Verev keskpäevataevas. Simon Sebag Montefiore
kohese hukkamise!” Ta neelatas – erutudes kippus Ganakovitš unustama sülge neelata, ja kui see tema suhu kogunes, tuli see lõpuks ühe suure limase lõuatäiena alla kugistada.
Meliško näis tundvat piinlikkust, aga endised vangid ei teinud teist nägugi. See, mida nad olid näinud Gulagis või 1941. aasta suurte taganemiste ajal, oli neid Nõukogude bürokraatide jõhkrate naljadega ära harjutanud.
„Aitäh, sellest oli palju kasu, seltsimees Ganakovitš,” ütles Meliško, astudes taas sammu ettepoole. Mehed tajusid tema põlgust selle partei suuvoodri vastu – ja nad jagasid ta tundeid. „Õnn kaasa, bandiidid! Ma olen teiega! Elagu Stalin!”
„Vabandage, karistuspolkovnik,” segas salapolitseinik Mogiltšuk vahele. „On veel üks asi. Kapten Ganakovitš valgustab kohe mehi.”
„Nad peavad puhkama ja hobuste eest hoolitsema. Kas mu bandiidid pole meid juba piisavalt kuulanud?” oli Meliško pahane.
„Mitte päriselt,” ütles Mogiltšuk. „Laske käia! Tooge vang välja!”
Trahvipataljon vakatas, kui tulid automaatidega NKVD-lased enda ees üht kuju lükates. Benja nägi kohe, et see oli noor Poljak, kes nuuksus. Jumal, palus Benja, anna sellele poisile tugevust! Aga jumalat polnud teda praegu aitamas, nende elus polnud üldse jumalat.
Kui Poljak maneeži keskel oleva ohvitseride kobarani jõudis, andis Mogiltšuk märku ja nad peatasid ta järsult. Poljak lõi kõikuma, kuid valvurid hoidsid teda püsti.
„Semud, sellid, kui suure Stalini lahkust pettusega kuritarvitatakse, saab sel olla ainult üks tagajärg,” teatas Ganakovitš tähtsalt. Ganakovitš, kes oli ise kompartei kuulekas tööriist, armastas esitleda ennast rahvaliku juhina. Benja teadis, et kui nad kalinkat tantsiksid, kargaks Ganakovitš ringi keskele ja teeks uhkeid hüppeid. Kui mehed viina võtaksid, patsutaks Ganakovitš neil selga ja masseeriks käsivarsi, teeks neile välja ja jutustaks lugusid oma kahtlastest kangelastegudest – oma vägitükkidest kolmekümne teise aasta viljavarumiskampaania ajal, kuidas ta oli kohtunud Molotoviga, päevast, mil ta oli purustanud oma tehases trotskistide rakukese, ja muidugi tüdrukutest, keda ta oli vallutanud. Ainult tema ülespoole pööratud kärssnina ja seasilmad andsid mõista, et tegemist oli liialdatud enesekiitusega. Ta neelatas valjusti. „Ma annan teid üle revolutsiooni tšekistlike rüütlite käsutusse.”
Mogiltšuk, NKVDväelased tema kõrval, astus ette. „Kõik, kes ennast tahtlikult haavavad, et lahingust hoiduda või lunastust ära teenida, saavad kaheksa grammi. Karistusseersant Poljak mõisteti teenima sellesse karistuspataljoni Kiievi lahingu ajal ilma käsuta taganemise eest. Eile õhtul, kuuldes, et lahingusse saatmine toimub peagi, püüdis see argpüks iga hinna eest haigust teeselda ja lõikus ennast.”
„See on ehtne haav!” halises Poljak.
„Vaikust, vang!” nähvas Mogiltšuk. „Üks meditsiinitöötajatest kaebas ta peale. Vastavalt Stavka korraldusele on ta pärast juurdlust süüdi mõistetud, ja karistus, võška, tuleb siinsamas pataljoni ees täide viia.”
Sügav sissehingamine.
„Štrafnikud, mu poisid, mu sitarattad!” hüüdis Ganakovitš, püüdmata oma erutust varjata. „Kas on vabatahtlikke, kes tahaksid vangi hukata?”
Meliško põrnitses oma saapaid. Oli nii palav, et Benjal oli raske hingata. Talle meenus, kuidas ta oli kord omaenda surmaotsust kuulanud. Ta vaatas ainiti seda poissi: Mitka Poljak, me vestlesime sageli; kui sa nii väga kartsid, miks sa minu juurde ei tulnud?
Mehed õõtsusid pikkamisi, tammudes jalalt jalale, kärbsed sumisesid.
„Ma kordan!” karjus Ganakovitš. „Kas on vabatahtlikke vangi hukkamiseks?”
Vaikus.
Ganakovitš tõstis jälle püstoli. „Või pean ma seda ise tegema?”
Benja ja Prištšepa vaatasid teineteisele otsa. Nad elasid Venemaal, kus võimutsesid Ganakovitšid, aga naljakal kombel polnud kõrilõikajate polgus kedagi, kes oleks tahtnud seda lasku teha.
„Mina lasen poisi maha!” teatas hääl. Ämblik Garanža oli käe tõstnud.
„Astuge ette, karistusreamees Garanža,” käskis Ganakovitš.
Liikudes oma tavapärase aeglusega, tundes mõnu oma küklooplike ihuliikmete jõust ja oma näo kohutavast mõjust, sammus Garanža pataljoni ette ja pani karvased käsivarred vaheliti rinnale. Hiiglaslik, paks ämblik, võib-olla hiidtarantel; Benja sai hästi aru, kuidas ta oma hüüdnime oli ära teeninud.
„Kes veel? Meil on vaja veel ühte. Laske käia, mehed. Kes tuleb?”
„Arvake mind kampa!” See oli Naerusuu, tšetšeeni röövel, kellega Benja oli kohtunud jubedal merereisil Kolõmasse.
„Astuge ette, karistusreamees Ulõbnuš,” üürgas Ganakovitš, kasutades Naerusuu pärisnime.
„Siirduge oma positsioonidele,” ütles Mogiltšuk, kes uskus, et sõna „siirduge” sagedane kasutamine andis talle omamoodi autoriteetse kõla. „Muidu ootab teid ennast tribunal.”
Naerusuu liikus küljetsi sellise mehe lõdva, tantsiva kõnnakuga, kes on kogu oma elu elanud teispool seadust, kes pole iial maganud pooleldi ärkvel olemata, kes pole iial läinud üle tee, vaatamata selja taha, kes alati jooksis ühe hirmsa asja juurest teise suunas.
Poljak heitis pilgu neile kahele kõrilõikajale ning hakkas vabisema.
„Palun, tehke see ruttu ära,” sosistas Benja.
Prištšepa palvetas, sõrmed vastu ikooniga kaelakeed. Kui Benja ringi vaatas, nägi ta, et ka paljude pataljoni kasakate huuled liikusid vaikselt.
Ganakovitš ulatas meestele nagaanid. Mõlemad hukkajad võtsid püstolid, nagu oleksid nad sündinud, tulirelv käes.
„Vang, põlvili!” kamandas Ganakovitš lõnksatusega.
Valvurid pöörasid Poljaki näo meestest eemale ja sundisid ta põlvili laskuma. Benja nägi, kuidas tema kummargil tedretähniline kael punaselt õhetama lõi. Mõnikord on mehe kaelas sama palju iseloomu kui tema näos, mõtles Benja. Poljak hakkas aplalt hingeldama, heitis pea kuklasse, ahmis õhku. Ta ei olnud enam inimene, vaid kõigest sekundi kaugusel surmast olev loom, nagu tapamajja viidud veis, kes oma vangistajate käte vahel väänles.
Garanža ja Naerusuu vinnastasid püstolid. Esmalt Garanža ja siis Naerusuu tulistasid Poljakki kaela, nii et lasud sulasid kokku. Kui Benja silmad avas, lebas Poljak külili maas. Mogiltšuk võttis oma püstoli ja, pingutusest nägu krimpsutades – ta polnud mingi püssimees –, tulistas kontrolllasu Poljaki meelekohta. Benja märkas, et Meliško polnud pilku tõstnud.
„Tubli töö! Meedikud!” kutsus Ganakovitš.
Kaks meditsiiniõde jooksid kanderaamiga kohale ja veeretasid laiba sellele. Siis põlvitas pataljonimeedik, doktor Kapto, keda Benja laagritest hästi tundis, Poljaki kõrvale, puudutas tema kaela ja noogutas Ganakovitšile.
„Vang on surnud,” ütles ta.
„Aitäh, doktor,” vastas Ganakovitš, põrnitsedes mehi. „Õppetund selge, mis, poisid?”
V
Benja astus üksi väljaõppeareenile ja nõjatus valgele rinnatisele. Oli sume õhtu, tõeline sumerki, üks neid täiuslikke suveõhtuid, mil oli nii palav, et keegi ei saanud magada ning õhk tundus kreemjalt sametisena; see oli õhtu, mõtles Benja, mil viia bulvarile jalutama tüdruk, kellelt loodad saada suudluse. Silmapiiril sähvatas; kahurid kärgatasid, tundudes jõudvat üha lähemale; vahetevahel kuulis ta mootorimüra, kui tankid jaamas rongidest maha veeresid ja rinde poole sõitsid. Kusagil, teisel pool Doni jõge, võitlesid tuhanded venelased ellujäämise nimel; ja kusagil väga lähedal heideti Poljaki surnukeha tähistamata hauda, mis oli kaevatud sellesse rammusasse musta mulda. Olid nad poisi maha lasknud pour encourager les autres5, et sellesse ebausaldusväärsesse meeskonda distsipliini juurutada, küsis Benja endalt, või oli peatne rindele
„Teiste „julgustamiseks”” (pr)