Tontide linn. Miss Peregrine’i ebatavalistest lastest. Ренсом Риггз
et mul jooksis judin üle selja. „Me muudkui läheme ja läheme edasi, kuni jõuame linna.”
„Ja mis siis saab, kui viiekümne kilomeetri ulatuses pole ühtegi linna?” küsis Enoch.
„Siis me kõnnime viiskümmend üks kilomeetrit. Aga ma tean, et n i i k õ r v a l e me kursilt küll ei kaldunud.”
„Aga kui tondid meid õhust märkavad?” küsis Hugh.
„Ei märka. Me oleme ettevaatlikud.”
„Ja kui nad meid linnas juba ootavad?” uuris Horace.
„Me teeskleme tavainimesi. See õnnestub.”
„Minul pole see kunagi eriti hästi õnnestunud,” ütles Millard naerdes.
„Sind, Mill, ei nähta üldse. Sina oled meie eelvägi ja skaut ning vajalike asjadega varustaja.”
„Ma olen üpriski osav varas,” sõnas poiss uhkusenoodiga hääles. „Viie sõrme kunsti tõeline meister.”
„Ja mis siis edasi?” pomises Enoch hapult. „Vahest saamegi midagi kõhtu ja leiame sooja magamiskoha, kuid me oleme sellegipoolest lagedal, silmapaistvad, kergesti haavatavad ja silmuseta… ja miss Peregrine on… on ikka veel…”
„Küllap me leiame ka silmuse,” lubas Emma. „Nende jaoks, kes teavad, mida otsida, on olemas maamärgid ja teeviidad. Ja isegi kui neid pole, leiame mõne meietaolise ebatavalise, kes juhatab meid järgmise silmuse juurde. Ja silmuses on olemas ymbryn, kes suudab miss Peregrine’i vajalikul moel aidata.”
Ma polnud iialgi kohanud nii kirglikult millessegi uskuvat inimest kui Emma. Temast kiirgas enesekindlust. Sellest rääkis tema tahapoole surutud õlgadega kehahoiak ja see, kuidas ta midagi otsustades alati hambad kõvasti kokku surus. Ta oleks justkui iga oma lause lõpetanud hüüumärgiga. Mitte kunagi polnud nende lõpus küsimärki. See oli nakkav ja meeldis mulle nii, et pidin alla suruma äkilise soovi tüdrukut siinsamas kõigi silma all suudelda.
Hugh köhatas. Tema suust lendasid välja mesilased ja moodustasid õhku võbeleva küsimärgi. „Kuidas sa selles kõiges nii neetult k i n d e l saad olla?” küsis poiss.
„Lihtsalt olen ja kõik.” Tüdruk hõõrus käsi, nagu lisades, et nii ongi.
„Sa pidasid meile kenakese kihutuskõne,” lausus Millard. „Ma ei taha üldse seda rikkuda, kuid nii palju, kui meile teada, on miss Peregrine ainus ymbryn, keda pole veel kinni püütud. Tuletage meelde, mida miss Avocet rääkis: tondid on juba m i t u n ä d a l a t silmuseid rüüstanud ja ymbryne püüdnud. See tähendab, et isegi kui meil õ n n e s t u b mõni silmus leida, ei tea me iial, kas seal on ymbryn alles või on silmus me vaenlaste käes. Me ei saa lihtsalt käia silmuste välisustele koputamas, lootes, et see koht ei kubise tontidest.”
„Või et selle ümber ei luusi nälginud hingetuid,” lisas Enoch.
„Ega me ei peagi l o o t m a,” vastas Emma ja naeratas mulle. „Jacob ütleb meile.”
Läksin üle kere külmaks. „M i n a?”
„Sa ju tajud hingetuid kaugelt?” küsis Emma. „Ja näed neid ka.”
„Kui mõni on lähedal, tekib umbes selline tunne, et hakkan kohe oksele,” tunnistasin.
„Kui lähedal nad peavad selleks olema?” uuris Millard. „Kui vahet on vaid mõni meeter, oleme ikka haardeulatuses. Meil on vaja, et sa neid palju kaugemalt tajuksid.”
„Ma pole katseid teinud,” ütlesin. „See kõik on minu jaoks veel väga uus.”
Olin siiani kohanud vaid ühte tonti doktor Golani kujul ja hingetut Malthust, kes tappis mu vanaisa ja peaaegu et uputas mu Cairnholmi sohu. Kui kaugel nad võisid olla, kui tundsin neid esmakordselt mu Englewoodis asuva maja ümber hulkumas ja mind luuramas? Võimatu öelda.
„Igatahes saab sinu annet arendada,” teatas Millard. „Ebatavalisus on umbes nagu musklid – mida rohkem treenid, seda suuremaks kasvavad.”
„See on hullumeelsus!” kuulutas Enoch. „Kas te olete kõik tõesti nii meeleheitel, et panete kogu lootuse t e m a l e? Kuulge, ta on ju lihtsalt üks p o i s s, tavaline pekivats, kes ei tea meie maailmast peaaegu mitte midagi!”
„Ta ei ole t a v a l i n e,” vaidles Emma sellise näoga, nagu oleks teda isiklikult solvatud. „Ta on üks meie seast!”
„Sa ajad selget jama!” karjus Enoch. „See, et tal on tilk ebatavalise verd soontes, ei tee temast veel minu venda. Ja minu kaitsjat ei tee see temast ammugi! Meil pole aimugi, mida ta suudab. Ilmselt ei tee ta üldse vahet, kas tal on kõhugaasid või seisab hingetu viiekümne meetri kaugusel!”
„Ta ju t a p p i s ühe hingetu ära, kas pole?” lausus Bronwyn. „Lõi talle lambarauad silmadesse! Millal te viimati kuulsite, et nii noor ebatavaline on millegi niisugusega hakkama saanud?”
„Pärast Abe’i küll mitte,” kostis Hugh. Selle nime kuulmine ajas lapsed elevile.
„M i n a kuulsin, et ta tappis ühe paljaste kätega ära,” ütles Bronwyn.
„Mina jällegi kuulsin, et ta tappis ühe tondi kudumisvarda ja pakkimisnööriga,” teatas Horace. „Tegelikult ma nägin seda unes, nii et olen kindel, et nõnda juhtuski.”
„Pooled neist lugudest on lihtsalt legendid, mis muutuvad iga aastaga üha värvikamateks,” lausus Enoch. „See Abraham Portman, keda mina tundsin, ei liigutanud kunagi meie aitamiseks sõrmegi.”
„Ta oli igati austusväärne ebatavaline!” vaidles Bronwyn. „Ta võitles vapralt ja tappis meie kaitsmiseks lugematu hulga hingetuid!”
„Ja siis jooksis ta minema ning jättis meid sinna majja redutama nagu pagulasi, kuni ise mööda Ameerikat ringi reisis ja kangelast mängis!”
„Sa ei tea, millest sa räägid,” nähvas vihast õhetav Emma. „See oli hoopis teistmoodi.”
Enoch kehitas õlgu. „Igatahes on mõttetu seda arutada,” sõnas ta. „Mida te ka Abe’ist ei mõtleks – see poiss pole tema.”
Sel hetkel ma vihkasin Enochit, kuid samas ei suutnud tema kahtlemist ka hukka mõista. Kuidas said teised lapsed, kes oskasid oma võimeid vilunult kasutada, nii kindlalt loota minu oskusele hakkama saada millegagi, mille olemasolustki sain teadlikuks alles mõne päeva eest ja mille olemust alles hakkasin mõistma? See, kelle lapselaps ma olin, ei paistnud üldse asjasse puutuvat. Ma lihtsalt ei teadnud ise, mida ma teen.
„Sul on õigus, mina pole mu vanaisa,” ütlesin. „Ma olen lihtsalt üks Florida kutt. Ilmselt mul selle tondi tapmisega lihtsalt vedas.”
„Jamajutt,” teatas Emma. „Ühel päeval oled sa täpselt samasugune tondikütt, kui Abe oli.”
„Loodame, et see päev tuleb varsti,” ütles Hugh.
„See on sinu saatus,” lausus Horace ja tema hääletoon tekitas minus aimduse, et poiss teadis midagi, mida mina ei teadnud.
„Isegi kui nii ei juhtu,” jätkas Hugh mulle lahtise käega vastu selga lüües, „siis sina, semu, oled kõik, millele meil loota on.”
„Kui nii, siis aidaku meid Lind,” ütles Enoch.
Mu pea käis ringi. Nende ootuste koorem ähvardas mu oma raskusega lömastada. Ajasin end ebakindlalt püsti ja hakkasin koopasuu poole minema.
„Ma pean värsket õhku saama,” ütlesin Enochist mööda trügides.
„Oota, Jacob!” hüüatas Emma. „Õhupallid!”
Kuid need olid ammu läinud.
„Las läheb,” torises Enoch. „Kui meil veab, siis ujub ta tagasi Ameerikasse.”
Veepiiril jalutades proovisin end kujutleda sellisena, nagu mu uued sõbrad mind nägid või näha soovisid. See polnud see Jacob, kes kunagi jäätiseautole järgi joostes pahkluu murdis ning isa sunnil kolm korda kooli võitmatusse kergejõustiku kolmevõistluse meeskonda