Karistusõiguse üldosa kutseõppele. Õpik. Urmas Krüger
õiguspärase * ning õiglase * kohtlemise * saavutamiseks endale selgeks tegema karistusõiguse üldpõhimõtted * ja põhimõisted * ning olema teadlikud * ja arusaamisvõimelised * kõigist neist asjaoludest, mis mõjutavad inimeste käitumisele karistusõiguslike hinnangute andmist, süütegusid toime pannud isikute jaoks sobivaima karistuse valikut või mõne muu mõjutusvahendi kohaldamist.
* õiguspärane правомерный
* õiglane справедливый
* kohtlemine обращение, обхождение
* üldpõhimõtted общие или всеобщие принципы
* põhimõisted основные понятия
* teadlik olema знать, что; осознать себе
* arusaamisvõimeline cпособный к пониманию, cпособный понять
KASUTATUD LÜHENDID
a aasta
h tund
jm ja muud
jms ja muu selline (muud sellised)
jne ja nii edasi
km kilomeeter
km/h kilomeetrit tunnis
lg lõige
lk lehekülg
nn niinimetatud
nr number
n-ö nii-öelda
§ paragrahv
§-d paragrahvid
ptk peatükk
p punkt
RKKKo Riigikohtu kriminaalkolleegiumi kohtuotsus
s. o see on
v. a välja arvatud
vm või muu
vms või muu selline (muud sellised)
vt vaata
KASUTATUD ÕIGUSAKTIDE LÜHENDID
AS alkoholiseadus (RT I 2002, 3, 7; 2015, 1)
KarS karistusseadustik (RT I 2001, 61, 364; 2015, 9)
KorS korrakaitseseadus (RT 2011, 4; 2015, 207)
LoKS loomakaitseseadus (RT I 2001, 3, 4; 2015, 19)
LS liiklusseadus (RT I 2010, 44, 261; 2015, 27)
TubS tubakaseadus (RT I 2005, 29, 210; 2015, 78)
1. peatükk
AINE ÕPPIMISEST
Selleks, et midagi väga hästi osata, on vaja õppida ja harjutada. Ilma õppimata ei ole teadmisi, ilma teadmisteta tehakse asju teadmata, kuidas neid tegelikult teha tuleb, ehk suure tõenäosusega tehakse neid asju valesti. Võtame näiteks arsti elukutse. Kas saab ravida inimesi, tundmata haiguste sümptoome ja teadmata, millist haigust kuidas ravida? Tõenäoliselt ei saa. Seetõttu on oluline, et iga inimene, kui ta valib endale oma tuleviku elukutset ja alustab erialaseid õpinguid, teadvustaks* endale õppimise tähtsust ning omaks ettekujutust sellest, mida õppimisprotsess tervikuna endast kujutab ja kuidas saavutada õppimises paremaid tulemusi.
1.1 Miks õppida?
Miks on keegi noormees või neiu tulnud õppima politsei- ja piirivalvekolledžisse? Miks tahab ta saada just politseinikuks või piirivalvuriks*? Põhjuseid võib olla erinevaid. Kindlasti on võimalikest põhjustest kiiduväärseim soov teha elus head, aidata hättasattunuid, kaitsta inimesi, meie ühiskonda ja elukeskkonda kahjulike rünnete ja pahatahtlike ründajate eest, takistada halva tegemist, kutsuda korrale korrarikkujaid.
Olenemata tulevase elukutse valikut mõjutanud motiividest ja mõtetest, on eduka õppimise ning hilisema töötamise seisukohast küllaltki tähtis ka see, milline on politseinikuks õppima asuvate noorte inimeste ettekujutus oma tulevasest tööst. On oluline, mille pinnalt või millega seoses on neil tekkinud ettekujutus politseiniku tööst ja milline see ettekujutus on. On küllaltki suur tõenäosus, et paljuski pärineb inimeste ettekujutus politseitööst nähtud filmidest. Nii kinolina kui teleriekraan pakuvad ohtralt kodu- ja välismaiseid politseifilme, krimiseriaale, filme kurjategijatest ja kuritegudest, politseinikest suurlinnas, politseinikest külakogukonnas, narkopolitsei tööst, mõrvadetektiividest jne. Tavaliselt on kõik vaatamiseks pakutavad filmid ja seriaalid, igaüks muidugi omamoodi, huvitavad ja kaasahaaravad. Nende hulgas on õudusfilme, komöödiaid, draamasid, põnevikke, tõelisi märuleid, vahel isegi tõsieluainetel põhinevaid lavastusi ehk igaühele ja igale maitsele midagi. Kui suur osa siis sellest mängufilmides või teleseriaalides näidatavast politseitööst ja – elust vastab tegelikkusele, sellele, millega politsei igapäevaselt tegeleb ja peab tegelema? Vastus on: väike osa, vägagi väike osa vaatajale pakutavast kajastab politseitöö tegelikkust.2
Kino- või televiisoriekraanil ei näidata tavaliselt politseitööst asju, mis kujutavad seda tööd sellisena, nagu ta on. Miks? Sest film ei oleks siis enam huvitav, keegi ei viitsiks seda vaadata ja kui poleks vaatajaid, siis poleks ka filmitööstusel kasumit. Isegi dokumentaalsed politseisaated püüavad ekraanil esile tuua ennekõike seda, mis on põnev, jättes ajas venivad ja neutraalse iseloomuga tegevused kaadri taha. Kui püüda näidata ja anda teada seda, millised juhtumid moodustavad politseitöö põhiosa nii aja kui tegevuste mõttes ja mida kõike politsei seejuures teadma peab, kuidas ta mõtlema ning olukordi hindama peab, milliseid seadusi ta ühes või teises olukorras tegutsedes tundma ning järgima peab, milliseid dokumente ning kuidas koostada tuleb ning kaua kasvõi üheainsa dokumendi täitmine aega võtab, siis veniksid filmid ikka väga pikaks – nii pikaks, et reklaamipausid tunduksid imelühikestena ja filmist huvitavamatena ning pausiaegse võileiva asemel jõuaks enne järgmist veidigi põnevamat episoodi valmistada terve õhtusöögi.
Vaid väga vähesed filmid ja seriaalid lasevad aimata, milles seisneb politsei tegelik töö: millega politseinikel tegeleda tuleb ja kui kaua aega siis ikkagi kulub ühe või teise ülesande täitmiseks. Isegi kui inimeste ettekujutused politseitööst põhinevad juttudel, mida on neile rääkinud politseinikest pereliikmed või tuttavad politseinikud, tasuks arvesse võtta, et needki jutud sisaldavad pigem politseitöö põnevamaid või kummalisemaid episoode, mitte aga neile episoodidele eelnenud või nendega kaasnenud rutiinsete tegevuste kirjeldusi.
Ka selle õpiku eesmärk ei ole rääkida kõigest, mis politseitöös ette võib tulla või mida ja kuidas politseinikul teha tuleb ning kaua millegi tegemine keskmiselt aega võtab (kõige kirjeldamiseks ei jaguks siinkohal piisavalt ruumigi).