Kaotatud asjade hoidja. Ruth Hogan

      1

      Charles Bramwell Brockley sõitis kell 14.42 üksi ja ilma piletita London Bridge’i peatusest Brightonisse. Kui rong Haywards Heathis jõnksatades peatus, hakkas Huntley & Palmersi küpsisepurk, milles ta reisis, istmeserval ebakindlalt vaaruma. Aga just sel hetkel, mil purk ettepoole, vagunipõranda suunas paiskus, püüdis üks kätepaar selle turvaliselt kinni.

      Mees rõõmustas kojujõudmise üle. Padua oli Victoria-aegne monoliitne punastest tellistest villa, mille trepi kohale kerkiva varikatuse teravat kaart raamisid kuslapuu ja elulõng. Vestibüüli jahe, roosilõhnaline ja kajav avarus võttis pärastlõunase päikese halastamatu lõõsa eest pääsenud mehe külalislahkelt vastu. Too pani koti käest, pistis võtmed koridoris seisva lauakese sahtlisse ning riputas oma panamakübara varna. Mees oli rampväsinud, kuid vaikne maja mõjus talle rahustavalt. Vaikne, kuid mitte hääletu. Kappkell tiksus ühtlaselt, kaugemalt majast kostis iidvana külmkapi sahinat ning kusagil aias laulis musträstas. Aga tehnikale omasest suminast oli see maja prii. Siin ei olnud arvutit, televiisorit, DVD- või CD-mängijat. Ainsaks ühenduslüliks välismaailmaga olid vana bakeliidist telefon vestibüülis ja raadio. Mees keeras köögis kraani lahti ja lasi veel joosta, kuni see oli jääkülm, ning täitis seejärel klaasi. Džinni ja laimiviilu jaoks oli aeg veel liiga varane ja tee joomiseks liiga palav. Laura oli juba ära koju läinud, kuid jätnud kirjakese ja külmkappi õhtusöögiks singisalatit. Kallis tüdruk. Mees jõi vee ära.

      Tagasi koridori jõudes otsis mees püksitaskust üksiku võtme ja keeras raske tammise ukse lukust lahti. Ta võttis põrandalt oma koti ja astus ust enda järel vaikselt sulgedes tuppa. Riiulid ja sahtlid, riiulid ja sahtlid, riiulid ja sahtlid. Kolm seina olid täielikult kaetud ning iga riiul oli lookas ja iga viimne kui sahtel täis neljakümne aasta jooksul kogutud, sildistatud ja kodu leidnud nukraid esemeid. Klaasuste ees rippuvad pitskardinad hajutasid pärastlõunase päikese eredat valgust. Tühikust nende vahel langes tuppa üksik hämarust läbistav valgussammas, milles sillerdasid tolmukübemed. Mees tõstis Huntley & Palmersi küpsisepurgi oma kotist välja ja sättis selle ettevaatlikult suurele mahagonlauale, ainsale lagedale pinnale terves ruumis. Ta kergitas kaant ja uuris purgi sisu, helehalli jämedateralist liiva meenutava tekstuuriga halli ollust. Mees oli paljude aastate eest sarnase aine majatagusesse roosiaeda laiali puistanud. Aga need siin ei saanud ju ometi inimese säilmed olla? Küpsisepurgiga rongi unustatud? Ta pani purgile kaane uuesti peale. Mees oli üritanud purki jaamas ära sokutada, kuid piletikontrolör, olles veendunud, et tegu oli lihtsalt rämpsuga, oli soovitanud selle lähimasse prügikasti visata.

      „Te üllatuksite, kui teaksite, millist prahti inimesed endast rongidesse maha jätavad,” oli ta Anthonyt õlakehitusega tõrjudes tähendanud.

      Anthonyt ei suutnud enam miski üllatada, kuid kaotus, olgu suur või väike, ei jätnud teda liigutamata. Mees võttis lauasahtlist pruunist jõupaberist pagasilipiku ja kuldse sulega täitesulepea. Ta pani musta tindiga hoolikalt kirja kuupäeva ja kellaaja ning koha – mis oli väga omapärane:

      Mees silitas enne purgile ühel riiulitest koha otsimist ja ettevaatlikult sinna sättimist hellalt selle kaant.

      Hallist kostvad kellalöögid andsid teada, et käes oli aeg džinni ja laimilõigu jaoks. Mees võttis külmkapist jääkuubikud ja laimimahla ning toimetas need koos rohelise kokteiliklaasi ja väikese oliividega täidetud kausiga hõbedasel joogikandikul verandale. Ta polnud küll näljane, kuid lootis, et need aitavad isu tekitada. Mees ei tahtnud Laura hoolega valmistatud salatit söömata jättes naist solvata. Ta pani kandiku käest ja tegi majatagusesse aeda avaneva akna lahti.

      Nägusal puust grammofonil oli kaarjas kuldne toru. Mees kergitas nõela ja lasi sel ettevaatlikult lagritsavärvi kettale vajuda. Al Bowly hääl täitis õhku ning voogas musträstale konkurentsi pakkudes aeda.

      Kui sinust mõtlen vaid.

      See oli olnud nende laul. Mees lasi oma pikkadel liikmetel kõrge seljatoega nahktugitooli mugavuses lõdvestuda. Ajal, mil ta veel parimates aastates oli, ei jäänud ta kogult pikkusele palju alla ning mõjus igati muljetavaldavalt, kuid aastad olid liha ta luudel üksjagu kahandanud ja nahk oli nüüd nende ümber kõvasti koomale tõmbunud. Ta kergitas ühe käega klaasi naise terviseks, kelle hõberaamis fotot ta hoidis teises käes.

      „Terviseks, mu kallis tüdruk!”

      Mees võttis klaasist lonksukese ning suudles enne foto oma tooli kõrval seisvale lauakesele tagasi panemist armastuse ja igatsusega külma klaasi. Laines juuste ja suurte, isegi vanal mustvalgel fotol säravate silmadega naine ei olnud klassikalises mõttes ilus. Kuid ta oli imeliselt silmatorkav, olekuga, mis meest isegi nii palju aastaid hiljem puudutas ja võlus. Naine oli olnud surnud nelikümmend aastat, kuid tal oli mehe elus endiselt koht ning just naise surm oli mehele sihi andnud. See oli Anthony Peardew’st teinud Kaotatud Asjade Hoidja.

      2

      Laura oli olnud omadega ummikus; jalgealuse lootusetult kaotanud. Vaid nukravõitu kombinatsioon Prozacist, Pinot Grigiost ja teesklusest, nagu poleks teatud asju – nagu näiteks Vince’i kõrvalsuhe – kunagi juhtunud, aitas tal raskustega pinnal püsida. Tema päästjaks said Anthony Peardew ja mehe maja.

      Maja juurde jõudes ja parkides arvutas naine, kui kaua ta oli seal juba töötanud – viis, ei, ligemale kuus aastat. Laura oli parasjagu oma tohtri ooteruumis istudes närviliselt ajakirju lapanud, kui pilku köitis kuulutus ajakirjas Lady.

      Naine oli ooteruumi sisenenud kavatsusega lunida oma armetu eksistentsi talutavamaks muutmiseks veel ravimeid ja lahkunud sealt otsusega kandideerida töökohale, mis, nagu selgus, muutis ta elu.

      Võtit lukuaugus keerates ja eesuksest sisenedes embas teda, nagu ikka, majast hoovav rahu. Ta läks läbi köögi, täitis kannu veega ja asetas pliidile. Anthony oli ilmselt oma hommikusel jalutuskäigul. Eelmisel päeval polnud naine teda üldse näinud. Mees oli Londonis oma advokaadi juures käinud. Oodates, mil vesi keema läheb, sirvis naine talle läbitöötamiseks jäetud, korralikku kuhja laotud pabereid: mõned tasumist ootavad arved, mehe nimel vastamist vajavad kirjad ja palve talle arsti juurde aeg kinni panna. Naine tundis ärevustorget. Ta oli üritanud viimastel kuudel mitte märgata mehe hääbumist – see meenutas liiga kauaks lõõskava päikese kätte jäetud ning selgust ja värvi kaotava kauni portree kahvatumist. Aastate eest, mil Anthony temaga töövestlust pidas, oli ta olnud pikka kasvu, lihaseline, tumeda juuksepahmaka ja tansaniidikarva silmade ning James Masoni1 häälega mees. Naine polnud toona teda mingil juhul kuuekümne kaheksa aastaseks pidanud.

      Laura oli hakanud nii härra Peardew’d kui tema maja armastama hetkest, mil ta uksest sisse astus. Armastus, mida ta mehe vastu tundis, ei olnud romantilist laadi; seda võis pigem kirjeldada lapse armastusena oma lemmikonu vastu. Mehe heatahtlik tugevus, rahulik ja laitmatult linlik olek olid kõik just need omadused, mida ta meeste juures – kuigi pisut hiljavõitu – hindama oli õppinud. Mehe kohalolu tõstis alati Laura tuju ja õpetas teda elu hindama nii, nagu ta polnud seda väga kaua aega teinud. Ta oli tröösti pakkuvalt alaline nähtus, täpselt nagu Raadio 4, Big Ben ja „Land of Hope and Glory”2. Jäädes sellele vaatamata alati õige pisut kaugeks. Mingit osa iseendast ei avanud mees kunagi; mingi saladus jäi alati varjatuks. Laural oli selle üle hea meel. Lähedus, nii füüsiline kui emotsionaalne, oli naise jaoks alati pettumuseks osutunud. Härra Peardew oli täiuslik tööandja, kellest oli saanud hea sõber Andrew. Kuid selline, kes ei kippunud iialgi liiga lähedale.

      Mis puutus Paduasse, siis oli Laura armumise majasse põhjustanud kandikulinik. Anthony oli naisele vestluse kõrvale teed pakkunud. Ta oli selle verandale toonud; teekann kannusoojendaja all, piimakann, suhkrutoos ja -tangid, tassid ja alustassid, hõbedased