Naine kajutist nr 10. Ruth Ware
kurja kraaksuv kaupmees lukksepp oli olukorda veel alahinnanud, mitte mind hirmutanud – seega kalkulatsioon, et kuni 50% intsidentidest kordusid, kuid korduvohvreid oli vaid 35%, pani mu pea valutama. Samas ei soovinud ma ühel ega teisel viisil nende numbrite hulka sattuda.
Olin endale lubanud, et ma täna õhtul ei joo, seepärast tegin kummeliteed, kui olin eesust, tagaust, aknaid ja uuesti – või ka kolmandat korda – eesust kontrollinud ja odava telefoni voodi kõrvale laadima pannud.
Viisin teetassi koos sülearvuti, reisi infokausta ja paki šokolaadiküpsistega magamistuppa. Kell oli alles kaheksa ja ma polnud õhtust söönud, aga olin äkitselt nii väsinud – liiga väsinud, et kokata, isegi liiga väsinud, et toitu tellida. Avasin Põhjamaade reisi infopaketi, mässisin end teki sisse ja jäin und ootama.
Aga und ei tulnud. Sõin terve paki küpsiseid ära ja lugesin lehekülg lehekülje järel fakte ja arve Aurora kohta. Ainult kümme luksuskajutit … maksimaalselt kakskümmend reisijat … spetsiaalselt valitud personal maailma tipphotellidest ja restoranidest … Isegi laeva tehnilistest näitajatest, süvisest ja tonnaažist ei piisanud, et mind unne suigutada. Olin üleval, kurnatud, aga kuidagi ärev.
Sissepakituna lebades püüdsin mitte murdvargale mõelda. Mõtlesin väga otsustavalt tööle, kõikidele praktilistele asjadele, mis enne pühapäeva korda tuleb ajada. Uued pangakaardid ära tuua. Pakkida ja reisiks üht-teist välja uurida. Kas ma Jude’i enne lahkumist näen? Ta helistab mu vanale numbrile.
Panin infokausta kõrvale ja avasin e-postkasti.
„Tere, kallis,“ kirjutasin ja peatusin küünenahka näkitsedes. Mida öelda? Pole mingit mõtet talle sissemurdmisest rääkida. Veel mitte. Hakkab veel põdema, et kohal polnud, kui teda vajasin. Kirjutasin hoopis: “Kaotasin telefoni ära. Pikk lugu, seletan, kui tagasi oled. Kui tahad ühendust võtta, saada e-kiri, mitte sõnum. Mis kell sa umbes pühapäeval jõuad? Ma pean varakult Hulli poole startima, selle Põhjamaade värgi pärast. Loodan, et kohtume, enne kui ära sõidan – või siis järgmisel nädalavahetusel? Lo x.”
Vajutasin saatmisnupule ja lootsin, et Jude ei hakka mõtlema, miks ma kell kolmveerand üks öösel üleval olen ja e-kirju saadan, ning lülitasin arvuti välja, võtsin raamatu ja püüdsin end magama lugeda.
Ei tulnud midagi välja.
Kell 3.35 koperdasin kööki, võtsin džinnipudeli ja tegin endale nii kange džinn-tooniku, kui alla suutsin neelata. Kummutasin napsi kurku nagu arstirohu, judisedes kibeda maitse pärast, ja valasin teise ka ning jõin ära, seekord aeglasemalt. Seisin hetke ja tunnetasin, kuidas alkohol soontes suriseb, lihaseid lõõgastab ja pingul närve rahustab.
Valasin järelejäänud džinni klaasi, viisin magamistuppa ning lebasin voodis, jäik ja ärev, pilk kella sihverplaadil, ja ootasin, et alkohol mõjuma hakkaks.
Üks. Kaks. Kolm. Hinga sisse. Neli … Viis … Vi …
Ma ei mäleta, et oleksin magama jäänud, aga ilmselt siiski jäin. Ühel hetkel jõllitasin ähmaste valutavate silmadega kella numbrilauda, oodates, et 4.44 ette hüppaks, ja järgmisel hetkel vaatasin silmi pilgutades Delilah’ karvasesse näkku, kes oma vurrulist nina minu oma vastu nühkis, püüdes teada anda, et on aeg hommikust süüa. Oigasin. Pea valutas hullemini kui eile – kuigi polnud kindel, kas põhjuseks oli haav põsel või uus pohmell. Viimane klaas džinn-toonikut seisis poolikuna öökapil. Nuusutasin ja pidin peaaegu oksendama. Vähemalt kaks kolmandikku džinni. Mis mul küll arus oli?
Kell näitas 6.04 – tähendab, olin maganud vähem kui poolteist tundi; aga nüüd olin ärkvel – polnud mõtet sellega võidelda. Tõusin hoopis üles, tõmbasin kardinad eest ja piilusin halli koidikut, kust päikese peened sõrmed mu keldriaknasse tungisid. Ilm tundus külm ja kõle, lükkasin jalad sussidesse ning läksin värisedes koridori termostaadi juurde, et automaatne taimer päevasele kütterežiimile lülitada.
Oli laupäev, nii et tööle polnud vaja minna, aga igasugused asjaajamised, näiteks telefoninumbri tagasisaamine ja pangakaartide uuendamine, võtsid peaaegu terve päeva ja õhtuks olin väsimusest ümber kukkumas.
Tundsin end sama halvasti kui läbi Los Angelese Taimaalt tagasi lennates – silmad lõputust unevaegusest punased ja ise täiesti segaduses. Kuskil Atlandi ookeani kohal mõistsin, et olen magamajäämise momendi ületanud ja võin sama hästi ka proovimisest loobuda. Koju jõudes vajusin voodisse nagu kott, sukeldusin, pea ees, unustusse, magasin kakskümmend kaks tundi jutti ning ärkasin uimase ja kangena selle peale, et Judah, pühapäevalehed kaasas, ukse taga prõmmis.
Aga nüüd polnud oma voodi enam turvapaik.
Ma pean end enne reisile minekut kokku võtma. See on ainulaadne ja kordumatu võimalus ennast tõestada pärast kümmet aastat igavat, lõikamisest ja kleepimisest koosnevat ajakirjanikutööd. Minu võimalus näidata, et suudan läbi lüüa – et suudan suhelda ja suhteid luua nagu Rowan ja Velocity nime kõrgemasse seltskonda viia. Ja lord Bullmer, Aurora Borealise omanik, on vägagi kõrge seltskond. Pelgalt üks protsent tema reklaamieelarvest hoiaks Velocity mitu kuud vee peal, rääkimata kõigist tuntud nimedest turismi- ja fotomaailmas, kes kahtlemata on esimesele reisile kutsutud ja kelle nimed meie ajakirja kaanel väga kenad välja näeksid.
Ma ei kavatsenud õhtusöögilauas Bullmerile midagi pähe määrima hakata – nii labane ja kommertslik ma ka ei ole. Aga kui saaksin ta numbri oma kontaktide nimekirja lisada ja kindel olla, et ta mu kõned ka vastu võtab … noh, see oleks juba suur samm minu edutamise poole.
Pärast õhtusööki, mis kujutas endast mehaanilist külmutatud pitsa näost sisseajamist, kuni olin kurguni täis, võtsin infopaki taas kätte, aga sõnad ja pildid ujusid silme ees ja omadussõnad jooksid kokku. “Peen … hiilgav … luksuslik … käsitöö … käsitööline …”
Haigutades lasin paberilehel kukkuda, vaatasin kella, mis oli üheksa saanud. Jumal tänatud, võin magama minna. Uksi ja lukke kontrollides ja üle kontrollides mõtlesin, et vähemalt üks hea asi selle kurnatuse juures siiski on – eelmise öö sündmused ilmselgelt ei kordu. Olin nii väsinud, et isegi kui sissemurdja tuleks, ei ärkaks ma selle peale üles.
Kell 10.47 mõistsin, et eksisin.
Kell 11.23 hakkasin nutma, vaikselt ja tobedalt.
Mis siis nüüd on? Kas ma ei saa enam kunagi magada?
Ma pidin magama. Pidin. Ma pidin … loendasin sõrmedel, suutmata peast arvutada. Misasja, vähem kui neli tundi und viimase kolme päeva jooksul?
Ma maitsesin und. Ma tundsin teda just täpselt oma käeulatusest väljas. Ma pidin magama. Pidin. Lähen hulluks, kui ma magama ei jää.
Pisarad valgusid jälle silma – ma ei saanud isegi aru, miks. Ärrituspisarad? Raev – iseenda või varga peale? Või lihtsalt väsimus?
Teadsin ainult seda, et ma ei saa magada – uni tilbendas nagu täitmata lubadus vaid mõnekümne sentimeetri kaugusel. Tundus, nagu jookseksin miraaži poole, mis pidevalt kaugenes ja libises seda kaugemale, mida meeleheitlikumalt ma jooksin. Või see oli nagu kala vees, mis tuli kinni püüda ja kinni hoida, aga mis muudkui sõrmede vahelt minema libises.
Issand jumal, ma tahan nii väga magada …
Delilah pöördus ehmunult minu poole. Kas tõesti ütlesin seda valju häälega? Ma isegi ei tea enam. Püha jumal, asi läheb käest ära.
Vilksatav nägu – helkivad vesised silmad pimeduses.
Tõusin istukile, süda peksis nii kõvasti, et tundsin seda isegi kuklas.
Ma pidin siit minema saama.
Ajasin end jalule, koperdasin ja toppisin, väsimusest transis, kingad jalga ning ajasin mantli pidžaama peale. Võtsin käekoti. Kui ma magada ei saa, siis parem kõnnin. Kusagile. Ükskõik kuhu.
Kui uni minu juurde ei tule, võin teda sama hästi ise otsima minna.
3
Kesköised tänavad polnud tühjad, aga ka mitte needsamad,