Kadunud. Ravenite triloogia I raamat. Jasmine Cresswell
sõnad,” ütles Ron. „Olen südamest rõõmus, et mul avanes võimalus sinuga koostööd teha, Adam. Loodetavasti järgneb meie esimesele ühisele ettevõtmisele veel palju teisi. Kui sul on laenupaberid valmis, teeksime selle asja ehk ära?”
„Jah, mul on kõik peale sinu allkirja olemas.” Adam lükkas aktikaaned üle laua.
Ron tõstis elegantse firmasulepea. „Kui sul on paberid, siis minul on sulepea.” Ta pani lugemisprillid ette ja lappas viit hõreda tekstiga lehte. „Kas originaalleping vastab mulle eelmisel nädalal saadetud koopiale?”
„Jah, peale kahe muudatuse, mille me sinu ettepanekul tegime.” Adam vaatas oma märkmeid. „Mõlemad muudatused on kolmandal leheküljel. Vaatasime lepingu uuesti läbi ja sõnastasime sinu soovi kohaselt ümber laenu sissenõudmise tingimused.” Adam naeratas. „Niikaua, kuni sa ei sure, oleme sinuga väga suuremeelsed.”
„Anna mulle minut aega ülekontrollimiseks.” Ron poleks päranduseks saadud talu ja vähem kui viiskümmend tuhat dollarit kasvatanud paarimiljoniliseks varanduseks, kui oleks kergekäeliselt dokumentidele alla kirjutanud.
Mees luges kümme minutit vaikides ja süvenenult lepingut, tõstis siis pilgu ja naeratas Adamile sõbralikult. „Kõik klapib.” Ta võttis diplomaadikohvrist paberi ja lükkas üle laua. „Siin on juhised, millal ja kuhu kolm miljonit dollarit üle kanda. Nagu näed, on siin kirjas minu hoiuarve number ja panga kood.”
„Tänan.” Adam pani paberilehe Flying W-i arenguprojekti laenutoimiku vahele. „Raha kantakse sinu arvele esmaspäeval ja võid seda kohe kasutama hakata. Helistan kohe meie notarile ja kirjutagem dokumendid alla.” Adam vajutas sisetelefoni klahvi ja ütles abilisele: „Gayle, palun tule korraks minu kabinetti ja ole härra Raveni laenulepingu allakirjutamise tunnistajaks.”
Ei möödunud poolt minutitki, kui kabinetti astus Gayle Tummins, ametiraamat kaenla all. Ron kirjutas hoogsa käekirjaga alla kõik kolm laenulepingu eksemplari. Seejärel tegi seda ka Adam ning Gayle lõpetas formaalsused oma pitsati, litsentsinumbri ja allkirjaga.
Ron tänas ametnikku ja pöördus laialt naeratades Adami poole. „Hüva, nüüd, kus ametlik osa on läbi, võime lõbusamate asjade juurde asuda. Lähme Tammetuppa ning tellime paar esmaklassilist šnitslit jumalike veresoone seinu ummistavate friikartulitega.”
Adam võttis päikeseprillid. „Kõlab suurepäraselt. Kas lähme jala? Tammetuba on vähem kui kolme kvartali kaugusel ja ilm pole liiga palav.”
„Kuna sina tead, kuhu minna, mine ees.” Ron laskis hea meelega Adami ette. Ta vajas paari hetke, et taltsutada õnnestunud pettusega alati kaasnevat adrenaliinitulva. Tõtt-öelda polnud see mingi pettus. Ron kavatses laenu Adamile täielikult tagasi maksta, kui Las Criandas hakkab kasumiga töötama ning ta saab opereerida summadega, millest ei teata ei Chicagos ega Wyomingis. Neetult tüütu, kui sul on raha, aga sa ei saa seda kasutada, kui sul seda tõesti vaja on. Ta poleks tohtinud Paul Fairfaxi partneriks võtta. Tõsi, Pauli kasuks rääkis see, et mees on juhm, aga isegi debiilik märkaks kolme miljoni dollari kadumist nende ühiselt firmaarvelt.
Adamile marmorpõrandaga teenindussaalis järgnev Ron noogutas sõbralikult mitmele pangaametnikule ja tellerile, tegelikult varjas tema sõbralik ilme aga ülimat keskendatust. Ron oli alati püüdnud jätta muljet, et on äris edukas tänu heale õnnele ja väärtuslikele sõprussuhetele, mitte oma ülikõrgele IQ-le ja heale ninale rahaasjades. Ronil poleks midagi selle vastu olnud, kui naisevend oleks teda alahinnanud. Adam Fairfaxil oli aga Atlanta pangaringkondades sõltumatu juhi ja hea inimesetundja kuulsus. Roni hinnangul oli Adam pereliikmetest kõige helgema peaga. Paul oli ajudeta tola, Adam aga hoopis teisest puust. Sellel mehel oli ärivaistu. Roni vaatevinklist oli see isegi hea. Ta pidi olema kindel, et kõik keeled tema mänguriistal oleksid hääles. Hoidku taevas, kui Adam midagi kahtlustama hakkab! Kahtlustusi jagus tal viimasel ajal niigi.
Pärast kordaläinud pettust tundis Ron end alati kõikvõimsana ja oskas seda tunnet hinnata. Kuigi ebaõnnestumisega alanud, tõotas sellest kolmemiljonilisest projektist tulla üks tema rahuldustpakkuvaimaid ettevõtmisi. Ronile meeldis tema plaani sümmeetria: Ted Horn vajas kiiresti raha ning tema kasutas Ellie maid ja Avery venda, et kiiresti vajalik summa kokku saada. Ta mängis ühe inimese teise vastu välja ja ehitas kiriku keset küla. Seda võis tõeliselt rahuldustpakkuvaks mänguks pidada.
Loomulikult polnud kõigel sellel vähimatki pistmist Flying W arendamisega. Loomulikult võib ta kunagi tõepoolest turismitalu rajamiseni jõuda, kui tal õnnestub veenda Elliet talupidamisest loobuma. Selleks võib minna aga aastaid. Nüüd, kus Ron oli tegeliku äriplaani koostanud, nägi ta oma silmaga, et turismitalu vabas looduses tooks palju enam sisse kui karjakasvatus. Mitte väikese tähtsusega polnud seegi, et Flaying W jäi Jackson Hole’ist mõistlikku kaugusesse.
„Nagu näen, oled endaga ülirahul,” lausus Adam, kui mehed olid pangast väljunud.
„Mõtlesin šnitslist, mida varsti tellin,” ütles Ron. „See peab olema parajalt küps ja mädarõikasalatiga. Kurat võtaks, miks ei peaks üks kuuma verega ameeriklane selle üle rõõmustama?”
Adam naeris.
Mõnikord on inimeste ninapidivedamine isegi liiga lihtne, mõtles Ron keskpäevases eredas päikesepaistes silmi kissitades. Eriti siis, kui oled sihikule võtnud kellegi nii ausa nagu Adam Fairfax. Ron oli juba aastate eest avastanud, et ausaid inimesi on kõige kergem tüssata. Võtame näiteks Ellie. Sama võib öelda Avery kohta, kuigi naine pidas end elutargaks. Kahjuks ei saanud Ron aga kellelegi rääkida, kui särava tehinguga ta just maha oli saanud.
Adam Fairfax ei teadnud, kuid veidi aja eest oli ta päästnud oma petisest õemehe naha. Ron oli naisevennale selle eest viisakalt tänulik.
Esimene peatükk
2. mai, 2006. Thatch, Starki maakond, Wyoming
Starki maakonna šerif Harold J. Ford soovis kogu hingest olla kusagil mujal. Praegu tundnuks ta end suhteliselt hästi ükskõik kus, ainult mitte siin. Hoolimata kevadisest päikesepaistest ja õide puhkevatest põllulilledest, näis šerifile Flying W talu juurde viiva tuttava tee ümbrus sama kaunis kui Alaska külmunud tundra südatalvel. Paraku polnud eksinud lehmad või ülesöelnud traktor teda teel viivitama sundinud ning ta oli linnast siia jõudnud rekordajaga. Ellie Raveni majani polnud kilomeetritki, kuid šerifil polnud endiselt aimu, kuidas Elliele seda öelda.
Mees jättis ametimaasturi seisma, lasi kahel preeriakoeral üle rööpliku sissesõidutee sibada ning pööras ebaharilikult aeglaselt Flying W masinakuuri ette asfaldiplatsile.
Sealsamas karjamaal sõid rahulikult kaks sõjaväe moonahobust. Šerif vaatas neid kadedalt. Üks hobustest vaatas vastu, värske kevadine võrse suunurgas. Kõik näitas, et ta on endaga rahul. Neetult õnnelik hobune. Harry ohkas. Oli päevi, mil Starki maakonna šerif olla oli tõeliselt närune.
Tänu taevale toimetas Ellie köögis. Ilmselt seisis naine seljaga akna poole, sest ei tulnud Harryt uksele tervitama. Veel üks väike hingetõmbeviiv. Harry virutas rusikaga vihaselt roolile. Paraku ei aidanud sõrmenukkide verisekstagumine mõtlemisele kuidagi kaasa. Šerif hõõrus valutavaid käsi ning mõtles mitmele võimalikule sissejuhatusele, kuid andis siis pettunult alla. Milliste sõnadega küll peaks ta Elliele tema abikaasast rääkima? Kõik, mis Harryle pärast telefonikõnet Miami politseiga pähe oli tulnud, tundus solvav, üleolev või lihtsalt südametu.
Ellie tütar Megan tuli uksele, vilistas koeri ja Harryt nähes viipas talle. Šerif viipas vastu, võttis end kokku, tuli autost välja ja patsutas hajameelselt enda ümber tiirlevaid koeri.
Avastus, et Megan on kodus, oli mehele tõeline kergendus. Enne linnast lahkumist oli Harry helistanud Megani Jackson Hole’i korterisse, kuid sattunud automaatvastaja peale. Seejärel oli ta helistanud tollesse peenesse kuurorti, kus naine töötas. Sealt öeldi talle, et töögraafiku järgi ei tule Megan enne kolmapäeva tööle. Selles polnud midagi üllatavat. Praegu polnud turismihooaeg. Suusatada oli liiga hilja ja suvitada veel vara. Harry oli kartnud, et Megan läks Denverisse või Lake Citysse lühipuhkusele. Starki maakonnal polnud noorele vallalisele