Äraaetud hobused. Mick Herron
aga see oli hea võimalus oma vihmavarju enam mitte kunagi näha. Esimesel mademel märkas ta läbi pooleldi avatud ukse Ho’d laua taga istumas. Ta ei tõstnud pilku, aga Catherine teadis, et mees oli teda märganud. Ta teeskles omakorda, et polnud meest märganud, või vähemalt nii pidi see välja nägema. Tegelikult teeskles ta, et mees on tükk mööblit, ja see vajas veelgi vähem pingutust.
Järgmisel korrusel olid mõlemad kabinetiuksed suletud, aga Riveri ja Sidi ukse alt paistis valgust. Õhku risustas läppunud hais: roiskunud kala ja mädanevad juurviljad.
Oma kabinetis kõige ülemisel korrusel riputas ta vihmamantli varna, avas vihmavarju, et see korralikult kuivada saaks, ja küsis Jackson Lambi suletud ukselt, kas too soovib teed. Mingit vastust ei tulnud. Ta loputas veekannu puhtaks, täitis selle puhta veega ja pani keema. Tagasi kabinetis, käivitas ta arvuti, värvis huuled ja kammis pea.
Puudritoosist vastu vaatav Catherine oli alati oodatust kümme aastat vanem. Aga see oli tema, mitte kellegi teise viga.
Tema juuksed olid ikka veel blondid, aga ainult lähedalt vaadates, ja nii lähedale ei pääsenud keegi. Eemalt olid need hallid, ehkki ikka veel paksud ja lainjad; tema silmad olid sama tooni, jättes mulje, et ta hajub monokroomseks. Ta liikus vaikselt ja kandis sõjaeelse lasteromaani illustratsioonil leiduvaid riideid; tavaliselt kübarat; mitte kunagi teksasid ega pükse ega seelikuid, vaid alati kleite, mille varrukad olid randmest pitsilised. Kui ta puudritoosi näole lähemale tõstis, võis ta näha nahaaluseid kahjustusi, näha kortse, mille kaudu tema noorus välja oli lekkinud. Protsess, mida mõtlematud valikud kiirendanud olid, ehkki tagantjärele vaadates oli imekspandav, kui tihti polnud need üldsegi valikud, vaid lihtsalt üksteise järel tehtud sammud. Järgmisel aastal saab ta viiekümneseks. See tegi kokku päris palju üksteise järel tehtud samme.
Vesi kees. Ta valas endale tassi teed. Tagasi laua taga – ruumis, mida ta, tänu jumalale, kellegagi ei jaganud; sellest ajast, kui Kay White Lambi käsul allkorrusele oli pagendatud – jätkas ta sealt, kus eile pooleli oli jäänud, aruandega viimase kolme aasta jooksul Leedsi/ Bradfordi piirkonnas tehtud kinnisvaraostudest ristviidetega sama perioodi immigratsioonidokumentidele. Mõlemas lahtris korduvaid nimesid võrreldi Regent’s Parki avaldatud jälgimisaluste nimekirjaga. Catherine polnud leidnud veel ühtki häiret tõstvat nime, aga sooritas otsinguid ikkagi ja seadis siis tulemused päritoluriigi alusel ritta, Pakistan kõige ülemisel real. Olenevalt sellest, mis pilguga sa tulemusi vaatasid, olid need kas tõendid populatsiooni suvalisest ümberasumisest ja investeeringutest kinnisvarasse või graafik, mille alusel tekib lõpuks muster, mida mõistavad vaid Catherine’ist luureandmete kogumisahelas kõrgemal paiknevad isikud. Möödunud kuul oli ta koostanud sarnase aruande Suur-Manchesteri piirkonna kohta. Järgmiseks tuleb Birmingham või Nottingham. Kuller viib tema aruanded Regent’s Parki, kus, ta lootis, et andmebaasi kuningannad pööravad sellele rohkem tähelepanu kui tema hooldussoovidele.
Tunni möödudes tegi ta pausi ja harjas uuesti juukseid.
Viis minutit hiljem tuli River Cartwright ülakorrusele ja astus koputamata Lambi tuppa.
Tüdruk oli jalul ja suunas ajalehte omamoodi lehtrina kasutades cappuccino’t oma sülearvutist eemale ja Hobden tundis hetkeks omaniku ärrituspahvakut – see oli tema ajaleht, mida ta loetamatuks muundas –, aga see läks kohe üle, pealegi, nad vajasid lappi.
„Max!”
Hobden vihkas teatraalsust. Kuidas saavad inimesed nii saamatud olla?
Ta tõusis ja suundus leti poole, et siis märgata lappi käes hoidvat Maxi, kes hoidis oma naeratust punapeale, kes ikka veel tulemusetult Guardiani kasutas. „Pole mingit probleemi, ei mingit probleemi,” ütles ta naisele.
Tegelikult oli see probleem, mõtles Robert Hobden. Probleemiks oli kogu see sahmimine, kõikjale pritsinud kohv, kui kõik, mida tema ihkas, oli rahulikult hommikusi ajalehti lapata.
„Andke mulle andeks,” lausus tüdruk.
„Pole hullu midagi,” valetas ta.
Max ütles: „Näete. Kõik on korras.”
„Ma tänan teid,” vastas tüdruk.
„Toon teile uue.”
„Ei, ma võin maksta …”
Aga ka see polnud probleem. Punapea istus tagasi laua taha ja viipas vabandavalt kohvist läbi ligunenud lehele. „Kas toon teile uue …”
„Ei.”
„Aga ma …”
„Ei. See pole üldse oluline.”
Hobden teadis, et ta ei suuda sellistes olukordades jääda ei armulikuks ega muretuks. Ehk peaks võtma õppust Maxilt, kes oli jälle tagasi, hoides käes nende mõlema jaoks värskeid kohvitasse. Ta pomises tänusõnu. Punapea õhkas tänulikkusest, aga see kõik oli teesklus. Ta võinuks häbist maa alla vajuda, oleks hea meelega oma sülearvuti kokku pakkinud ja silmist kadunud.
Hobden tühjendas esimese tassi, asetas selle kõrvale. Võttis sõõmu teisest.
Kummardus The Timesi kohale.
River küsis: „Põntsutasid?”
Vaadates laua taga lösutavat Lambi, oli raske kujutada teda ette tööd tegemas; raske kujutada teda ette isegi püsti tõusmas või akent avamas.
„Kenad saialilled,” vastas Lamb.
Lagi oli katuse järgi längus. Sinna oli lõigatud ärkliaken, mille ette oli jäädavalt ruloo tõmmatud. Ja Lambile ei meeldinud ka laevalgustus, mistõttu oli ruumis hämar; peamiseks valgusallikaks oli telefoninumbrite kataloogide kuhjale asetatud laualamp. Kabineti asemel meenutas see pigem peiduurgast. Lauanurgal seisev raske kell tiksus rahulolevalt. Seinal olev korgist teadetetahvel oli mattunud tõenäoliselt allahindluskupongide alla; mõned neist olid nii kollaseks ja krussi tõmbunud, et ei saanud enam mingil juhul kehtivad olla.
Ta mõtles kummikinnaste käest võtmisele, aga see oli määriv tegevus ja vajas igast sõrmest eraldi ära sikutamist, mistõttu otsustas ta seda mitte teha. „Räpane töö,” lausus ta selle asemel.
Lamb puristas ootamatult.
Laud varjas Lambi vatsa, ehkki mitte piisavalt. Lamb oleks võinud seista suletud ukse taga ja tema vats oleks ikkagi näha olnud. Sest seda oli kuulda tema häälest ja näha näost või silmist. Seda võis täheldada ka sellest, kuidas ta puristas. Ta meenutas, nagu keegi oli kunagi täheldanud, õitsele löönud Timothy Spalli (mis jättis lahtiseks küsimuse, milline näeks välja mitte õitsele löönud Timothy Spall), aga maalis sellest siiski elava pildi. Kui Spall kõrvale jätta, muutsid see vats, raseerimata lõualotid, juuksed – kõrgelt laubalt üle pea kammitud tuhkblondid ja krae juurest lokki kiskuvad – ta Riveri arvates Jack Falstaffi koopiaks. Seda osatäitmist peaks Timothy Spall kaaluma.
„Õige tähelepanek,” lausus ta. „Hästi tehtud.”
„Kuigi selles võib olla varjatud kriitikat,” jätkas Jackson Lamb.
„Mulle poleks see pähegi tulnud.”
„Ei? No hästi siis. Sulle tuli pähe tegeleda selle räpase tööga Sidi toapoolel.”
River vastas: „Kotitäit prügi on raske ühes kohas hoida. Eksperdid kutsuvad seda prügiroomeks.”
„Mõistan, et ega sa Sidi väga ei salli, on nii?”
Ta ei vastanud.
„Noh, ega Sid sinugi kõige suurem austaja pole,” lausus Lamb. „Aga tuleb mainida, et konkurss sellele rollile pole just kõige raevukam. Leidsid midagi huvipakkuvat?”
„Defineeri huvipakkuv.”
„Oletame korra, et olen sinu boss.”
„See on nii huvitav kui üks kotitäis majapidamisprügi üldse olla saab. Söör.”
„Ole hea ja täpsusta.”
„Ta tühjendab oma tuhatoosi ajalehepaberile. Pakib selle kingitusena.”
„Kõlab kui totakas.”
„See-eest