Kaotatud asjade hoidja. Ruth Hogan
ta Vince’iga.
Mees oli vanem; nägus, ennasttäis ja ambitsioonikas. Mehe tähelepanu oli Laura jaoks meelitav ja tema enesekindlus avaldas muljet. Vince oli kõiges kindel. Ta oli endale isegi hüüdnime välja mõelnud: Võitmatu Vince. Mees oli automüüja ning sõitis punase Jaguar E-Type’iga; auto oli tõeline klišee ratastel. Laura vanemad tundsid vaikset meelehärmi. Nad olid lootnud, et tüdruku haridus avab talle ukse ellu, mis on nende omast parem. Ellu, milles on rohkem elamist ja vähem pingutust. Nad ei pruukinud kandikulinikute olemust mõista, aga teadsid, et elu, mida nad Laurale soovisid, ei taandunud pelgalt rahale. Laura jaoks ei olnud asi iialgi rahas. Võitmatu Vince’i jaoks oli alati tähtsust üksnes rahal ja staatusel. Laura isa mõtles Vince Darby jaoks peagi välja oma eraviisilise hüüdnime: VD.
Järgnenud õnnetutel aastatel oli Laura endalt sageli küsinud, mida Vince küll oli temas näinud. Ta oli kenake, kuid mitte ilus tüdruk ega esindanud päris kindlasti seda hammaste, tisside ja tagumiku kombinatsiooni, mida mees üldiselt eelistas. Neil tüdrukutel, kellega Vince tavaliselt käis, pudenesid aluspüksid jalast niisama kergelt nagu h-täht sõnade algusest. Ehk oli ta näinud Lauras väljakutset. Või midagi uudset. Nii või teisiti, igatahes piisas sellest veendumuse tekkimiseks, et tüdrukust saaks talle hea naine. Mingil hetkel hakkas naine kahtlustama, et abieluettepaneku taga olid olnud võrdsel määral mehe staatuseihalus ja füüsiline iha. Vince’il oli kõvasti raha, kuid ainuüksi see ei aidanud tal vabamüürlaste sekka pääseda või golfiklubi juhatusse valitud saada. Laura oma heade kommete ja erakooliharidusega pidanuks mehe ambitsioonidele viimase klassitunnetusliku lihvi andma. Vince’i ootas ees kibe pettumus. Kuid Laura pettumus osutus veelgi suuremaks.
Vince’i kõrvalsuhtest teada saades oli olnud lihtne kõiges meest süüdistada, kujutada teda mõnest Austeni romaanist välja astunud ringiaeleva limukana ja Laurat omakorda voorusliku, kodus istuva ning tualettpaberihoidjakatteid kuduva või oma kübara külge lindikesi õmbleva kangelannana. Aga kuskil sügaval sisimas Laura teadis, et see oli kõigest väljamõeldis. Talle vastumeelse tõeluse eest pageda ihates oli ta oma arstilt antidepressante palunud, kuid too oli nõudnud, et naine läheks enne ravimite kättesaamist nõustaja juurde. Laura jaoks pühendas eesmärk abinõu. Ta oli oodanud kohtumist keskealise, vagura, polüestrist riietust kandva hiirekesega, kellele retsepti saamise nimel kärbeste pähe ajamine on käkitegu. Selle asemel seisis ta silmitsi atsaka, nõelasilmast tulnud rätsepakostüümi kandva blondiiniga, kelle nimi oli Rudi ja kes sundis naist üsna mitmele vastumeelsele tõsiasjale otsa vaatama. Ta käskis Laural kuulata, mida räägib hääl tema peas; seesama, mis juhtis tähelepanu ebameeldivatele tõdetele ja tuli lagedale ebamugavust tekitavate argumentidega. Rudi nimetas seda „oma sisemise hääle kuulamiseks” ja väitis, et see kujuneb Laura jaoks „vägagi rahuldustpakkuvaks kogemuseks”. Laura ise kirjeldas seda Tõehaldjaga suhtlemiseks ja leidis selle olevat niisama rahuldustpakkuva kui sügavate kriimudega lemmikplaadi kuulamine. Tõehaldjas oli kole kahtlustava loomuga. Ta süüdistas Laurat vanemate ootustest tingitud koorma all vankuma löömises ja pani Vince’iga abiellumise osaliselt ülikooli mineku vältimise arvele. Tema meelest kartis Laura ülikooli minekut, kuna pelgas läbikukkumist; naine tundis hirmu nii oma kahel jalal seismise kui ninuli kukkumise ees. Ühtlasi tuletas haldjas Laurale meelde nurisünnituse ja sellele järgnenud, peaaegu kinnisideeks kujunenud ja lõppkokkuvõttes edutuks osutunud lapsesaamiseponnistustega seotud mälestusi. Tõtt-öelda lõi Tõehaldjas Laura tasakaalust välja. Aga kui naine viimaks oma Prozaci kätte sai, lakkas ta haldjat kuulamast.
Kell hallis lõi üks ja Laura hakkas lõunasöögi valmistamiseks vajalikku kokku otsima. Ta kloppis mune ning lisas neile juustu ning aiast korjatud värskeid maitsetaimi, valas segu pliidile asetatud kuumale pannile ning vaatas, kuidas see vahutas, mullitas ja seejärel kohevaks kuldseks omletiks tardus. Valge jäigast linasest kangast salvrätiga kaetud kandikul olid ootamas hõbedane nuga ja kahvel koos klaasitäie leedriõiemorsiga. Kabineti ukse juures vahetas naine toidukandiku Anthony hommikusöögijääkide vastu. Küpsised olid söömata jäetud.
3
Naine oli valinud välja koobaltsinise viltkübara. Tema vanaema oli kunagi öelnud, et inetuse võib ju geenide ja võhikluse hariduse kaela ajada, aga igavusele ei ole mingisugust vabandust. Kooliaeg oli igav olnud. Eunice oli olnud nutikas, kuid püsimatu tüdruk; ainetunnid olid heade õpitulemuste tagamiseks liiga nürid olnud. Tema ihales elevust; elu, milles oli rohkem elu. Kontor, kus ta töötas, oli igav, täis igavaid inimesi, ja igav oli ka tüdruku töö; lõputud masinakirjatööd ja kartoteegid. Väärikas, nagu tüdruku vanemad seda kirjeldasid, kuid seegi sõna oli järjekordne igavuse sünonüüm. Ainukest pääsemisvõimalust pakkusid filmid ja raamatud. Tüdruk luges nii, nagu sõltuks sellest ta elu.
Eunice oli ajakirjas Lady näinud kuulutust:
See töökoht oli ilmselgelt tema jaoks mõeldud ja tüdruk kandideeris juba samal päeval.
Tema vestlus pidi toimuma kell 12.15 ja tüdruk oli kohalejõudmiseks piisavalt aega varunud, niisiis avanes tal võimalus teekonna viimane osa kiirustamata läbida, ümbrust vaadelda ja linna helisid tulevaste mälestuste tekitamiseks endasse ahmide. Tänavad olid rahvast täis ja Eunice triivis läbi ühtlaste inimmasside, saades aeg-ajalt müksu mõnelt teadmata põhjusel mõlemas suunas voogavate loodete pinnale kerkinud kujult. Ta noogutas The Swish Fishi restorani ees vilet lüües kõnniteed pühkivale kelnerile ja põikas järsult kõrvale, et vältida ebameeldivat kokkupõrget paksu ja higistava turistiga, kes oli oma A-Z kaardi uurimisega nii ametis, et isegi ei märganud, kuhu ta astub. Tüdruk märkas Great Russell Streeti nurgal seisvat ja kedagi ootavat pikka kasvu meest ning naeratas talle, sest mees nägi välja kena, kuid murelik. Mees oli hea kehaehituse, siniste silmade ning heale inimesele omase olekuga. Ta ootas ilmselgelt kedagi ja see keegi hilines.
Eunice seevastu oli liiga vara kohale jõudnud. Kell oli alles 11.55. Naine jalutas edasi. Ta mõtted uitasid eesootava töövestluse ja intervjueerija juurde. Tüdruk lootis, et too näeb välja nagu nurgale ootama jäänud mees. Aga ehk on tegemist hoopis naisega; terase ja nurgelise lahtipainutatud kirjaklambrit meenutava naisega, kelle mustad juuksed on paažisoenguks lõigatud ja kes kasutab punast huulepulka. Talle antud aadressil Bloomsbury Streetil asuva maja rohelise läikiva välisukseni jõudes pani ta vaevu tähele teisele poole tänavat kogunenud rahvasumma ja sireeni kauget huilgamist. Tüdruk vajutas kellanuppu ja ootas; selg sirge, jalad koos, pea püsti. Ta kuulis trepist alla kiirustavaid samme ja seejärel lendas uks valla.
Eunice armus mehesse niipea, kui teda nägi. Üksikute füüsiliste komponentide lõikes ei olnud temas midagi erakordset: keskmist kasvu, keskmise kehaehitusega, helepruunid juuksed, meeldiv nägu, kaks silma ja kõrva, üks nina ja suu. Aga kõik need kokku andsid tulemuseks imelise meistriteose. Mees haaras tüdrukul käest, nagu üritaks ta teda uppumast päästa, ning tiris enda kannul trepist üles. Pingutusest ja entusiasmist hingetuna tervitas ta teda tee peal sõnadega: „Teie olete ilmselt Eunice. Meeldiv kohtuda. Mind võite Bomberiks kutsuda. Kõik kutsuvad.”
Kabinet, kuhu nad trepist üles jõudes sisse vuhisesid, oli suur ja valge ja väga heas korras. Seinu katsid riiulid ja sahtliboksid ning akna all seisid reas kolm arhiivikappi. Eunice pani põnevusega tähele, et nende küljes olid sildid „Tom”, „Dick” ja „Harry”.
„Tunnelite järgi,” selgitas Bomber, kes oli tüdruku pilku ja tolle näole ilmunud küsivat ilmet märganud. Küsiv ilme ei kadunud.
„„Suur põgenemine”?3 Steve McQueen, Dickie Attenborough, mullaga täidetud kotid, okastraat ja mootorratas?”
Eunice naeratas.
„Te ju olete seda näinud, eks ole? Lihtsalt erakordselt suurepärane!” Mees hakkas filmi tunnusmeloodiat vilistama.
Eunice oli endas kindel. See töökoht oli päris kindlasti tema jaoks loodud. Kui vaja, aheldab ta end selle endale saamiseks mõne arhiivikapi külge. Õnneks ei läinud asi selleni. Tõsiasjast, et ta oli näinud „Suurt põgenemist” ja oli ühtlasi filmi fänn, näis
1963, režissöör John Sturges, peaosades Steve McQueen, Richard Attenborough, James Garner.