Karistusõiguse üldosa kutseõppele. Õpik. Urmas Krüger
Õpik
EESSÕNA
Igal aastal asub Sisekaitseakadeemias õppima suur hulk noori inimesi. Paljud neist alustavad oma erialast haridusteed politsei- ja piirivalvekolledžis kutseõppe õpperühmades. Õppida tuleb neil palju, muuhulgas ka erinevaid õigusaineid, millest üks on karistusõigus. Õigusainete, õigusalaste teadmiste omandamine ei ole sugugi kerge – tuleb aru saada paljudest erinevatest õiguse põhimõtetest, taibata õigusnormides sisalduvat mõtteloogikat, lugeda paljude seaduste tekste ja üksikparagrahve, osata paragrahvides välja öeldut omavahel seostada, ja mis kõige tähtsam: seadustesse kirja pandut tuleb osata seostada meie igapäevase eluga, konkreetsete eluliste olukordadega, konkreetsete inimeste käitumisega ja nende tegudega. Kujundlikumalt väljendudes: tuleb osata näha inimeste tegusid läbi seadusesilma, teada, milline on toime pandud ühe või teise teo õiguslik tähendus.
Karistusõiguse kohaldamiseks vajalike teadmiste, vajaliku „nägemisoskuse” omandamise teeb keeruliseks õiguskeel. Õiguskeel on meie igapäevase kõnekeelega võrreldes nagu omamoodi murdekeel – keel, mis on küll justkui tuttav, aga milles kohtab sageli arusaamatuid sõnu ja väljendeid. Seaduste tekstidest arusaamine on raske igale inimesele, kellel puudub õiguslik „põhiharidus” ja kelle tööd ning tegemised ei ole olnud seotud õigusasutustele omaste ülesannete täitmisega. Raske ei ole lugeda ja mõista ainult seaduste tekste, vaid ka nende tekstide kohta kirjutatud õigusteadlaste ja juristide kommentaare. Eriti hädas on õigusliku terminoloogia omandamise ning õiguslike sõnade ja lausete sisust arusaamisega need, kelle ema- või kodune keel ei ole eesti keel, ehk siis Eestis on need venekeelsed inimesed.
Eelkirjeldatud probleemistik ongi põhiosas autori jaoks määranud ära selle õpiku kirjutamise ja sisulise ülesehitamise stiili. Õpik on mõeldud õpivahendiks Sisekaitseakadeemia politsei- ja piirivalvekolledži kutseõppe kadettidele, mis tähendab, et õpiku sihtgrupiks on patrullpolitseinikud, kelle tööülesanded karistusõiguse kohaldamise osas päädivad valdavalt väärteoasjade lahendamisel kiirmenetluse otsuse tegemisega või väärteomaterjalide edastamisega üldmenetlust läbiviivatele ametnikele. Õpiku koostamisel on lähtutud õpiku kirjutamise ajal kehtivatest ja lähitulevikku planeeritavate õppekavade/moodulite õpiväljunditest ning õpiteemadest. Kõik eelmärgitud asjaolud on lähtepunktiks nii õpiku teemaderingi valikule kui ka kogu õpiku ning selle üksikute teemade sisulisele struktuurilisele ülesehitusele ja käsitlusele, sh ka teemade käsitluse mahu ja detailsuse mõttes. Olgu siinkohal lisatud, et õpiku 1. peatükk käsitleb karistusõiguse õppimise ja karistusõiguslike teadmiste omandamise vajalikkust ning õppimise üldist metoodikat – seda põhjusel, et erialaste õigusainete, sealhulgas karistusõiguse, õppimise vajalikkuse, elulise mõttekuse ning õppimise metoodilise korralduse või õppimisvõimaluste teadustamiseks-teadvustamiseks pole õppekavas tunde ette nähtud.
Õiguslike teemade struktuurilise jaotuse ning käsitluse, samuti sõnakasutuse poolest on õpik olemuselt selgelt populaarteaduslik, meenutades pigem aabitsat kui akadeemilist õigusteost. Seda on ta taotluslikult ehk meelega, mitte kogemata. Seega on see õpik justkui abivahend õppijale, et minna üle tavaelust õiguslike regulatsioonide maailma – selle õpiku läbitöötamise protsess on justkui kohanemisperiood kulgemisel ühest lihtsamast maailmast teise hulga keerulisemasse maailma, on justkui rändamine harjumuspärasest ajavööndist uude ja senikogematusse ajavööndisse või justkui elamaasumine ühest kultuurikeskkonnast teise.
Nagu öeldud, on see õpik abivahend uude töövaldkonda üleminekuks, sellesse sisseelamiseks, aga ta ongi vaid abivahend. Lõpptulemus peab olema ikkagi võime ja oskus lugeda õigusliku sisuga tekste, tunda seadusi ja kasutada erialases kõnes, erialaseid teemasid puudutavates jutuajamistes justnimelt seadustes kasutatavat sõnavara, selgitada oma mõtteid kolleegidele, ülemustele, prokuröridele ja kohtunikele juriidiliselt korrektsete lausetega. Seevastu jällegi tavainimestega vastastikku mõistva suhtlemise saavutamiseks tuleb omandada oskus seletada seadustes kasutatavad õigussõnad ning juriidilised laused lahti üldkeeleliselt arusaadavate sõnadega. Selleks peab olema oskus „tõlkida” õiguslik „sõnavada” ümber tavainimesele arusaadavasse keelde.
Õpiku esmane ja peamine ülesanne on tulevastele politseinikele karistusõiguse põhimõistete tutvustamine ja nende mõistete sisu selgitamine. Seega on õpik mõeldud kasutamiseks ennekõike kutseõppe õppuritele. Bakalaureusetaseme üliõpilased võivad küll kasutada seda õpikut kui abimaterjali, kui leiavad, et siinne sõnastus aitab lihtsamini mõista mõne õigusliku mõttekonstruktsiooni sisulist põhiolemust kui õigusteadlaste koostatud tekstid. Seejuures peab silmas pidama aga järgmist: see õpik käsitleb paljusid õiguslikke teemasid/probleeme lihtsustatult, jättes vaatluse alt välja mitu detailsemat õiguslikku mõistet ja nendega seonduvad mõttekonstruktsioonid, mille tundmine võib aga osutuda eluliste olukordade lahendamisel mõnikord vägagi vajalikuks. Seetõttu tuleb selleks, et anda mõnele juhtumile juriidiliselt sügav, erialaterminoloogiliselt igati korrektselt sõnastatud hinnang, teada-tunda õigusteooriat, õigusnormide tõlgendamise reegleid ja Riigikohtu seisukohti. Bakalaureuseõppes tuleb ennast kindlasti viia kurssi Jaan Sootaki ja Priit Pikamäe karistusõiguslike teostega, millest keskse tähtsusega on nende kaasautorluses kirjutatud „Karistusseadustik. Kommenteeritud väljaanne”. Lisaks tuleb mingi õigusliku probleemi lahendamiseks aeg-ajalt tegeleda probleemikohaste Riigikohtu lahendite väljaotsimise ning analüüsimisega. Õpikus vaadeldavate teemade süvakäsitluseks tuleb lisaks õpikus esitatule läbi lugeda ja töötada veel ka õpiku „Märkuste” osas viidatud allikad.
Kuna õpik ei ole akadeemiline teos, ei kasuta autor selles ka tavapäraseid viitamistehnikaid. Seda järgmistel põhjustel: tekstisisene viitamine hajutaks algaja lugeja mõtet lausest arusaamisel; joonealust viitamist ei kasuta autor aga seetõttu, et on plaaninud kasutada n-ö joonealust ruumi teisel eesmärgil. Teiste autorite väljaöeldu, nende avaldatud mõtted märgistab autor tekstis vastavate lausete või tekstilõikude lõpus järjestikuste ülaindeksitega, millega tähistatud autoritekstidele antakse viited õpiku lõpuosas pealkirja „Märkused” all. Joonealust ruumi kasutab autor aga selleks, et täpsustada tekstis esinevaid erialaseid või tavasuhtluses vähekohatud või võõrapäraseid sõnu, termineid ja väljendeid. Samuti esitab autor joonealuses ruumis vene keelekeskkonnast pärinevate õppurite tarvis nende õiguskeelele omaste ja/või tavakeeles harva esinevate eestikeelsete sõnade, terminite ja väljendite venekeelse tõlke, mis ühtlasi annab ka eestikeelsele inimesele võimaluse teada saada, kuidas mõned erialased sõnad ja väljendid vene keeles kõlavad ning kuidas neid kirjutatakse1. Sõnad, terminid ja väljendid, mida autor peab vajalikuks tõlkida või mille sisu täiendavalt selgitada, on tekstis tähistatud ülatärniga ning nende venekeelne vaste või sisu selgitus paigutatud lehekülje all olevasse eraldi kastikesse. See aitab neid selgemalt esile tuua ja eraldivõetuna loetavaks teha. Kui mõnel lehel alumine kastike puudub, eeldab autor, et sellel lehel olevas tekstis ei ole vaja midagi täiendavalt selgitada ega tõlkida. Tekstis ette tulevad esmakordselt kasutatavad ja lugeja jaoks ehk veel harjumatud õigusliku tähendusega sõnad ja väljendid kirjutab autor paksemas ehk bold kirjapildis.
P.S. Seadustike, seaduste ja muude õigusaktide nimetused on õpiku tekstiosas kirjutatud suure algustähega – seda seepärast, et nad oleks muust kirjatekstist selgemini eristatavad. Osa otseselt seadustest tulenevaid mõisteid ja otseselt seadustest või Riigikohtu kriminaalkolleegiumi kohtuotsustest tulenevaid lausestusi on õpikutekstis esitatud kaldkirjas ja jutumärkides – seda samuti selleks, et nad paremini muust tekstist eristuksid ja ühtlasi õppijale paremini meelde jääksid.
Lisaks käesolevale õpikule on võimalik ja tuleks aine omandamisel kasutada süüteomenetluse õppetooli lektori Jan Pulki koostatud õppevahendit „Karistusõigus. Ülesanded ja kaasused”, milles olevad ülesanded ning kaasused võimaldavad õppijal kontrollida oma teadmisi nii seadusetekstide sisu lahtimõtestamises ja – seletamises kui ka elulistele juhtumitele ja isikute käitumisele karistusõiguslike hinnangute andmises.
Mitut mõistet ja õiguslikku asjaolu on õpikus käsitletud korduvalt, ühte ja sama asja on kajastatud õpikuteksti erinevates osades erinevates sõnastustes. Lisaks on õpiku peatükkide või alapeatükkide lõpus esitatud märke „Kokkuvõtteks” all peatükis käsitletud teemade ja allteemade konkretiseeritud lühikäsitlus. Seda kõike on autor teinud selleks, et teadmised karistusõiguse üldosa mõistetest, asjaoludest ning nende omavahelistest seostest õppijate mälus paremini kinnistuksid, ehk siin on järgitud vana rahvatarkust „Kordamine on tarkuse ema”.
Suuremate
Eesti-vene tõlgete tegemisel on tavasõnade/väljendite tõlkimiseks kasutatud Eesti Keele Instituudi eestvedamisel koostatud 5-köitelist „Eesti-vene sõnaraamatut” (Liiv, M., Laasi, H., Lagle, H. jt. 1997–2009.