Mõrv Idaekspressis. Агата Кристи
Tokatlian
Tokatlianis tellis Poirot enesele vannitoaga numbri, astus siis uksehoidja laua juurde ja päris kirjade järele.
Talle oli tulnud kolm kirja ja üks telegramm. Tema kulmud kerkisid veidi, kui ta telegrammi nägi. See oli ootamatu.
Ta avas telegrammi oma tavapärasel korralikul ja ruttamatul viisil. Trükitud sõnad olid selgesti loetavad.
„Kassneri loos toimus ootamatult teie ennustatud pööre palun tulge kohe.”
„Voilà ce qui est embêtant 7,” pomises Poirot tusaselt. Ta tõstis pilgu kellale.
„Ma pean täna õhtul edasi sõitma,” ütles ta uksehoidjale. „Mis kell väljub Idaekspress?”
„Kell üheksa, monsieur.”
„Kas te saate mulle magamisvagunisse pileti hankida?”
„Kindlasti, monsieur. Praegusel aastaajal pole sellega mingeid raskusi. Rongid on peaaegu tühjad. Kas esimene või teine klass?”
„Esimene.”
„Trés bien, monsieur 8. Kui kaugele te sõidate?”
„Londonisse.”
„Bien, monsieur. Ma hangin teile Londoni pileti ja reserveerin magamiskoha Istanbul-Calais vagunis.”
Poirot vaatas veel kord kella. Kümme minutit puudus kaheksast.
„Kas ma jõuan õhtust süüa?”
„Aga muidugi, monsieur.”
Väike belglane noogutas. Ta läks ja tühistas hotellinumbri tellimuse ning suundus siis läbi vestibüüli restorani.
Ta oli tegevuses kelnerile tellimuse andmisega, kui tema õlale langes kellegi käsi.
„Oh, mon vieux9, missugune ootamatu rõõm,” ütles tema selja taga kellegi hääl.
Rääkija oli vanaldane, lühikest kasvu ja tüse siilisoenguga mees, kes naeratas vaimustatult.
Poirot hüppas püsti.
„Monsieur Bouc!”
„Monsieur Poirot!”
Monsieur Bouc oli belglane ja Rahvusvahelise Magamisvagunite kompanii direktor, tema tutvus Belgia politseijõudude kunagise tähega pärines ammusest ajast.
„Te viibite kodust kaugel, mon cher10,” ütles monsieur Bouc.
„Käisin Süürias ühte väikest probleemi lahendamas.”
„Oh, ja millal te koju sõidate?”
„Täna õhtul.”
„Suurepärane! Mina sõidan ka. See tähendab, ma sõidan Lausanne’i, kus mul on tegemist. Te reisite arvatavasti Idaekspressiga?”
„Jah. Ma palusin just äsja, et mulle magamisvagunisse pilet hangitaks. Ma kavatsesin mõneks päevaks siia jääda, aga sain telegrammi, mis kutsub mind ühe tähtsa asja pärast Inglismaale.”
„Ah!” ohkas monsieur Bouc. „Les affaires, les affaires11! Aga te … te olete nüüd oma kuulsuse tipul, mon vieux!”
„Veidi edu on mul võib-olla tõepoolest olnud.” Hercule Poirot püüdis teeselda tagasihoidlikkust, kuid see ebaõnnestus tal täielikult.
Bouc naeris.
„Hiljem kohtume,” ütles ta.
Hercule Poirot asus lahendama rasket ülesannet: kuidas hoiduda oma vuntside kastmisest supi sisse.
Sellega edukalt toime tulnud, vaatas ta järgmist käiku oodates ringi. Restoranis oli ainult umbes pool tosinat inimest ja vaid kaks neist poolest tosinast inimesest huvitasid Hercule Poirot’d.
Need kaks istusid üsna lähedal paikneva laua ääres. Noorem neist oli meeldiva välimusega kolmekümneaastane noormees, ilmselt ameeriklane, kuid väikese detektiivi tähelepanu ei köitnud niivõrd tema kui ta kaaslane.
See oli kuuekümnenda ja seitsmekümnenda eluaasta vahel olev mees. Mõningast kaugusest näis, et tal on filantroobi leebe näoilme. Tema kiilas pealagi, kumer laup ja naeratav, väga valgeid valehambaid näitav suu paistsid kõik kõnelevat heatahtlikkusest. Ainult silmad rääkisid sellele vastu. Need olid väikesed, sügaval pealuus paiknevad ning kavalad. Ja mitte üksnes seda. Kui mees oma noorele kaaslasele mingit märkust tehes laualt üles vaatas, peatus tema pilk hetkeks Poirot’l ning väljendas selle hetke vältel kummalist pahatahtlikkust ja ebaloomulikku pinevust.
Siis ta tõusis.
„Makske arve, Hector,” ütles ta.
Tema hääl oli veidi kähe, iseäralikult pehme ja ohtlikkust reetev.
Kui Poirot vestibüülis oma sõbraga ühines, olid tema huviobjektid hotellist lahkumas. Nende pagasit toodi alla. Noorem mees juhtis seda operatsiooni. Varsti avas ta klaasukse ja ütles:
„Kõik on nüüd valmis, härra Ratchett.”
Vanem mees mühatas ja väljus.
„Eh bien,” ütles Poirot. „Mida te neist kahest arvate?”
„Nad on ameeriklased,” ütles monsieur Bouc.
„Seda kindlasti. Aga mind huvitab, mida te arvate neist kui inimestest.”
„Noormees paistis olevat üsna kena.”
„Ja teine?”
„Kui teile tõtt öelda, mu sõber, siis temast ma palju ei pidanud. Ta jättis mulle ebameeldiva mulje. Aga teile?”
Hercule Poirot vaikis hetke enne vastamist.
„Kui see mees restoranis minust möödus,” ütles ta lõpuks, „oli mul iseäralik tunne. Mulle tundus, nagu oleks minust mööda läinud mingi metsik loom – saate aru, väga metsik loom.”
„Ent ometi oli tema välimus ülimalt respektaabel.”
„Précisément 12 ! Puur – keha – on täiesti respektaabel, aga varbade vahelt vaatab välja metsik loom.”
„Teil on mõttelendu, mon vieux,” ütles monsieur Bouc.
„Võimalik. Aga ma ei saa lahti muljest, et minust möödus väga lähedalt kurjus.”
„See auväärne ameerika härrasmees?”
„See auväärne ameerika härrasmees.”
„Noh,” ütles monsieur Bouc elurõõmsalt, „see võib nii olla. Maailmas on palju kurjust.”
Sel silmapilgul avanes uks ja uksehoidja tuli nende juurde, näoilme murelik ja vabandav.
„Erakordne lugu, monsieur,” ütles ta Poirot’le. „Rongis pole ühtki vaba esimese klassi magamiskohta.”
„Comment 13 ?” hüüatas monsieur Bouc. „Praegusel aastaajal?
Oh, kahtlemata on tegemist mingite ajakirjanikega … või poliitikutega …”
„Ma ei tea, härra,” pöördus uksehoidja aupaklikult tema poole, „aga nii see lugu on.”
„Hüva, hüva,” ütles monsieur Bouc Poirot’le. „Ärge muretsege, mu sõber. Me leiame lahenduse. Üks koht – number 16 – hoitakse alati vaba. Vagunisaatja hoolitseb selle eest!” Ta naeratas ja heitis pilgu kellale. „Tulge,” ütles ta, „meil on aeg minema hakata.”
Jaamas tervitas pruuni vormiriietust kandev vagunisaatja monsieur Bouci aupaklikkusega.
„Tere
Vaat see on alles tüütu.
Väga hea, härra.
Vana sõber.
Armas sõber.
Äriasjad, äriasjad.
Just täpselt!
Kuidas nii?