Kriidimees. C. J. Tudor
paps,” ütlesin ma. „See on laste pidu. Teid ei ole kutsutud.”
„Tegelikult on küll,” teatas emps ja näitas kutsele: „„Emad-isad on oodatud. Võtke kastet kaasa”.”
Vaatasin uuesti kutset ja jäin nõutuks. Emad-isad laste peol. See ei tundunud mulle hea mõte. Üldsegi mitte hea mõte.
„Mis sa siis Peki-Gavile sünnipäevaks kingid?” küsis Hoppo.
Istusime pargis turnimisraamil, kiigutasime jalgu ja imesime mahlapulka. Hoppo vana must labrador Murphy lamas meie juures maas ja tukastas varjus.
See oli juuli lõpupoole, peagu kaks kuud pärast seda jubedat laadapäeva ja umbes nädal enne Peki-Gavi sünnipäeva. Kõik hakkas jälle normaalseks muutuma ja ma olin rõõmus. Ma ei olnud just seda tüüpi laps, kellele meeldiksid ootamatud draamad ja põnevus. Ma olin – ja olen tänini – inimene, kellele meeldib rutiin. Isegi kui olin kaksteist, oli mu sokisahtel alati kenasti korras ja mu raamatud ning kassetid olid sätitud tähestiku järjekorras.
Võib-olla oli asi selles, et kõiges muus valitses meie majas midagi kaosesarnast. Esiteks ei olnud maja lõpuni valmis. See oli jälle üks neid minu isa-ema ja teiste laste vanemate iseloomulikke erinevusi. Enamik mu kooliõdesid-vendasid elas ilusas moodsas majas, mille juures oli kena ruudukujuline aed, mis nägi kõigil ühesugune välja.
Meie elasime koledas vanas Victoria-aegses majas, mille ümber olid pidevalt tellingud. Maja taga oli suur umbekasvanud aed, mille lõpuni ei õnnestunud mul iialgi teed murda, ja ülakorrusel oli vähemalt kaks tuba, kus läbi lae paistis taevas.
Emps ja paps olid ostnud selle kapitaalremonti vajavana, kui ma olin päris väike. See oli kaheksa aasta eest ja minu arusaamist mööda vajas see ikka veel kõvasti remonti. Eluruumid olid enamvähem elamiskõlblikud. Aga esikus ja köögis oli seintel ainult krohv ning majas polnud ühtki vaipa.
Ülakorrusel oli alles vana vannituba. Eelajalooline emailvann ühes püsielanikust ämblikuga, tilkuv kraanikauss ja iidvana kempsupott, mille kõrge loputuskasti küljes rippus pikk kett. Ei mingit dušši.
Kaheteistaastasele lapsele oli see tapvalt piinlik. Meil polnud isegi elektrikaminat. Isa pidi päriselt õues halge raiuma, need tuppa tooma ja põlema panema. Nagu oleks elanud mingil kuradi keskajal.
„Millal me maja lõpuks valmis saame?” küsisin ma mõnikord.
„Ehitustööd nõuavad aega ja raha,” vastas paps.
„Kas meil siis ei ole üldse raha? Emps on arst. Peki-Gav räägib, et arstid ajavad roppu raha kokku.”
Paps ohkas. „Me oleme seda juba arutanud, Eddie. See ku … Gavin ei tea kõigest kõike. Ja sa pead meeles pidama, et minu töö ei ole nii tasuv nagu mõnel, või nagu üldiselt.”
Mitugi korda oleksin ma peagu pahvatanud: „Miks sa ei võiks siis korralikule tööle minna?” Aga see oleks papsi pahandanud, ja seda ma ei tahtnud.
Ma teadsin, et paps tunneb ennast tihti süüdi, sest ta ei teeni nii palju kui emps. Kui ta ei kribanud parasjagu ajakirjadele, üritas ta raamatut kirjutada.
„Asjalood muutuvad, kui minust saab menukirjanik,” ütles ta tihti naerdes ja silma pilgutades. Ta teeskles naljatlevat, aga ma arvan, et salamisi uskus ta, et ükskord juhtub see päriselt.
Ei juhtunud. Ta jõudis lähedale. Ma tean, et agendid küsisid talt käsikirju ja ühega läks juba asjakski. Ent miskipärast ei tulnud sellest kõigest midagi välja. Ehk oleks ta seda suutnud, kui ta poleks haigeks jäänud. Paraku hakkas haigus ta mõistust hävitama, ja esimesena sai see jagu tema kõige armsamatest asjadest. Sõnadest.
Imesin oma mahlapulka ägedamalt. „Tegelikult ma polegi kingile mõelnud,” ütlesin Hoppole.
Valetasin. Olin sellele mõelnud, pikalt ja põhjalikult. Peki-Gaviga oli juba kord see häda. Tal oli enam-vähem kõik olemas, nii et oli väga raske osta talle kingitust, mis talle ka meeldiks.
„Aga sina?” küsisin ma.
Ta kehitas õlgu. „Ma ei tea veel.”
Muutsin kurssi. „Kas su ema tuleb peole?”
Ta krimpsutas nägu. „Pole kindel. Võib-olla on ta tööl.”
Hoppo ema töötas koristajana. Teda oli tihti näha linna peal oma vana roostes kolmerattalise roolis, mopid-panged pakiruumis turritamas.
Raua-Mickey nimetas teda Hoppo selja taga mopimustlaseks. Minu meelest oli see natuke julm, aga ta oli oma vormitute riiete ja tokerjate hallide juustega tõepoolest pisut mustlase moodi.
Ma ei tea täpselt, kes oli Hoppo isa. Hoppo ei rääkinud temast kunagi, aga mulle jäi mulje, et ta läks ära, kui Hoppo oli väike. Hoppol oli vanem vend, kuid see oli läinud sõjaväkke või midagi sellist. Tagantjärele pean üheks põhjuseks, miks meie kamp koos püsis, seda, et kellelgi meist polnud päriselt „normaalset” peret.
„Kas sinu ema ja isa tulevad?” küsis Hoppo.
„Vist küll. Ma loodan ainult, et nad väga pinda ei käi.”
Ta kehitas õlgu. „Sellest pole midagi. Ja mustkunstnik tulebki päriselt.”
„Jah.”
Me naeratasime ja Hoppo ütles: „Kui sa tahad, võime praegu poodi minna ja Peki-Gavile kingitust vaadata.”
Kõhklesin. Mulle meeldis Hoppoga ringi kolada. Temaga ei pidanud ennast kogu aeg nii targaks tegema. Või valvel olema. Temaga oli mõnus olla.
Hoppo ei olnud kõige nutikam laps, aga ta oli üks neist, kes lihtsalt teadsid, kuidas olla. Ta ei üritanud olla kõigile meele järele – nagu Peki-Gav – ega ennast teiste järgi painutada – nagu Raua-Mickey – ja seetõttu ma omamoodi austasin teda.
Seetõttu tundsingi ennast kehvasti, kui ütlesin talle: „Kahjuks ma ei saa. Ma pean koju minema ja aitama papsil midagi maja juures teha.”
See oli mu tavaline vabandus. Keegi ei saanud kahelda, et meie maja juures oli alati küllaga tegemist.
Hoppo noogutas, sõi oma mahlapulga lõpuni ja viskas paberi maha. „Olgu. Ma lähen siis Murphyga jalutama.”
„Olgu. Nägudeni.”
„Näeme.”
Ta lonkis minema, harali juuksesalgud näo ees õõtsumas ja Murphy ta kõrval vantsimas. Viskasin oma jäätisepaberi prügikasti ja asusin vastassuunas kodu poole teele. Ja siis, olles kindel, et Hoppo ei näe mind enam, pöörasin ringi ja hakkasin tagasi linna poole minema.
Mulle ei meeldinud Hoppole valetada, aga on asju, mida ei saa teistega jagada, isegi parima sõbraga mitte. Lastelgi on saladused. Mõnikord rohkem veel kui täiskasvanutel. Ma teadsin, et väljaspool meie kampa olen ma veidrik, selline virk ja viks. Ma olin sedasorti laps, kellele meeldis kõiksugu kraami koguda: marke, münte, mudelautosid. Muud träni ka: linnupealuid metsast, võtmeid, teokarpe. Üllatav, kui tihti võib leida kaotatud võtmeid. Mulle meeldis mängida mõttega, et ma võin hiilida teiste inimeste koju, isegi kui ma ei tea, kellele need võtmed kuuluvad ja kus need inimesed elavad.
Mu kogu oli mulle vägagi kallis. Ma peitsin oma kraami hästi ära ja valvasin seda. Küllap mulle meeldis see kontrollitunne. Lastel pole oma elu üle suuremat kontrolli, aga ainult mina teadsin, mis mu karpides hoiul on, ja ainult mina sain sinna midagi juurde panna või sealt midagi ära võtta.
Laadast alates olin aina rohkem kogunud. Träni, mis ma leidsin, träni, mille inimesed olid vedelema jätnud (hakkasin tähele panema, kui hooletud inimesed on – justnagu ei saaks nad aru, kui tähtis on asju hoida, et neist mitte lõplikult ilma jääda).
Ja mõnikord – kui nägin midagi, mille ma pidin tingimata endale saama – võtsin ka asju, mille eest oleksin pidanud tegelikult maksma.
Anderbury ei olnud suur linn, ent suviti, kui saabus karjade kaupa turiste, enamasti ameeriklasi, muutus see rahvarohkeks. Nad kooserdasid oma lillelistes suvekleitides ja lottis šortsides ringi ning ajasid kitsad kõnniteed umbe, uurides kaarti ja näidates näpuga