Limonov. Emmanuel Carrère
kujutan ette, ei hääletaks Houellebecqi poolt, kui selline võimalus peaks tekkima. Aga neile meeldib tema värvikas isiksus, nad imetlevad tema andekust ja hulljulgust, ning ajalehed teavad seda, ega nad muidu lakkamatult temast ei räägiks. Ühesõnaga, ta on staar.
Lähen temaga koos raadiojaama Ehho Moskvõ peole, mis on hooaja üks olulisemaid seltskonnaüritusi. Ta saabub koos oma gorilladega, kuid lisaks on tal käevangus tema uus naine, Jekaterina Volkova, noor näitlejanna, kes sai kuulsaks ühes telesarjas mängides. Tundub, et nad tunnevad peole trüginud poliitikute ja meediategelaste seltskonnas viimast kui ühte ja mitte kedagi ei pildistata ega imetleta rohkem kui neid. Mulle meeldiks, kui Limonov kutsuks mind pärast endaga õhtusöögile kaasa, kuid seda ei juhtu. Ta ei kutsu mind ka korterisse, kus elab Jekaterina koos lapsega – saan tol õhtul teada, et neil on kaheksakuune poeg. Kahju, oleksin tahtnud näha, mis koht see on, kus sõdalane kahe peidupaiga vahel puhkamas käib. Oleksin tahtnud talle peale sattuda tema enesegi jaoks harjumatus pereisa rollis. Ja eriti oleksin tahtnud lähemalt tuttavaks saada Jekaterinaga, kes on veetlev ja käitub sellisel armastusväärsel viisil, mida olin pidanud vaid Ameerika näitlejannade pärisosaks: naerab palju, imestab kõige üle, mida te ütlete, ja jätab teid sinnapaika, kui keegi olulisem ette satub. Suupistelaua juures tekib mul siiski võimalus temaga viis minutit lobiseda ja selle ajaga jõuab ta mulle oma naiivses värskuses öelda, et enne Eduardiga kohtumist poliitika teda ei huvitanud, kuid et nüüd on ta aru saanud: Venemaa on totalitaarne riik, vaja on võidelda vabaduse eest, osaleda rahulolematute marssidel, mida ta näib võtvat niisama tõsiselt nagu oma joogatunde. Järgmisel päeval loen ühest naisteajakirjast temaga tehtud intervjuud, milles ta jagab ilunippe ja poseerib, emmates õrnalt oma kuulsat opositsionäärist abikaasat. Hämmastav on see, et poliitikast rääkides kordab ta täpselt seda, mida mullegi ütles, hurjutades Putinit sama jõuliselt nagu meil mõni dokumentideta sisserändajate eest seisev näitlejanna hurjutaks Sarkozyd. Üritan ette kujutada, mis oleks juhtunud Stalini või isegi Brežnevi ajal, kui oleks juhtunud niisugune täiesti ebatõenäoline asi, et selline jutt oleks ära trükitud, ja mõtlen, et putinistlik totalitarism on täitsa enam-vähem, on hullematki nähtud.
4
Mul on raske neid pilte omavahel kokku viia: pätist kirjanik, keda ma omal ajal tundsin, tagaaetav partisan, vastutustundlik poliitik, staar, kellest seltskonnaajakirjad kirjutavad pikalt ja armastavalt. Otsustan, et kui tahan asjast paremini aru saada, siis pean rääkima tema partei aktivistidega, lihtsate natsbol’idega. Need kiilaspead, kes mind iga päev musta Volgaga oma juhi juurde sõidutavad ja kes mind alguses pisut hirmutasid, on tegelikult toredad poisid, ainult et nad ei ole eriti jutukad, või siis ei oska mina neile õigesti läheneda. Pärast Kasparoviga koos antud pressikonverentsi tegin juttu ühe tüdrukuga, lihtsalt sellepärast, et ta oli ilus, ja küsisin, kas ta on ajakirjanik. Ta vastas, et jah, või et, noh, ta kirjutab natsionaalbolševistliku partei veebilehele. Igati armas, korralik, kenasti riides – ja natsbol.
Selle veetleva tüdruku kaudu saan kontakti samuti veetleva noormehega, kes on Moskva sektsiooni (põrandaalune) juht. Patsikummiga kinni pandud pikad juuksed, aval, sõbralik ilme – fašisti moodi ta küll välja ei näe, pigem võiks teda pidada alternatiivse üleilmastumise eest võitlejaks või mõne Tarnaci rühmituse sarnase vabatmeeste grupeeringu liikmeks. Tema väikeses äärelinnakorteris leidub Manu Chao plaate ja seintel ripub Jean-Michel Basquiat’ stiilis maale, mille autoriks on ta oma naine.
Ma küsin: „Kas naine teeb sinu poliitilised võitlused kaasa?”
„Jaa, loomulikult,” vastab noormees. „Muide, ta on praegu vangis. Ta oli üks neist 2005. aasta suures kohtuasjas süüdi mõistetud kolmekümne üheksast, kellest Politkovskaja kirjutas.”
Ta ütleb seda laia naeratusega, uhkust tundes – ja mis temasse endasse puutub, siis ei ole tema süü, et ta vangis ei istu, lihtsalt mne ne povezlo – mul ei vedanud. Võib-olla mõni teine kord, kõik ei ole veel kadunud.
Läheme temaga koos Taganskaja ringkonnakohtusse, kus mõistetakse just sel päeval kohut mõningate natsbol’ide üle. Pisike kohtusaal, süüdistatavad on paigutatud kongi, käed raudus, ja kolmel publikule mõeldud pingil istuvad nende sõbrad, kõik samuti partei liikmed. Trellide taga on neid kokku seitse: kuus üsna erineva välimusega noormeest (habetunud moslemit meenutavast tudengist kuni dressides working class hero’ni) ja üks pisut vanem naisterahvas, kahvatu, mustad juuksed sassis, üsna kenake, stiili poolest umbes nagu vasakäärmuslasest ajalooõpetaja, kes keerab oma sigaretid ise. Neid süüdistatakse huligaansuses, see tähendab noorte putinlastega kaklemises. Mõlemal poolel oli väiksemaid vigastusi. Küsitlemisel ütlevad nad, et teiste suhtes, kes tegelikult alustasid, menetlust ei algatatud, et protsess on puhtalt poliitiline ja et kui neil tuleb oma veendumuste eest maksta, siis pole probleemi, nad on valmis maksma. Kaitsja rõhutab, et süüdistatavad ei ole huligaanid, vaid korralikud üliõpilased, kelle õpitulemused on head ja kes on liiatigi aasta eeluurimisvangistuses olnud, sellest peaks ju piisama küll. Kohtunikku tema argumendid ei veena. Kõik saavad sama karistuse: kaks aastat. Politseinikud viivad nad välja, nad lahkuvad saalist naerdes, käsi rusikas, ja hüüavad: „Do smerti! Surmani!” Sõbrad vaatavad neid kadestavalt – neist on saanud kangelased.
Neid on tuhandeid, võib-olla isegi kümneid tuhandeid, keda vihastab Venemaal religiooni staatusesse tõusnud künism ja kelle seas levib tõeline Limonovi kultus. See mees, kes võiks olla neile isa ja noorematele suisa vanaisa eest, on elanud seikluslikku elu, millest igaüks kahekümneselt unistab, ta on elav legend, ja selle legendi tugisammas, mille pärast nad kõik tahavad teda jäljendada, on kõigutamatu rahu ja kangelaslikkus, mida ta vangis olles üles näitas. Ta istus FSB kantsis Lefortovos, mis on Vene mütoloogias vähemalt sama kõva sõna nagu Alcatraz, ta oli ka kõige rangema režiimiga töölaagris, kuid ei kaevanud kordagi, ei andnud iial alla. Ta suutis vanglas olles kirjutada seitse-kaheksa raamatut, peale selle aga abistas ka oma kongikaaslasi, kes hakkasid temasse viimaks suhtuma nagu mõjukasse vanglaautoriteeti, samas aga ka nagu teatavat sorti pühakusse. Kui ta lõpuks vabadusse pääses, tekkis valvurite ja kinnipeetavate vahel rüselus selle nimel, kes saab tema asju kanda.
Kui ma Limonovi enda käest küsisin, kuidas seal vanglas siis oli, vastas ta alustuseks lihtsalt: „Normalno.” Vene keeles tähendab see „okei, ei midagi erilist, mis siin ikka rääkida”, ja alles hiljem jutustas ta mulle järgmise loo.
Lefortovost viidi ta üle Volga äärde, Engelsi vangilaagrisse. See on eeskujulik kinnipidamisasutus, tuliuus, ambitsioonikate arhitektide mõttetöö vili, mida näidatakse meelsasti välismaa külalistele, et nood saaksid kujundada positiivse arvamuse Venemaa vanglasüsteemi edusammude kohta. Engelsi kinnipeetavad aga nimetavad vanglat „Euro-Gulagiks” ning Limonov kinnitas, et peened arhitektuurilised lahendused ei muuda seda meeldivamaks elupaigaks kui klassikalised traataiaga ümbritsetud barakid, pigem vastupidi. Igatahes selgus, et selle vangla matti karva terasest valmistatud ja malmtoruga ühendatud lihtsa ja puhta disainiga kraanikausid on täpselt samad, mis on kasutusel ühes Philippe Starcki kujundatud New Yorgi hotellis, kuhu Limonovi kirjastaja oli ta kaheksakümnendate lõpul viimase New Yorgi reisi ajal paigutanud.
See pani teda mõtlema. Mitte keegi kaasvangidest ei saanud sama kõrvutuse peale tulla. Samuti mitte keegi tolle elegantse New Yorgi hotelli külastajatest. Ta hakkas mõtlema, kas maailmas saab olla palju niisuguseid mehi nagu tema, Eduard Limonov, kelle elukogemus hõlmab nii erinevaid maailmu nagu Volga-äärses sunnitöölaagris kinnipeetava vangi oma ja Philippe Starcki kujundatud keskkonnas ringi liikuva populaarse kirjaniku jagu. Ei, otsustas ta, ilmselt mitte, ja tundis selle üle uhkust, mida ma mõistan ja mille pärast mul õieti tekkiski tahtmine see raamat kirjutada.
Ma elan rahulikus ja hääbuvas ühiskonnas, kus sotsiaalne mobiilsus on üsna piiratud. Olen sündinud Pariisi XVI linnajao kodanlikus peres ja minust on saanud X linnajao keskklassi haritlane. Olen tippjuhist isa ja tunnustatud ajaloolasest ema poeg, kirjutan raamatuid ja stsenaariume, minu naine on ajakirjanik. Mu vanematel on Ré saarel suvemaja, ma ise tahaksin osta suvemaja Lõuna-Prantsusmaal Gard’is. Ma ei arva, et see oleks halb või et see muudaks elukogemust oluliselt vaesemaks, kuid igatahes võib öelda, et nii geograafilises kui ka ühiskondlik-kultuurilises plaanis ei ole elu mind algsest keskkonnast kuigi