Päike on ju samuti täht. Nicola Yoon

Päike on ju samuti täht - Nicola Yoon


Скачать книгу
id mulle unistuste poole püüdlemist

      „Päikeseloojang ei ole põrmugi vähem romantiline, kui teada sellest pisut rohkem.”

Carl Sagan, „Kahvatusinine täpp”

      „Kas tõesti julgeda

      maailmaruumi rahu ohtu seada?

      Ainsa hetke sees on aega vastukäivaiks otsusteks,

      millest järgnev hetk ei taha enam teada.”

T. S. Eliot, „J. Alfred Prufrocki armulaul”1

      eellugu

      CARL SAGAN ON ÖELNUD, et kui tahad õunakoogi algusest lõpuni ise valmis teha, pead kõigepealt leiutama maailma. „Algusest” all mõtleb ta „eimillestki”. Seda, et tuleb minna tagasi maailma tekkele eelnenud aega. Kui sa tahad eimillestki õunakooki teha, pead alustama Suure Paugu ja paisuvate universumite, neutronite, ioonide, aatomite, mustade aukude, päikeste, kuude, ookeanihoovuste, Linnutee, Maa, evolutsiooni, dinosauruste, massiliste väljasuremiste, nokkloomade, Homo erectus’e, kromanjoonlaste ja muu taolisega. Sa pead alustama algusest. Sa pead leiutama tule. Sul on tarvis vett, viljakat pinda ja seemneid. Sul on tarvis lehmi ja inimesi, kes neid lüpsaksid, ja neid, kes omakorda piimast võid teeksid. Sul on tarvis nisu ja suhkruroogu ja õunapuid. Sul on tarvis keemiat ja bioloogiat. Tõeliselt hea õunakoogi jaoks on sul tarvis kunstilist tunnetust. Õunakoogi jaoks, mis peaks vastu mitu põlvkonda, on sul tarvis trükikunsti ja tööstusrevolutsiooni ja võib-olla isegi üht luuletust.

      Et teha midagi nii lihtsat nagu õunakook, pead sa looma kogu laia ilma.

      daniel

      Aguliteismeline lepib oma saatusega, nõustub hakkama arstiks, stereotüüp

      Charlie pärast on mu suvi (ja nüüd ka sügis) olnud üks absurdne ajalehepealkiri teise järel. Charles Jae Woon Bae, keda kutsutakse Charlieks – minu vanem vend, esiklapse esiklaps –,

      üllatas mu vanemaid (ja kõiki nende sõpru ja kogu klatšist kihelevat Korea kogukonda New Yorgis Flushingi linnaosas), kui ta Harvardi ülikoolist välja visati (parim kool, ütles ema, kui saabus teade Charlie vastuvõtmisest). Nüüd on ta parimast koolist välja visatud ja empsi kulm on terve suve kortsus olnud, ta ei suuda seda uskuda, ta ei suuda seda hästi mõista.

      Miks hinded nii halvad? Viskasid su välja? Miks su välja viskasid? Miks ei pandud jääma, rohkem õppima?

      Mu isa ütleb: Ei visatud välja. Kästi paus teha. Ei ole sama kui visati välja.

      Charlie toriseb: See on ajutine, ainult kaks semestrit.

      Vanemate segaduse ja häbi ja pettumuse halastamatu turmtule all hakkab isegi minul Charliest peaaegu et hale. Peaaegu.

      natasha

      EMPS ÜTLEB, ET AEG on alla anda, et see, mida ma teen, on tulutu. Ta on ärritunud, mistõttu on tema aktsent tavapärasest tugevam ja iga lause kõlab kui küsimus.

      „Kas sa ei arva, Tasha, et aeg on alla anda? Kas sa ei arva, et see, mida sa teed, on tulutu?”

      Ta venitab sõna „tulutu” esimest silpi pisut liiga pikaks. Isa ei ütle midagi. Ta on vihast või võimetusest tumm. Ma ei saa kunagi aru, kummast. Tema kulm on nii kortsus, et raske on tema näol kujutleda mingit muud ilmet. Veel mõni kuu tagasi oleksin teda seesugusena nähes kurvastanud, aga praegu on mul ausalt öeldes ükskõik. Tema pärast me selles jamas olemegi.

      Minu üheksa-aastane vend Peter on ainus, kes olukorra üle rõõmustab. Ta paneb parasjagu asju kokku ja kuulab Bob Marley lugu „No Woman, No Cry”. „Vana kooli pakkimismuusika,” ütleb ta selle kohta.

      Ehkki ta on sündinud Ameerikas, tahab Peter enda sõnul elada Jamaical. Ta on alati olnud üsna häbelik ja tal on raske sõpru leida. Ta kujutab vist ette, et Jamaica on mingi paradiis ja tal läheb seal kuidagiviisi paremini.

      Oleme neljakesi oma kahetoalise korteri elutoas. Elutuba on ühtlasi Peteri ja minu ühine magamistuba. Seal on kaks väikest diivanvoodit, mida saab ööseks lahti teha, ja privaatsuse huvides on nende vahel erksinine kardin. Praegu on kardin kõrvale lükatud, nii et mõlemad toapooled on näha.

      Üsna lihtne on aru saada, kumb meist tahab ära sõita ja kumb siia jääda. Minu pool on endiselt asju täis. Raamatud on väikesel IKEA riiulil. Kirjutuslaual seisab endiselt minu lemmikpilt minust ja mu parimast sõbrannast Bevist. Meil on ees kaitseprillid ja me torutame seksikalt huuli, vaadates füüsikalaboris kaamera suunas. Kaitseprillid oli minu idee. Huulte torutamine oli Bevi oma. Ma ei ole riidekapist mitte ühtegi asja välja võtnud. Ma ei ole isegi oma NASA tähekaarti maha võtnud. See on hästi suur – tegelikult koosneb see kaheksast teibiga kokku kleebitud plakatist – ja kujutab kõiki suuremaid tähti, tähtkujusid ja Linnutee osi, mida on põhjapoolkeralt näha. Sellel on koguni juhised, kuidas Põhjanael üles leida ja tähtede järgi orienteeruda, juhul kui peaksid ära eksima. Plakatitorud, mis ma pakkimiseks ostsin, toetuvad avamata vastu seina.

      Peteri poolel on peaaegu kõik tühjaks tehtud, suurem osa tema asju on juba kastidesse ja kohvritesse pakitud.

      Empsil on muidugi õigus: see, mida ma teen, on tulutu. Haaran ikkagi kaasa kõrvaklapid, füüsikaõpiku ja mõned koomiksid. Kui pean kusagil ootama, saan võib-olla kodutöö ära lõpetada ja lugeda.

      Peter vangutab pead. „Miks sa selle kaasa võtad?” küsib ta õpiku kohta. „Me sõidame ju ära, Tasha. Sa ei pea kodutööd esitama.”

      Peter on äsja avastanud sarkasmi mõjujõu. Ta kasutab seda igal võimalusel.

      Ma ei vaevu talle vastama, panen lihtsalt kõrvaklapid pähe ja lähen ukse poole. „Varsti tagasi,” ütlen empsile.

      Ta lööb paar korda keelegfa vastu suulage ja pöörab ringi. Tuletan endale meelde, et ta ei ole pahane minu peale. Tasha, ega’s ma siis sinu peale pahane ole, eks ju? on ta neil päevil korduvalt öelnud. Ma lähen Ameerika Ühendriikide migratsiooniameti Manhattani büroosse, et vaadata, kas äkki saab keegi mind aidata. Me oleme illegaalsed immigrandid ja meid saadetakse täna õhtul maalt välja.

      Täna on viimane võimalus üritada kedagi – või saatust –

      ümber veenda, et saaksime Ameerikasse jääda.

      Et asi oleks selge: ma ei usu saatusesse. Aga ma olen meeleheitel.

      daniel

      MIKS MA ARVAN, et Charles Jae Won Bae ehk Charlie on sitapea (suvalises järjekorras).

      1. Enne vägevat, suurejoonelist (ja igati rõõmustavat) läbikukkumist Harvardis oli ta hea eranditult kõiges. Mitte keegi ei tohiks olla hea kõiges. Matemaatikas ja emakeeles ja bioloogias ja keemias ja ajaloos ja spordis. Lihtsalt ei sobi kõiges hea olla. Kõige rohkem ehk kolmes või neljas asjas. Isegi see jääb hea maitse piirile.

      2. Ta on tõeline mees ehk tihti sitapea. Suurema osa ajast. Kogu aeg.

      3. Ta on pikka kasvu ja tal on selgepiirilised, ilusa joonega ja kõigi teiste romantilisele romaanile sobivate omadussõnadega kirjeldatavad põsesarnad. Tüdrukute arvates (kõigi tüdrukute, mitte ainult nende, kes käivad korealaste piiblitunnis) ahvatlevad tema huuled neid suudlema.

      4. Sellest kõigest ei oleks midagi – loomulikult on see häbematu, sest ühesse inimesesse on koondunud natuke liiga palju väärtuslikku –, kui ta oleks tore inimene. Aga ta ei ole. Charles Jae Won Bae ei ole tore. Ta on ennast täis ja, mis kõige hullem, kiusupunn. Ta on sitapea. Paadunud sitapea.

      5. Ma ei meeldi talle ja ma pole talle meeldinud aastaid.

      natasha

      PANEN TELEFONI, KÕRVAKLAPID JA seljakoti halli kasti, enne kui metallidetektorist läbi lähen. Naissoost


Скачать книгу

<p>1</p>

Paul-Erik Rummo tõlge, Looming 1996/1, lk 50.