Kahtlusalune. Ravenite triloogia II raamat. Jasmine Cresswell
naeratas nukralt. „Ma oleksin pidanud teda kuulda võtma, eks? Hämmastav, kui lihtne on abielus olles mitte välja teha sellest, mida kaaslane teile ütleb. Tõsi on, et ma oleksin pidanud seda ette nägema, aga ma keeldusin Pierce’i sõnu tunnistamast. Tema ei tahtnud lapsi adopteerida. Mina käisin peale ja ta andis nii palju järele, et kirjutas dokumentidele alla, ja – siin me nüüd oleme.”
Me saame liiga vara vanaks ja liiga hilja targaks. See oli üks vanaema lemmikütlusi ja Liami töö tuletas selle tõesust peaaegu iga päev meelde. Liamile tundus, et abielupaaridel võttis eriti pikalt aega, et teineteise suhtes targaks saada. Mehe töö oli teda veennud – nagu oleks tal veel veenmist vaja läinud, et abielu oli kuradi hea võimalus sundida end ilma suremise vaevata põrgupiinu taluma. Tal polnud aimugi, miks muidu mõistlikud mehed ja naised end selle piina meelevalda andsid. Loomulikult mõistis Liam, et mitte kõik abielud ei mandunud selliseks vastikuks lõppmänguks nagu Pierce Ladrow oli oma naisele peale sundinud, aga Liami seisukohast jõudsid liiga paljud sellele siiski murettekitavalt lähedale.
Vastuvõturuumis töötav noor naine Jenny tuli sisse kohe, kui Heather Ladrow lahkus. „Chloe Hamilton ootab sinuga kokkusaamist.” Oli selge, et Jenny oli hommikusi uudiseid vaadanud. Ta rääkis summutatud toonil, pimestatuna Chloe’ kuulsusest ja teda ümbritsevast kuritööskandaalist. „Ta teab, et ta pole kohtumist kokku leppinud, aga ta väidab, et peab sinuga esimesel võimalusel kohtuma.”
„Ütle talle, et minu ajakavas pole täna hommikul ühtki vaba hetke.” Liamil polnud tuju võidelda Chloe Hamiltoni kummalise kinnisideega teda oma kaitsjaks palgata.
„Sul on enne järgmise kliendi tulekut peaaegu pool tundi aega,” märkis Jenny.
„Kui sa täna hommikul uudiseid vaatasid, siis sa tead, et proua Hamilton vajab kriminaalasjadele spetsialiseerunud kaitsjat,” sõnas Liam lühidalt.
„Sa loobusid alles paar aastat tagasi kriminaaljuhtumitest.”
Liam tõstis Jenny märkusest hämmeldunult pilgu. Naine oli poolteist aastat tema juures töötanud ega polnud varem millegagi mõista andnud, et on mehe karjääriga kursis.
„Sul on õigus,” ütles Liam jahedalt. „Ma olin kriminaaladvokaat. Proua Hamilton on minu palkamisega peaaegu kolm aastat hiljaks jäänud.”
„Hea küll, sina oled boss. Eks ma siis ütlen, et sa pole vaba… oih.” Jenny astus kõrvale, kui Chloe Liami kabinetti astus.
„Härra Raven, andke andeks, et ma sisse trügisin, aga ma olen meeleheitel.”
Chloe’ sõnades polnud põhjust kahelda. Ta ei meenutanud millegagi seda ennast valitsevat elegantset naist, kes aprilli alguses Liami kontoris käis. Naise käed värisesid silmanähtavalt, tema silmade all oli suured tumedad varjud, mida veelgi rõhutas tema nägu, mis oli kuldse päevituse all täiesti kahvatu. Riietus polnud enam sportlik, vaid juba vilets. Naine kandis väljaveninud laimirohelist T-särki, mis ei sobinud soliidse ilmega kehasse töödeldud beežide pükstega, ning tema juuksed olid hooletult musta juuksekummiga kokku seotud. Kummalisel kombel oli ta Liami meelest ikkagi köitev ning see tähelepanek ei parandanud mehe tuju sugugi. Sherri Norquist oli õpetanud talle kõike, mida tal oli vaja teada kaitseadvokaatide idiootsusest, kes võtsid endale seksuaalselt atraktiivseid kliente. Liam ei vajanud Chloe’lt järeleaitamiskursust rumaluses.
„Proua Hamilton, nagu ma teile täna hommikul juba teatasin, peaksite te Bill Schulleri juurde aja kinni panema. Võin teile kinnitada, et Bill annab suurepärast nõu.”
„Ma üritasin härra Schullerit palgata. See on võimatu. Ta püüab Alaska metsikus looduses kala. Keegi ei saa temaga enne ühendust, kui ta jõuab tagasi baaslaagrisse Alagnaki jõel ja see võtab vähemalt nelikümmend kaheksa tundi aega. Härra Raven, ma ei saa neljakümmet kaheksat tundi oodata. Mul on kohe advokaati vaja. Jalamaid.”
„Miks nii kiire?”
„Sest ma usun, et politsei arreteerib mind kohe, kui ma tagasi kas koju või linnapea residentsi lähen. Mu õde helistas mulle paar minutit tagasi. Politsei käis tema juures uurimas, kas ta teab, kus ma olen.”
Liam heitis naisele hindava pilgu. Kui Chloe’l õigus oli, vajas ta kahtlemata kohe juriidilist abi. „Ma annan teile viisteist minutit,” ütles mees, ehkki ta polnud kindel, miks ta selle järeleandmise tegi. Liam osutas toolile, et naine istet võtaks.
„Kas sa soovid, et ma märkmeid teen?” küsis Jenny abivalmilt.
Liam kallutas pea viltu. „Jah, aitäh.”
„Ei,” ütles Chloe järsult. „Härra Raven, ma eelistaksin teiega nelja silma all rääkida. Ei mingeid märkmeid.”
Jenny heitis Liamile küsiva pilgu ning mees kehitas õlgu ja andis naisele peanoogutusega loa lahkuda. Niipea, kui nad kahekesi jäid, võttis Chloe istet, ehkki ta toetus tooliservale nagu võiks ta vähimagi provotseerimise peale põgeneda.
„Rääkige, miks te arvate, et politsei teid arreteerib,” palus Liam. Kuna tal oli enne järgmist klienti vaid veidi aega, otsustas ta kohe asja juurde asuda.
Chloe käed värahtasid, kuid siis pigistas ta need rusikasse ja surus sülle nagu oma meeleheitlikku žesti häbenedes. „Neil on tunnistaja, kes väidab, et nägi mind Jasonit pussitamas.”
„Kes see tunnistaja on?”
„Sophie lapsehoidja.”
„Kas lapsehoidjal on teie vastu midagi?”
„Ma ei usu. Trudi on Soomest ja ta tuli siia, et oma inglise keelt parandada. Ta on usaldusväärne ja ta pole kunagi ilmutanud vähimatki märki sellest, et tal oleks minu vastu mingi vimm. Ta meeldib mulle ja ma arvasin, et mina meeldin talle. Või meeldisin tänase hommikuni. Nüüd ma julgen öelda, et ta peab mind südametuks mõrvariks.”
„Kas tal on õigus?” küsis Liam leebelt. „Kas te pussitasite oma abikaasat?”
Chloe vaatas Liamile silma sisse. „Ei, härra Raven, ma ei pussitanud Jasonit. Ma ei vigastanud teda mingis mõttes. Kui Trudi mind nägi, üritasin ma Jasoni särgi nööpe lahti teha, et tema vigastusi näha. Ma tean, et see oli hullumeelne tegu, aga kui näed oma armastatut vereloigus suremas, siis ei mõtle, vaid lihtsalt tegutsed. Arvasin, et kui ma ainult noa välja saan ja haavale midagi peale panen, siis saan talle ehk esmaabi anda ja ta hakkab uuesti hingama.”
See selgitus kõlas Chloe Hamiltoni suguse targa naise suust naeruväärsena, eriti arvestades teadmistega, mis tal pärast aastatepikkust intensiivset sportlikku treeningut pidid inimkeha anatoomiast olema. Ometi ei tähendanud see, et tema lugu oli vale. Liami väljaõpe ja professionaalne vaist viitasid sellele, et Chloe oli kõige tõenäolisem mõrvar, aga mees teadis sedagi, kuidas süütud inimesed aeg-ajalt valel ajal valesse kohta sattusid – ja seda mitte ainult televisiooni krimisarjades.
Jenny vajutas sisetelefoni nupule. Liam võttis toru, et Chloe Jenny juttu ei kuuleks. „Liam, Terry Robbins on kohal.”
„Aitäh, Jenny. Ma tulen kohe.”
Liam heitis pilgu kellale. Terry Robbins oli kümme minutit varem kohale jõudnud, aga ta oli omaenese tähtsusest väga teadlik mees – sellist klienti polnud hea ootama jätta. Terryt ei saanud suunata ettevalmistavale kohtumisele Liami väga asjatundliku juristi Heleniga; mehe tähtsusemõõdik plahvataks õiglasest pahameelest väljavaate peale oma ebaõnnestunud abielu tühise juristiga arutada.
Liam hakkas laual olevasse märkmikku nimesid kirjutama. „Proua Hamilton, mul on kahju, aga mu järgmine klient on juba kohal.” Mees rebis lehe märkmikust välja ja ulatas naisele. „Need on teile. Minu arvates on need kuus parimat praegusel hetkel Denveri piirkonnas tegutsevat kriminaalasjadele spetsialiseerunud advokaati. Nagu ma varem märkisin, on Bill Schuller parim, aga igaüks neist kuuest on enam kui sobiv. Panin ka Robyn Johnsoni nime kirja. Ta on suurepärane, aga ta on peaaegu kuuskümmend, ja praegu töötab ta suurema osa ajast tasuta juba süüdimõistetute heaks.”
Chloe tõmbas nimekirja pooleks ja viskas tükid Liami lauale. „Ma ei taha Bill Schullerit ega suurepärast Robyn Johnsoni, kes ilmselt nagunii pole vaba. Ma