Kättemaks. Jasmine Cresswell
enne, kui ta mehe nägu nägi. Ron Raveniga välimuselt sarnaseid inimesi võis olla, aga, põrgu päralt, miks oli võhivõõral ka samasugune hääl ja käitumine?
Anna mõtles hetke ja tõdes, et vend võis tõesti näha seda, mida väitis. „Kui see oli tõesti Ron Raven ja ta tundis su ära, tähendab, et ta pole mälu kaotanud.”
„Olen nõus.”
„Kui Ron aga ei kannata mälukaotuse all, varjab ta end sihilikult. See pole hea, eriti ränk on see aga tema perekondadele.”
Luke kehitas õlgu. „Roni naised ja lapsed teavad, et mees on varas ja petis. Kuidas teadmine, et too lurjus on elus, mitte surnud, nagu arvati, võiks asja nende jaoks hullemaks teha?”
„Võib-olla ei teegi,” lausus Anna. „Olen aga paganama kindel, et mina sinu asemel mõtleksin pikalt ja põhjalikult järele, enne kui läheksin ükskõik kumma Roni naise juurde ja teataksin, et nägin oma nõo restoranis tema oletatavasti surnud abikaasat ühe naisega õhtustamas. Kõige tõenäolisemalt laseks naine su ahistamise pärast vahistada.”
„Kas neil polegi siis õigust tõtt teada?” Luke ei osanud isegi oma küsimusele vastata.
„Täpsemalt, millist tõtt?” nõudis Anna. „Kas seda, et oma arvates nägid Ron Ravenile väga sarnast meest, kuid too lahkus, enne kui jõudsite omavahel sõnakestki vahetada? Ohoo! See uudis paneks interneti-blogid huugama.”
„Ma ei ütleks Roni pereliikmetele, et nägin Roni-sarnast meest,” sõnas Luke vaikselt. „Ütleksin, et olen täiesti kindel, et nägin Ron Ravenit ning mees paistis olevat elu ja tervise juures.”
Anna ahmis venna süüdistuse peale õhku. „Ron on kõigest su ärituttav, mitte sõber. Arvatavasti kohtusite kõigest paar korda.”
„Õigupoolest vähemalt tosinal korral. Enamik kohtumisi kestis kolm-neli tundi ja tavaliselt rääkisime nelja silma all. Ron Raven kohtus isiklikult inimestega, kelle ettevõtetesse ta kavatses investeerida.”
„Sellegipoolest suhtlesite viimati kuue aasta eest ja vahepeal on sul olnud palavikuliselt kiire. Mälestused segunevad, muljed tuhmuvad. Lisaks pole sul õrna aimugi, mis inimesed on Ron Raveni naised ja lapsed. Kas sul on õigus pea peale pöörata inimeste elu, keda sa iial pole näinud?”
Luke vaikis pikalt. Ta klammerdus kangekaelselt oma eraelu kaitsmise külge. Savarinide suguvõsas oli kombeks, et kui klanni üks liige näiteks teisipäeval aevastas, helistasid talle reedel kõik õed ja vennad ning takkaotsa umbes kümme protsenti sugulasi, et pärida, kuidas on lood põetava gripiga.
„Olen Roni pereliikmetega kohtunud,” ütles Luke viimaks. „Õigupoolest tema Chicago naise ja tütrega. Ausalt öelda tunnen neid kaunis hästi.”
Anna vaatas vennale pingsalt otsa. Naine oli Luke’ist kolmteist kuud vanem, mis tähendas, et ta tundis venda tervelt kolmkümmend neli aastat. Ilmselt oli miski venna hääles vihjanud, et kohtumised Avery ja Kate Raveniga olid olnud enamat kui viisakas suhtlemine oma rahastaja perekonnaga.
„Täpsusta, mida sa mõtled kaunis hästi tundmise all,” ütles Anna. Naise häälest kostis vanema õe rangust.
Luke kirus mõttes Roni maapõhja. Kui ta poleks Ron Ravenit näinud, poleks ta kunagi vanema õe ülekuulamise alla sattunud.
Luke püüdis häälele ükskõikset tooni anda. „Kate – Roni tütar – on kondiiter. Ta kuulus eelmisel aastal Coupe du Monde de la Patisserie võistlusel osalenud ameeriklaste võistkonda. Nende šokolaaditordi kujundus oli Kate’i välja mõeldud ja nad said pronksmedali. Nagu alati, said esikoha muidugi prantslased, kuid Ühendriikide võistkond pole varem sellel võistlusel osalenud. Praegu on Kate Chicago kõige peenemas kondiitriäris La Laterne’is peakondiiter.”
Luke oli oma Kate elu lühikokkuvõtte esitamise üle rahul. Ainult professionaalne tunnustus ja ei midagi isiklikku. Paraku ei laskud Anna end haneks tõmmata. „Kui kaua sa temaga käinud oled?” küsis ta. „Põrgu päralt, kuidas sa said sellest vaikida kõigil neil kordadel, kui arutasime Roni kadumist?”
„Ma ei käi temaga.” Õe vankumatu pilgu all täpsustas Luke öeldut. „Enam mitte. Läksime mõne aja eest lahku.”
„Kas enne, kui ta isa mõrvati?”
„Jah. Õigupoolest mõned nädalad enne seda.” Täpsemalt varsti pärast seda, kui Kate oli Luke’i süüdistanud, et too ei hinda tema püüdlusi niigi palju, et oma uue restorani avamise kõrval leida aega Lyoni lennata ja elada tema karjääri kõige tähtsamale võistlusele kaasa. Ettevalmistused ja lõputu harjutamine olid Kate’ilt nii suurt pingutust nõudnud, et mõlemad teadsid, et on vähe tõenäoline, et naine veel kunagi Coupe du Monde’i võistlusel osaleb. Seitse kuud pärast nende lahkuminekut suutis Luke viimaks endale tunnistada, et tema otsus Prantsusmaale minemata jätta vallandas sündmuste ahela, mis viis neid lõplikult lahku ajanud inetu tülini.
Anna oli haavunud. „Kui jätta kõrvale korrad, mil arutasime Ron Raveni mõrva, miks ei rääkinud sa mulle kunagi, et käid kellegagi?”
Sest ta tegi kõik, et hoida seda armulugu saladuses. Sest sel ajal, kui nad Kate’iga käisid, püüdis Luke meeleheitlikult üles ehitada suhet, mida ei rikuks tema vanemate, viie õe-venna ning kõikvõimalike Savarinide suguvõsa kuulujuttudest huvituvate langude ja nõbude arvamus. Luke’il polnud vähimatki tahtmist, et sugulased nina tema eraellu topivad. Veidral kombel õpetas nende lahkuminekuga kaasnenud tunnetetorm mehele karmil moel, et suhte vussikeeramiseks on palju muidki võimalusi, kui lasta heasoovlikel lähedastel sellesse sekkuda.
„Polnud mõtet sulle Kate’ist rääkida. Meie suhe polnud tõsine ja kestis lühikest aega.” Kaheksa kuud pole tõesti pikk aeg, seega ma ei valetanud, rahustas Luke oma südametunnistust. Õe järgmiste uurivate küsimuste ennetamiseks kiirustas mees jätkama. „Iva on selles, et tunnen Kate’i ja ta ema piisavalt, et olla üpris kindel, et juhul, kui Ron Raven on elus, tahavad nad seda teada.”
Saali teisest otsas tervitas neid keegi käheda bassihäälega, päästes nii Luke edasisest ristküsitlusest. Jumal tänatud.
„Anna, mia piccola, come stai, carina?”1
„Bruno! Che sorpresa piacevole! Sto bene, grazie. E tu?”2
„Eh, cosi, cosi. Ei, ära tõuse, Anna.” Nõbu Bruno pigistas naise õlga. „Tore sind siit eest leida! Olen rõõmus, et otsustasin restoranist pärast kino läbi hüpata. Lasksin tütrel endale augu pähe rääkida. Vaatasime mingit kohutavalt igavat filmi õhkulendavate autodega. Kui filmis räägiti ka millestki muust, jäi see mul küll kahe silma vahele.”
Anna naeris, tõusis Bruno käsku eirates ja embas teda. „Bruno, jäta kaeblemine. Tean, et sulle meeldivad rohkete avariidega filmid.”
„Jah, kuid seda ainult siis, et kahe avarii vahel toimub ka mingi tegevus.” Bruno patsutas Annat õlale. „Oleksid pidanud mulle ütlema, et kavatsed täna siin õhtustada. Oleksin kino ära jätnud ja võtnud su siin vastu.”
„Ma ei teadnud, mis plaanid sul on. Luke on kõigest ühe ööpäeva mul külas. Muide, kas sa mäletad mu venda Luke’i?”
„Me pole varem kohtunud.” Bruno surus Luke’i kätt. „Eelmisel aastal Chicagos olles sõin aga ühes sinu restoranis, Lucianos Chestnutis. Pärisin sinu järele, Luke, kuid abikokk ütles, et oled sel õhtul ühes oma teises restoranis. Võid oma saavutustele Lucianos uhke olla. Olime vennaga ühel nõul, et toit on suurepärane.”
„Tänan. On suur kergendus kuulda, et juhtusid einestama ajal, kui meil midagi nässu ei läinud.”
„Miskipärast on mul tunne, et sina ja su meeskond ajate harva midagi nässu.” Bruno tõmbas tooli lauast kaugemale ja istus. „Ma ei suuda Lucianoga võistelda – me isegi ei püüa sellist toitlustamise taset saavutada –, kuid olen meie magustoitudele uhke. Mida võin teile pakkuda? Meie
It. k „Anna, mu väikseke, kuidas sul läheb, kallis sõber?“
It. k „Bruno! Milline meeldiv üllatus! Väga hästi, tänan. Ja sul?“