Jäine torm. Anne Stuart
vähegi aru peas, oleks ta tulnud maskeerituna. Kellegi noorema ja kerglasemana, et Mauritaaniasse suundudes teelt eksimise lugu kõlanuks usutavamalt. Ent noor ja rumal oli olnud pigem see naine, keda Killian aastaid tagasi tundis. Ja ikkagi ei tunneks mees teda eluilmas ära. Aga Isobel ju teab. See muudab ta haavatavaks.
Auto maha jätnud, jalutas Isobel sihitult piki tühja tänavat. Tal oli pahkluu küljes nuga, seljal kabuuris püstol ning võime kiirelt ja käratult paljaste kätega tappa. Keegi ei puutu teda, keegi ei saa selleks võimalustki…
„Hei, proua.“ Noor hääl kostis nii ootamatult, et Isobel võpatas nagu ehmunud kassipoeg. Lapse märkamatu ilmumine oli teda sel määral rabanud, et ta polnud jõudnud isegi relva haarata. Aga ega sellest olnudki lugu, sest kõigile, kes teda jälgida võisid, pidi nüüd paistma, et ta oli lihtsalt üks loll turist, kes juhtus olema valel ajal vales kohas.
„Proua,“ sõnas laps. Isobel vaatas enda ees seisvat porist kaltsukubu. Poiss oli kuueaastase kasvu, kuid elu näinud silmadega. „Proua tuleb kaasa.“
„Kuhu?“ Isobelil polnud märkamata jäänud poisi pihus olev püstol. AK-47. Vana Vene mudel, arvas ta. Isobel oli lapssõdureid varemgi näinud, kuid polnud iial üle saanud šokist, mida tekitasid temas sõjarelvad nii pisikestes kätes.
„Tulge proua,“ ütles poiss uuesti ja see lause näis kokku võtvat kogu tema inglise keele oskuse.
Isobel kobas seljal olevat püstolit, kinnitamaks endale, et see on ikka alles ning järgnes armetule kõhnale kujule mööda mahajäetud tänavaid. Killian peaks oma käsilastele rohkem maksma, mõtles Isobel end meelega distantseerides. Laps oli tühipaljas luu ja nahk, mida hoidis koos pori. Imelik, et ta üldse seda kuulipildujat endaga kaasas jaksas tassida.
Nad kõndisid mööda lagunevatest hoonetest, mõni oli suisa katuseta, väheste alles jäänud uste valdavalt sinine värv oli eredast kõrbepäikesest pleekinud. Isobel oli kusagilt kuulnud, et sinine värv peletab sääski. Õnneks ei paistnud ühtki läheduses olevat. Ta vihkas igat sorti putukaid. See oli üks paljudest põhjustest, miks Isobel Inglismaal elas.
Päike oli kahanenud horisondil oranžikaks kumaks ja idas paistis juba üksikuid tähti. Isobel oli jätnud taskulambi autosse – see polnud küll ilmselt kuigi tark otsus, kuid ta oli tahtnud, et käed oleksid vabad. Seni polnud veel selge, miks.
Laps peatus ühe suurema maja juures. Tänavale ei avanenud ühtki akent, järelikult pidi teisel pool olema hoov. Uks rippus ühe hinge küljes ja kõikjal valitses vaikus.
Poiss osutas relvaga, see oli närviliseks tegev žest.
„Proua, minge.“
Isobel vaatas poissi pikalt ja mõtlikult ning tegi siis seda, mis tal üle jäi – läks sisse.
Õue kaugemas otsas seisis mees, siluett tumeneva taeva taustal. Isobel astus edasi, hoides end varju ja lastes jahedusel endasse imbuda. Esmasest šokeerivast äratundmishetkest peale polnud ta tundnud midagi. Mitte midagi. Nüüd oli ta külm kui jää.
„Kus on Bastien Toussaint?“ Mehe hääl oli võõras – etniline segu, pisut austraalia, pisut lõuna-aafrika aktsenti, natuke hispaania oma. Ei jälgegi Killiani pehmest sügavast häälest.
„Ta on selle tööga lõpparve teinud,“ vastas Isobel avatud hoovi silmitsedes. „Olen siin tema asemel.“
„Ja kes su saatis?“
„Saatsin end ise. Olen Isobel Lambert, Komitee juht.“
„Proua Lambert isiklikult? Te peate mind ikka väga tahtma.“ Mehe hääletoonist kostis mõnitust ja Isobeli enesekindlus lõi vankuma. Oli ta eksinud? Isegi puhastatuna polnud see hägune foto usaldusväärne. Ehk oli see olnud meelepete? Peter oli öelnud, et ta töötab liiga palju ja põleb lõpuks läbi nagu nad kõik. Nad kas põlesid läbi või said surma.
Kas ta vaatas tõepoolest otsa surnud mehele? Või olid elupinged lõpuks oma töö teinud ja sundisid teda nägema asju, mida polnud olemas?
Isobeli hääl ei reetnud midagi. „Teil on väärtuslikku informatsiooni, härra Serafin – teate seda ju isegi. Te pakute seda informatsiooni vahetuskaubaks, et päästa oma elu. Kui see oleks väärtusetu, ei tekitaks teie tapmine minus mingeid kõhklusi.“
„Kui halastamatu.“ Märkus oli kerge, tögav. Üldse mitte Killiani moodi. „Arvasin, et Harry Thomasoni ajad on ammu möödas. Ei mingeid suvalisi tapmisi enam.“
„Enamik surmaotsuseid on hoolika järelemõtlemise ja kõikide võimaluste kaalumise tulemus. Teie üle, härra Serafin, ei pea üldse pead murdma. Pilgutage silmi ja ma tapan teid.“
„Luban, et ei pilguta. Kas te hoiate mind sihikul, proua Lambert? Hoiate end varju. Ehk olete juba otsustanud, et minu pakutav informatsioon pole väärt seda, et mind ellu jätta.“
„Ma olen paindliku mõtlemisega. Näidake ennast esmalt.“
„Palun väga.“ Mees astus sammukese seinast eemale, kuid oli läinud liiga pimedaks, et teda selgesti näha. Äkki hakkas Isobeli jäist kesta murendama ebakindlus.
„Kas teil tuld on?“ küsis Isobel.
„Miks? Kas soovite suitsetada?“
Isobel oleks võinud praegu sigareti eest tappa. Sõna otseses mõttes. „Tahaksin teid korralikult silmitseda, enne kui lähemale tulen.“
„Tark ettevaatusabinõu,“ vastas mees. „Lõpuks peetakse mind ju maailma ohtlikemaks meheks. Kas mitte Times ei nimetanud mind nõnda?“
„Te ei peaks uskuma omaenda uudiseklippe.“
„Mahmoud!“ Mees tõstis häält ja väike poiss ilmus laternaga. Mees võttis laterna ja tõstis selle ühe käega üles, sirutades teise välja. „Olete rahul, proua? Olen relvitu. Ohutu.“
Isobel vaatles üksisilmi valgustatud nägu ja kergendus oli nii suur, et tal hakkas peaaegu pea ringi käima. Kuidas oli ta saanud nii rängalt eksida? See mees polnud sugugi Killiani moodi. Killian oli olnud juba kaheksateist aastat surnud. Ainus, mis selle mehe juures Killiani meenutas, oli pikkus. Ja fakt, et ta oli terrorist.
Tema silmad olid tumedad, peaaegu mustad. Killiani silmad olid olnud rohelised. Mehe hõrenevad mustad juuksed olid üleni hallisegused. Pool nägu oli kaetud halliseguse habemega, mis raamis tumenenud hambaid. Sellel siin oli paras vats, mis viitas sellele, et ta on aastaid head elu elanud.
„Kas tundun teile piisavalt ohutu?“ küsis mees, kui Isobel oli oma pika jahmunud vaatlusega lõpule jõudnud.
„Ma pole loll, härra Serafin,“ vastas ta. Isobel ei saanud lasta kergendustundel oma valvsust mõjutada. „Välimus võib olla petlik.“
„Seda küll,“ vastas mees. „Kas näitate nüüd ka ennast?“
Isobel astus valgusvihku, üheksamillimeetrine kindlalt mehe rinnale suunatud. Kui ta peaks tulistama, laseks ta kas kõrgemale või madalamale – kõri oli tõhus, kube vähemasti sama valus. Mõlemad põhjustasid palju rohkem kannatusi kui südamesse või pähe lastud kuul ja kui keegi vääris kannatusi, siis see mees.
Mees silmitses Isobeli ja relva ning tema tuimad mustad silmad olid ilmetud. „Kas kavatsed mu tappa?“
Kui see mees olnuks tõepoolest Killian, oleks see mõte tundunud ahvatlev. Aga Isobel oli eksinud… lisaks veel väsinud, närviline ja pettekujutelmade küüsis. „Mitte enne, kui oled selleks põhjust andnud.“
„Ma siis polegi veel põhjust andnud? Võttes arvesse minu viimase kahekümne aasta tegevust?“ Mees õhutas teda tagant, naine tegi talle nalja.
Isobel ei sallinud tapmist, ta vihkas seda. Aga kui nad on selle haleda näruse jätise käest kõik vajaliku informatsiooni kätte saanud, naudib ta mehele kuuli pähe kihutamist.
„Praegu on teil veel vabadus lahkuda,“ lausus Isobel kergelt. „Kas olete valmis minema? Mu džiip ootab ja meil on parem sõita pimedas. Suundume rannikuäärset maanteed pidi Mauritaaniasse ja võtame sealt teise transpordivahendi.“
„Ma