Verev keskpäevataevas. Simon Sebag Montefiore
hommikul varakult, esimese riviloenduse ajal, seisid sajad mehed udus valvel: tööbrigaadidesse karjatasid neid piitsade ja keppidega soosikvangid, laagrivõimude usaldusalused, kes nendega koostööd tegid. Brigadirid allusid otse komandandile. „Selles brigaadis on kakskümmend seitse vangi,” hüüdis Benja brigadir, kriminaal Šurik. „Üks suri eile kaevanduses, üks hukati vastuhakkamise eest. Üks oli täna hommikul barakis surnud, kaks on barakis haiged, üks on ennast kartseris ise vigastanud. Viis uut vangi. Kokku: kakskümmend seitse!” Ta marssis nendega koos kaevandusse. „Teete tööd, siis sööte!” hoiatas Šurik Benjat ja teisi zekke – nõnda nimetati laagris vange.3 „Kui te tööd ei tee, zekid, siis surete.” Benja ees oli mäeküljesse õõnestatud tohutu suur muda- ja kaljuauk ning sibavate tööliste ja relvastatud valvurite sipelgapesa, kus kõik ronisid mööda plankudest sildu või kaevasid kitsaid kurusid – tillukesed kujukesed maastikul, mida zekid juba hüüdsid Kuu pimedaks pooleks.
II
„Bandiidid, teie väljaõpe on lõppenud,” teatas pataljonikomandör karistuspolkovnik Meliško. Kuidas Benja oli oma aja Kolõmal üle elanud, ei osanud ta kuidagi öelda, ja nüüd oli ta kaheksateist kuud hiljem, 1942. aasta juulis Lõuna-Venemaal, mitte kaugel Stalingradi linnast.
Selle kuuma suveõhtu päikeseloojangul seisid nad marssal Budjonnõi hobusekasvatuses nr 9, üsna Doni jõe lähedal, poolsõõris ümber Meliško. See oli hobuste maa, Doni kasakate maa. Neid oli treenitud seitse kuud.
„Te olete valmis minema oma esimesele missioonile – ja teid läheb vaja varem, kui keegi meist oskas arvata. Kodumaa on hädaohus!” möirgas Meliško.
Benja tabas tema kõrval seisva sõbra Prištšepa pilgu. Prištšepa naeratas säravalt, kuid Meliško pahur enesekindlus ei suutnud varjata teiste ohvitseride paanikat. Kui Benja 1941. aasta detsembris väljaõpet alustas, oli rinne alles kaugel ja sakslased olid Moskva all lüüa saanud. Nüüd oli sõda nende juurde jõudnud; alates eilsest kuulsid nad isegi suurtükkide raginat, kui sakslased Donile lähenesid.
„Teil, bandiidid, on põhjust kodumaa eest eriti hästi võidelda! Kui ma teid leidsin, olite kõnts. Nüüd olete sama lahinguvalmis nagu regulaarväelased, tublid sõdurid, suurepärased ratsamehed” – Meliško silmad tema poolkuukujuliste, tiivasarnaste kulmude all piilusid Benjat sooja läikega – „ja isegi see teist, kellest võis seda kõige vähem oodata, suudab vähemalt sadulas püsida.”
Prištšepa pühkis ära pisarad, mis mööda tema noore näo põski alla voolasid. Nutt ja naer tulid tal kergesti; ta kulges läbi elu rõõmsalt nagu pääsuke; mitte miski ei rikkunud tema heatujulisust – et laagrivangistusega karistamine, tänane paraad ega homne lahing. „Elu on sellise lihtsa hinge jaoks nagu mina lihtne,” ütles ta lustlikult. „Sa pead seda lihtsalt elama.” Benjale meeldis Prištšepat uurida; ta polnud minetanud oma huvi inimloomuse vastu ning polnud teist nii põnevat laboratooriumi nagu Gulag ja see paadunud kriminaalide ja sõjakohtus süüdi mõistetud sõdurite pataljon.
Benja ja Meliško olid olnud Kolõmal laagrikaaslased. Kindral Meliškot oli pärast arreteerimist nii rängasti piinatud, et tal polnud enam üldse hambaid ega küüsi; ainult tema vuntsid – paksud, valged ja jäigad nagu vana maalripintsel – olid jäänud samasugusteks. Aga kui sõda algas, oli ta esimeste ohvitseride seas sõtta kutsutud, kuid teda ei määratud diviisi ega korpuse etteotsa, vaid ta oli alandatud polkovnikuks ja talle olid antud juhtida need kahtlased elemendid. Sellegipoolest nimetasid kõik teda ikkagi kindraliks ja Benjale meeldis eriti asjaolu, et Meliško oli alati samasugune, olgu Kolõmal söögiplokis suppi oodates või ohvitserina meeste poole pöördudes.
Küünitaolises maneežis, mille liivane pinnas oligi mõeldud hobuste treenimiseks, seisis Meliško üksi ees. Tema selja taga olid nende politruk kapten Ganakovitš ja NKVD eriüksuse ülem Pavel Mogiltšuk.
Üksikasju Benja ei teadnud – tõde oli alati „ülimalt salajane” –, kuid ta teadis, et venelased taganevad kiiresti ja et hiljuti on toimunud mingi uus hävitav lüüasaamine. Ganakovitšil olid närvid katkemiseni pingul, Mogiltšuk vabises silmaga nähtavalt. Iga tulirelvade raksatusega roomas hirm Benja kõhus veidi sügavamale.
„Pidage meeles, mida ma alati ütlen,” üürgas Meliško, valehambad vokaale tükeldamas. „Te ei saa mind kätte!” See oli lause, mille ta oli võtnud ühest oma lemmikfilmist, ja mehed armastasid seda.
„Hurraa!” hüüdsid nad, aga siis kostis samme ja Benja piilus selja taha, et näha, kuidas kapten Žurko maneeži jooksis ja Meliškole mingi sedeli ulatas.
„Praegusel hetkel,” ütles Meliško, „me ootame tähtsat korraldust Stavkast.” „Stavka” oli Moskvas asuv peakorter. Benja ja Prištšepa vaatasid teineteisele otsa ja Prištšepa hakkas sosinal laulma: „Ära tiiruta mu kohal, must kaaren …”
III
Kaugel põhja pool, Moskvas, istus väike väsinud vana mees, sõjaväefrentš seljas ja pehmetesse vasikanahast saabastesse topitud kottis hallid püksid jalas, pikas kabinetis tohutu suure kirjutuslaua taga. Tema nägu oli kurnatusest närtsinud, rõugearmiline, kahkjalt halliks pleekinud.
Väljastpoolt oli Kreml kaetud maskeerimisvõrguga ja linna kohal hõljusid õhupallid, mis pidid Saksa pommitajaid segama. Sees olid ikka endiselt pikk, T-kujulise pikendusega kirjutuslaud, millel seisis rida kogukaid bakeliidist telefone, sünged drapeeringud akende ees ning Lenini valgustatud surimask seinal, aga nüüd olid Nõukogude Venemaa rajaja kõrvale seintele ilmunud tsaristlike sangarite Suvorovi ja Kutuzovi õlimaalid. See kabinet, mida ustavad parteilased tundsid Väikese Nurgakesena, oli Nõukogude armeede peakorter, ning kõrval asuva sideruumi telefoniliinid ja telegraafitraadid ühendasid kabinetis istuvat meest miljonite meeste vahel toimuva metsiku heitluse piiritu ning sageli ettearvamatu ja ohjeldamatu maailmaga.
„Meid trumbati üle,” nentis Stalin vaikselt. „Kogu lõuna on kokku varisemas. Meie komandörid on lollpead ja tallalakkujad. Meil pole tublisid mehi. Suur pealetung Moskvale seisab ikka veel ees.”
Pika laua lähimas otsas istus kolm meest. Molotov – ümmarguse pea ja näpitsprillidega, jässakas, justkui jämedatest palkidest ehitis – noogutas. Ainsa tsiviilriides isikuna kandis ta halli ülikonda, halli lipsu ja valget kõvakraed. Ta oli haiglaselt kahvatu nagu bürokraat, kes pole iial päikest näinud, millist seisundit Stalini tuttavad nimetasid „Kremli päevituseks”.
„Teil on õigus, seltsimees Stalin,” ütles Lavrenti Beria, siseasjade rahvakomissar ja salapolitseiülem. Ta kandis siniste lõkmetega NKVD mundrit, oli lühike ja lai ja halli näoga, kuid leidlikkusest, valvsusest ja raevukusest pakatav.
Sõna võttis kolmas mees, armee kindralpolkovniku vormis Gerkules Satinov: „Seltsimees Stalin, ma usun, et see ongi sakslaste peamine pealetung. Nad panevad kõik jõud Doni ja Kaukasuse vastu mängu. Me hindasime olukorda valesti. Pealetungi Moskvale ei tule. Ma ise eksisin ja soovin võtta vastutuse, ja kui te peate seda vajalikuks, minema kohtu alla. Meid veeti ninapidi …”
Stalin põrnitses Satinovit hetkeks hävitava pilguga. Kuni selle päevani oleks ta võinud nimetada Satinovit lollpeaks, reeturiks, võib-olla isegi käskinud ta arreteerida. Kuid Satinov, kes oli tema lemmik ja grusiin nagu ta isegi, oli talle alati tõtt rääkinud. Ja nüüd ta vajas tõtt. Kuus nädalat tagasi, 19. juunil oli üks sakslaste Storch lennuk Harkovi lähedal Nõukogude tagalas alla kukkunud. Selles oli staabiohvitser Sturmbannführer4 Reichel diplomaadikohvriga, milles olid Hitleri Fall Blau, lõuna pealetungi plaanid. Juba paar tundi hiljem vaatas Stalin sellessamas ruumis plaanid läbi, saatjateks seesama Molotovist, Beriast ja Satinovist koosnev kreeka koor.
„See on lõks,” oli Stalin öelnud. „See on klassikaline desinformatsioon. Need litapojad arvavad, et me läheme haneks? Pealetung lõunas on diversioon. Suur pealetung tuleb Moskvale.” Kolm poliitbüroo liiget olid temaga nõustunud, nii nagu nad seda alati olid teinud. Ent nüüd oli selge, et nad olid infot valesti tõlgendanud ja Hitleri soomusdiviisid ründasid üle lõunapoolsete tasandike Stalingradi suunas.
Zek – lühend sõnast
Major