Verev keskpäevataevas. Simon Sebag Montefiore

      PEAMISED TEGELASED

      Ajaloolised isikud on tähistatud tärniga (*).

      KOLÕMA: „TSOON”

      Madjak-7 vangid

      Benja Golden, kirjanik, mõistetud laagritesse 25 aastaks

      Džaba Leonadze, seaduslik varas, vor v zakone, Boss, grusiin

      Ramzan Ulõbnuš, „Naerusuu”, tšetšeeni kurjategija

      „Surematu”, vene kurjategija

      Kuzma Prištšepa, „Kärmas”, noor kurjategija, Doni kasakas

      Väike Mametka, „Bette Davis”, gruusia kurjategija

      Doktor Kapto, „Beebidoktor”

      Tonja (Antonina) Makarova, tema meditsiiniõde ja assistent

      Njuška, „Jänkuke”, meditsiiniõde

      ŠTRAFNIKUD

      Jevgeni Meliško, „Kindral”, endine vang

      Vanemleitnant Pavel Mogiltšuk, NKVD ohvitser, eriüksuse ülem

      Kapten Vladimir Ganakovitš, politruk, poliitohvitser

      Kapten Leonid Žurko, ohvitser

      Seersant Pantaleimon Tšurelko, „Panka”, Doni kasakas, Esimese maailmasõja veteran Garanža, „Ämblik”, Zaporožje kasakas

      Izmail Karimov, „Koška”, usbekk

      ITAALLASED

      Major Ippolito Bacigalupe

      Fabiana Bacigalupe, meditsiiniõde, tema naine

      Cesare Malamore, mustsärklaste (rahvusliku julgeoleku vabatahtliku maaväe) konsul (kolonel) Major krahv Scipione di Montefalcone, Savoia ratsaväe ohvitser

      VENE KOLLABORANDID / HIWI’D

      Konstantin Mandrõka, Schuma politseipataljonide ülem (sks Schutzmannschaft, „kaitsemeeskond”) Bronislav Kaminski*, Mandrõka asetäitja, Schuma ülem, hiljem SS

      Sturmbrigade Kaminski (Vene Rahvusliku Vabastusarmee) komandör, Waffen-SS-i Brigadeführer, Raudristi kavaler

      SAKSLASED

      SS Obersturmführer Oskar Dirlewanger*, kohtulikult karistatud vägistaja / mõrtsukas, natside karistuspataljoni, niinimetatud salaküttide brigaadi ja Sonderkommando Dirlewangeri komandör, hiljem Oberführer, Raudristi kavaler

      KREMLIS

      Jossif Stalin*, ülemjuhataja, riikliku kaitsekomitee esimees, rahvakomissaride nõukogu esimees, kaitseasjade rahvakomissar, kommunistliku partei peasekretär, „Supremo, Ülem”, „Instantsija”

      Gerkules Satinov, Nõukogude juht, riikliku kaitsekomitee liige, kindralpolkovnik

      Lavrenti Beria*, NKVD julgeolekuorganite ülem, riikliku kaitsekomitee liige, riikliku julgeoleku peakomissar

      Svetlana Stalina*, Suure Juhi tütar, koolitüdruk

      Vassili Stalin*, Suure Juhi poeg, õhujõudude polkovnik, hiljem kindral

      Lev Šapiro, „Lõvi”, ajakirjanik, stsenarist, ajalehe Krasnaja Zvezda korrespondent

      EESSÕNA

      22. juunil 1941 käivitas Adolf Hitler operatsiooni Barbarossa, sissetungi Nõukogu Liitu, mida valitses diktaator Jossif Stalin. Sellest tuli kõige raevukam hävitussõda, mida on iial peetud. Täiesti ootamatult tabatud venelased kaotasid esimestel sõjakuudel tohutu hulga mehi, tanke, lennukeid ja territooriumi, samal ajal kui sakslased tungisid edasi Moskva suunas. Septembris oli Nõukogude pealinn juba tõsiselt ohus. Kuid Stalin korraldas vasturünnaku ja sakslased paisati tagasi.

      1942. aasta alguses kavandas Hitler uut halvavat hoopi. Stalin ootas uut rünnakut Moskvale, aga selle asemel käivitas Hitler Fall Blau1, edasitungi Ukraina aladel ja siis Lõuna-Venemaa tohutu suurtes steppides suunaga Doni ja Volga jõele ning lõuna pool eesmärgiga saada enda kätte Kaukasuse naftaväljad. Natse abistasid nende liitlased: Itaalia fašistlik diktaator Benito Mussolini saatis rünnakule appi 235 000 itaallasest koosneva armee. Kummalgi poolel nappis tanke, seepärast saatsid nad põgusalt lahinguväljale hoopis ratsaväe. Neis lahingutes toimusid ajaloo viimased suured ratsaväerünnakud.

      Sel suvel varisesid Nõukogude väed kokku ning kümned tuhanded sõdurid piirati sisse või alistusid, terved hulgad venelastest või kasakatest antikommuniste aga läksid vaenlase poole üle ning hakkasid natsidega koostööd tegema. Saksamaa pealetung oli nii edukas, et peagi näis, nagu lõigataks Venemaa pooleks. Saksa väed tungisid edasi ka Põhja-Aafrikas. Kui nad oleksid tunginud Kaukaasiasse, siis tekkinuks tõsine oht, et nad ühendavad oma jõud vägedega, mis asusid Lähis-Idas – ja siis olnuks sõda venelastele kaotatud. Hitler haistis võiduvõimalust; Stalinil polnud paanikast palju puudu. See oli Teise maailmasõja kõige ohtlikum kriis.

      Varsti oli võimas Doni jõgi ainus, mis seisis lüüasaamise ja ellujäämise vahel. Teisel pool Doni, Volga jõe ääres, asus linn, mis tollal kandis nime Stalingrad, Stalini linn.

      See oli meeleheitlik, ebakindel hetk, mil astusid sõtta selle romaani tegelased …

      „On aeg lõpetada taganemine. Enam mitte sammugi tagasi! … Paanikaõhutajad ja argpüksid tuleb koha peal hävitada … Need on meie kodumaa korraldused. Rinde sõjanõukogud ja rindekomandörid peavad moodustama igal rindel ühe kuni kolm trahvipataljoni (800 isikut), millesse määratakse ohvitserid ja sõdurid, kes on leitud olevat süüdi distsipliinirikkumises argpüksluse või ebakindluse näitamisega, ja nad paigutatakse kõige raskematesse rindelõikudesse, et anda neile võimalus verega lunastada oma kuriteod kodumaa vastu …”

      kasakalaul

      PROLOOG

      Punane muld juba kuumenes ja päike oli tõusmas, kui nad hobuste selga istusid ja ratsutasid üle stepi lõõmava silmapiiri suunas. Elus on aegu, mil elatakse ühest hingetõmbest teise, ühest raputusest teise, vaatamata edasi ega tagasi, elatakse erilise intensiivsusega, ja see oli üks neid aegu.

      Nad olid tulnud välja paplisalust, kus olid veetnud öö, magades hobusetekkidel, pead sadulakottidel, sõrmed püstolite ümber konksus, sadulad ja püssid enda kõrval. Hobused seisid nende kohal, pehmed sõõrmed õhku nuhutamas, sügavpruunid silmad valvamas oma peremehi, keda nad nii hästi tundsid.

      Kapten äratas nad ükshaaval. Nad saduldasid hobused, kinnitades sadularihmad nende kõhu all, vaatasid üle kabjad ja kannaliigesed, silitasid turja või kaela, rääkisid nendega tasasel häälel. Hobused heitsid pea selga, kui parmud neid piinama kippusid, väristasid rinda, rapsisid sabaga, pööritasid silmi selle suunas, mis jäi puude taha.

      Ratsaväelased silmitsesid murelikult lauskmaad, teades igaüks, et nende tulevik oli niisama kurjakuulutav, nagu see maa oli piiritu. Nende heitlus põletava päikese käes oli mõttetu – nad olid ühtaegu jälitajad ja jälitatavad –, aga nende südames polnud lootusetust – sugugi mitte –, sest kõik nad olid lootusetusega varem kokku puutunud, ja see siin oli palju parem. Siin said nad missiooni täites end oma verega lunastada: nad uskusid seda hukutava veendumusega, ja mõnele neist oli see esimene aus tegevus kogu nende elu jooksul …

      Nad pöördusid oma hobuste juurde, keda nad armastasid üle kõige, andsid neile kuivsööta ja heinu, mida nad kandsid sadulavõrgus. Hobused vajasid rahustamist, kuid harjamine, armastav hoolitsus – nii paljude hommikute rutiin – mõjus