Tasakaalutrikk. Joanna Trollope

      Esimene peatükk

      „Mida see peaks tähendama?” küsis Cara Moran oma kõige nooremalt õelt telefonis valjusti. „Mis jutt see on, et ema ostab endale teise maja?”

      Grace Moran istus vabriku tootekujundusstuudios, silmad kinni ja telefon paar tolli kõrvast eemal. Lugenud mõttes viieni, ütles ta nii umbmääraselt, kui vähegi sai: „Ma ei tea.”

      „Tead küll!”

      „Cara, ma ei tea rohkem kui sinagi.”

      Telefoniliini Londoni-poolsest otsast õhkus vastikustundega tembitud kärsitust. Grace kujutles Carat istumas firma vastsetes, kõigest aasta tagasi omandatud bürooruumides oma laua taga, näol ilme, mida ta mäletas juba lapsepõlvest ning mis ei tähendanud kunagi head.

      „Sa pead teadma,” jätkas Cara tõredalt. „Muidugi pead sa teadma. Sina oled ju Staffordshire’is, eks? Kuidas võiks olla minul Londonis aimu, mis lollustega ema kavatseb Staffordshire’is hakkama saada?”

      Grace avas silmad ja vaatas enda ees lebavat visandiplokki. Selles oli terve lehekülg joonistatud täis kanne. Üks kann teise kõrval. Kõik visandid erinesid üksteisest õige pisut, nii et kui emale peaks mõni kujundusidee meeltmööda olema, annaks seda ka tootmisse rakendada.

      „Tahan, et see oleks näpistatud tilaga,” oli Susie öelnud. „Tahan midagi, mis näeks välja armas, kodune, traditsiooniline. Nagu Hollandi kann.”

      Grace polnud hakanudki küsima nõu kahelt noorelt tootekujundajalt, kes istusid tardunult, pilk arvutiekraanile naelutatud. Ta oli vastanud emale kannatlikult: „Sellele ei saa teha näpistatud tila, ema. See tuleb valades iga kord erinev ja võib põletades praguneda.” Nüüd lausus ta just samasugusel kannatlikul toonil õele: „Tead, emal on täielik õigus osta see maja. Lõppude lõpuks on see ju tema firma.”

      Cara kõõksatas pilkavalt naerda. „Seda ei lasta meil hetkekski unustada!”

      „Ja see pole ka mingi kallis maja …”

      „Mis ajast peale pool miljonit enam kallis ei ole?”

      Grace võttis pliiatsi ja joonistas ühele kannule karikakramotiivi. „Sa siis ikkagi tead,” tähendas ta rahulikult.

      Järgnes lühike vaikus.

      Siis lausus Cara juba teisel toonil: „Ashley ja mina guugeldasime seda lõunavaheajal.”

      „Aa.”

      „Paistis olevat kena maja.”

      „Seal töötas kunagi tema vaarisa. Too, kes oli meier.”

      „Ma tean.”

      „Parlour House. Tegelikult on see lihtsalt üks väike maamaja.”

      „Barlastonis.”

      „Ema on Barlastonis sündinud,” lausus Grace.

      „Grace, ma tean. Ma saan kõigest aru. Aga tal ei ole aega seal elada. Tal on Londonis igati hea maja ja ta on tööga hõivatud. Läbipõlemise äärel. Ja pealegi: kuidas isaga jääb?”

      „Ma ei tea.”

      „Kas ema on talle sellest üldse rääkinudki?”

      Grace ohkas. „Isa on nõus. Ta on alati kõigega nõus.”

      „Aga sinna läheb raha.”

      „Maja hakkab ehk firmale sisse tooma …”

      „Ei hakka, kui see on tema käsutuses. Tead ju küll, kuidas asjad käivad – kuidas need alati on käinud. Meie oleme kõik palgalised ning firma katab ema ja isa vajadused. Aga leida ekstra miljon nüüd, enne maksu…”

      „Ema ei ole laristaja …”

      „Asi ei ole selles.”

      „Niisiis oled sa seda juba Ashley ja Daniga arutanud.”

      Cara vastas kindlalt: „Ainult Ashleyga.”

      „Mispärast sa mulle helistad? Sa ei küsi kunagi rahaasjus minu arvamust. Sinu meelest ei jaga ma sellest midagi. Hea seegi, kui mõistan, et sularahaautomaat ei ole lihtsalt mingi rahakast …”

      „Ära räägi rumalusi, Gracie.”

      Grace viskas pliiatsi käest. See lendas klõbinal mööda arvutilauda edasi, kukkus puitpõrandale ja veeres tasakesi ühe laua alla.

      „Grace?” ütles Cara. „Kuulad mind ikka või?”

      „Kuulan küll.”

      „Palun astu ema poolt läbi.”

      „Mida?”

      „Palun sind,” ütles Cara, hääldades sõnu ükshaaval ja selgesti, nagu räägiks poolkurdiga, „astu täna ema poolt läbi ja selgita talle, et veel üht maja osta pole tema aega ja energiat arvestades ehk just kõige praktilisem tegu ning kui üldse mingit vara soetada, peaks see olema investeering, mis teenib meie kõigi huve.”

      „Miks mina?”

      „Sellepärast, Grace, et sina oled Stoke’is ja ema sõitis täna ööseks Barlastoni, aga meie kõik oleme Londonis.”

      Grace tõusis ja kõndis läbi stuudio pliiatsit ära tooma. „Aga ma ei ole täna siin,” lausus ta kummardudes. „On reede.”

      „Ma tean, et on. Miks sa seal ei ole?”

      Grace ajas end sirgu. See oli hea pliiats. Süsi ei murdunud iga kord, kui seda teritasid. „Ma sõidan täna õhtul Edinburghi,” vastas ta.

      „Edinburghi? Miks?”

      „Jeffi sõber mängib seal. Lähme teda toetama.”

      „Aga …”

      „Mul on õigus natuke puhata!” hüüdis Grace. „Olen istunud siin hommikul kella kaheksast saadik.”

      „Asi pole selles.”

      „Asi on Jeffis, eks?” küsis Grace. „Sa ei taha, et ma Jeffiga käiksin.”

      Cara otsis sõnu. „Ega ma internetis sõlmitud suhetest just vaimustuses ole jah.”

      „Kõik suhtlevad praegu internetis,” ütles Grace. „Me kõik teeme seda.”

      „OkCupid,” ütles Cara südametäiega. „Luvstruck.com.”

      „Jeff ei meeldi sulle.”

      „Ei meeldi jah. Minu arvates pole too mees sind väärt. Aga see ei puutu praegu asjasse. Tähtis on rääkida emaga, kuni ta pole veel jõudnud sissemaksu teha.”

      Grace poetas pliiatsi kannu – nende tehases valmistatud kannu –, milles olid kõik tema sulepead ja pliiatsid. Ta vastas, hääles kerge trots: „Kahju küll. Aga nagu juba öeldud, on reede. Pangaülekandeid ei tehta niikuinii enne esmaspäeva.”

      „Me peame temaga rääkima.”

      „Räägi ise.”

      „Grace, pean siis alati just mina rääkima?”

      „Sa oled kõige vanem.”

      „Ja sina oled kõige noorem ega pea sellepärast iial tegema midagi rasket.”

      Juba ainuüksi tõik, et oled noorim, muudab mõnikord viimse kui asja raskeks, oleks Grace tahtnud öelda. Selle asemel lausus ta nii tasakaalukalt, kui suutis: „Helistan emale teel Edinburghi.”

      „Sa siis ikka sõidad Edinburghi?”

      Grace’i eratelefon, mis lebas visandiploki kõrval laual, lõi jälle helendama. „Jeff,” võis ekraanilt lugeda. Grace võttis telefoni kätte.

      „Jah,” vastas ta õele. „Sõidan küll.”

      Ashley Robbins, sündinud Moran, avas maa-aluses parklas autoukse, istus sisse ning viskas käekoti ja töökoti – mõlemad ühtviisi suured ja rasked – kõrvalistme ette. Seal vedeles juba mitu tühja lömmis mahlapakki, pool pudelit energiajooki, millega Leol oli ärritav komme eputada, ning ohtralt krõbuskipuru. Viimati mainitu jääb muidugi tema kottide põhja külge kinni ja Ashley unustab selle, kuni juhtub nii nagu läinud nädalal, kui kogu see puru pudenes – piinlik küll – suure kaubamajaketi portselantoodete kaubatundja laitmatult puhtale lauale, nii et jääb üle ainult oodata, kas temalt ikka tuleb loodetud suur Susie Sullivani portselantoodete