks et hoida ära oma venna soost pärijate ja võistlejate ebamugavat esilekerkimist. Liviuse järgi väitis Rea Silvia, et jumal Mars oli väevõimuga temaga ühtinud. Livius tundub suhtuvat sellesse sama kahtlevalt nagu Cicerogi; Mars, arvab ta, võis olla kattevarjuks täiesti inimliku armuloo peitmiseks. Teised aga kirjutasid enesekindlalt kehatust fallosest, mis tuli pühast tulest, mida Rea Silvia pidi valvama.

      Niipea kui neiu kaksikud