Kaheksakümne päevaga ümber maailma. Verne Jules

      Ta ei esinenud kunagi lordkantsleri-, kuninglikus ega kirikukohtus. Ta ei olnud tööstur, kaupmees ega põllumees. Tal polnud pistmist Kuningliku Instituudi, Londoni Instituudi, Kunstkäsitööliste Instituudi, Russeli Instituudi, Lääne Kirjanduse Instituudi, Juristide Instituudi ega ka Teaduste ja Kunstide Instituudiga, mis olid Tema Kõrgeaususe kuninganna soosingu all. Ta ei kuulunud ka ühtegi seltsi, millest Inglismaa pealinn kubises, alates Muusika Seltsist ja lõpetades Entomoloogia Seltsiga, mis oli loodud kahjulike putukatega võitlemiseks.

      Phileas Fogg oli Reformi klubi liige ja kõik. Kui keegi imestas, et üks niivõrd salapärane härrasmees oli selle auväärse assotsiatsiooni liige, siis vastati talle, et härra Fogg võeti sinna vendade Baringite soovitusel, kelle juures tal oli arve avatud. Et tema jooksva arve tšekid olid kiiresti ja korrektselt tasutud, siis andis see asjale erilist kaalu.

      Kas Phileas Fogg oli rikas? Muidugi mõista oli. Aga kuidas ta oli rikkaks saanud, ei osanud ka kõige teadjamad öelda, ning härra Fogg oli viimane, kelle poole ses suhtes võis pöörduda. Ta ei paistnud silma liigse pillamisega, ent kitsi ta ka igatahes polnud, sest kui raha oli vaja mingiks õilsaks või vajalikuks ettevõtmiseks, ei keeldunud ta toetamast, tehes seda märkamatult, ennast esile tõstmata.

      Ühesõnaga, raske oli leida vähem seltsivamat härrasmeest. Ta rääkis nii vähe kui võimalik, ning mida vaiksem ta oli, seda salapärasem ta tundus. Kuid ometi kulges ta elu üldsuse silma all. Samal ajal tegi ta kõike päevast päeva säärase matemaatilise korrapärasusega, et rahuldamata kujutlusvõime hakkas endale kõrvalt toitu otsima.

      Kas ta oli reisimees? Võimalik, sest mitte keegi ei tundnud temast paremini maailma kaarti. Polnud ainsatki paika, isegi päris kõrvalist, mille kohta tal poleks olnud kindlaid teadmisi. Tihtipeale lahendas ta napisõnaliselt, aga selgelt ära klubis liikuvad lõputud versioonid kadunud või teelt eksinud rännumeeste kohta. Ta näitas kätte sündmuste võimaliku käigu ja tema väiteid võeti otsekui selgeltnägija omi, sest tavaliselt kinnitas asjade kulg tema öeldut. See mees oli ilmselt kõikjal viibinud – vähemalt mõtetes. Igal juhul oli selge, et Phileas Fogg polnud juba pikki aastaid Londonist lahkunud. Need, kel oli au teda veidi rohkem tunda, kinnitasid, et ainus paik, kus teda võis kohata, oli igapäevane otsetee tema kodunt klubisse ja tagasi ning mitte kusagil mujal. Tema ainukeseks ajaviiteks oli klubis ajalehtede lugemine ja visti mängimine. Selles vaikses, tema loomule nii sobivas mängus võitis ta tihti, kuid need summad ei läinud kunagi tema taskusse, vaid ta kulutas need heategevaks otstarbeks. Muide, härra Fogg mängis mitte võitmise, vaid mängimise enda pärast. Mäng oli tema jaoks võitlus, raskuste ületamine, mis toimus ühe koha peal, ilma paigast liikumata, ning vastas tema olemusele.

      Nagu teada, polnud Phileas Foggil ei naist ega lapsi, mida võib ette tulla ka kõige lugupeetavamatel inimestel, aga tal polnud ka sugulasi ega sõpru, mida esineb juba hoopiski harvem. Phileas Fogg elas üksi oma Savile Row’ majas, kus kõrvalisi inimesi kunagi ei nähtud. Tema kodusest elust polnud kunagi juttu. Tal piisas ainsast teenrist. Ta sõi lõunat ja õhtust klubis alati ühessamas saalis ühesama laua taga ülitäpsetel kellaaegadel, ei seltsinud eriti kolleegidega, ei kutsunud kedagi külla, tuli koju hilja õhtul, et magama heita täpselt südaööl. Ta ei kasutanud ööbimiseks kunagi neid Reformi klubi mugavaid tubasid, mis olid klubiliikmete käsutuses. Kahekümne neljast tunnist saatis ta kodus mööda kümme, magades või oma tualetiga tegeldes. Kui ta jalutas, siis tegi ta seda mõõdukal sammul klubi halli mosaiikpõrandal või ringgaleriil, mille kohal kõrgus sinine kahekümnel punasest marmorist joonia sambal seisev klaaskuppel. Klubi toidulaod, kalavannid, piimaköögid varustasid tema lauda kõige otsitumate roogadega. Teda teenisid vaikivad, mustades frakkides, pehmetallaliste kingadega klubi kelnerid, toit serveeriti erilisest portselanist nõudes puhtast saksi linasest riidest laudlinal. Tema šerri, portvein või klarett, kaneeli ja nelgiga maitsestatud, kallati klubi vanimatesse kristallklaasidesse, tema jooke jahutati Ameerika järvede jääga, klubi uhkusega.

      Kui niisugustes tingimustes elavat inimest pidada veidrikuks, siis peab tunnistama, et selline veidrus on üsna meeldiv asi!

      Savile Row’ maja polnud teab kui luksuslik, kuid mugav igatahes. Peremehe muutumatuid harjumusi arvestades polnud tema teenimine keeruline. Ainult et Phileas Fogg nõudis oma ainsalt teenrilt äärmist täpsust ja korrektsust. Sel päeval, 2. oktoobril laskis Phileas Fogg ametist lahti oma senise teenri James Forsteri, sest too oli talle toonud habemeajamiseks kaheksakümne nelja kraadise vee Fahrenheiti järgi kaheksakümne kuue kraadise asemel. Nüüd ootas ta uut teenrit, kes pidi tulema kella üheteistkümne ja poole kaheteistkümne vahel.

      Phileas Fogg istus sirgelt tugitoolis, jalad koos nagu sõduril paraadil, käed põlvedel, pea püsti ja vaatas osutite liikumist lauakellal, mis oli keeruline riistapuu, näidates tunde, minuteid, sekundeid ja kuupäevi. Kell pool kaksteist pidi härra Fogg harjumuspäraselt kodunt lahkuma ja minema Reformi klubisse.

      Selsamal minutil koputati väikese saali uksele, kus Phileas Fogg asus.

      Lahtilastud James Forster teatas: „Uus teener.“

      Umbes kolmekümneaastane mees astus sisse ja tervitas.

      „Te olete prantslane ja teie nimi on John?“ küsis Phileas Fogg.

      „Jean, kui härral pole selle vastu,“ vastas tulnuk „Jean Passepartout1. Mulle on säärane hüüdnimi antud. See näitab, et ma tulen igast olukorrast välja. Ma arvan, et minust saab korralik teener, härra, aga ma pean ausalt ütlema, et olen pidanud paljusid ameteid. Olen olnud rändlaulik, ratsutaja tsirkuses, voltižeerisin nagu Léotard, tantsisin nööril nagu Blondin, siis sai minust võimlemisõpetaja, et oma võimeid asjalikumalt rakendada, ja minu viimane koht oli Pariisi tuletõrjes. Minu teenistusnimekirjas on mõnigi märkimisväärne tulekahju. Viis aastat tagasi lahkusin Prantsusmaalt, ja et maitsta kodust elu, pean Inglismaal teenriametit. Kuna olen praegu vaba, ja olles teada saanud, et härra Phileas Fogg on Ühendkunigriigi kõige täpsem ja kodusem inimene, tulin ma teile, lugupeetud härra, end esitlema, et elada siin rahulikult ning unustada, et mind Passepartout’ks kutsutakse.“

      „Te sobite mulle, Passepartout,“ vastas majahärra. „Mulle soovitati teid. Olen teie kohta head kuulnud. Kas te teate minu tingimusi?“

      „Jah, härra.“

      „Hästi. Mis teie kell praegu näitab?“

      „Üksteist kakskümmend kaks,“ vastas Passepartout, tõmmanud suure hõbeuuri vestitaskust välja.

      „Teie kell on taga,“ vastas härra Fogg.

      „Härra, vabandage, aga see on võimatu.“

      „See on neli minutit taga. Pole tähtis, on vaja kellaaega täpsustada.

      Niisiis, praegusest hetkest, kell üksteist kakskümmend üheksa hommikul, kolmapäeval, 2. oktoobril 1872, olete minu teenistuses.“

      Seda ütelnud, tõusis Phileas Fogg toolilt, võttis vasaku käega kübara, pani selle automaatse liigutusega pähe ning väljus sõnagi lisamata.

      Passepartout kuulis maja välisust esimest kord sulgumas,