Elumehe naine. Julia Justiss
abikaasad,” seletas Will lõbusalt. „Nende seas oli päris palju leski.”
„Sinu tervisele mõjus see hästi. Sain aru, et mõnede su armukeste mitte-nii-väga-mõistvad abikaasad peaaegu nõudsid hommikuhämaruses mahakõmmutamist.”
„Kuna mul õnnestus solvatud poolt veenda kasutama mõõku, mitte püstoleid, polnud erilist ohtu. Sa tead, kui hea vehkleja ma olen. Au sai kaitstud, keegi ei saanud viga.”
„Taevake, Will!” hüüdis Lucilla naerdes. „Sa rahuldad nii daame kui ka nende abikaasasid.”
Will sirutas käe, et noppida udemeke oma parima jaki varrukalt. „Elus peab natuke põnevust olema, Lucilla.”
„Muidugi.” Lucilla raputas pead. „Kuid võiks arvata, et su võitlused Gentleman Jacksonis − jah, Lydia hoidis meid kursis sinu poksijakarjääriga! – rahuldasid seda vajadust! Sa oled alati kange kakleja olnud. Ma pole kunagi aru saanud, miks onu Harold keeldus sind teenistusse saatmast. Sa oleksid nottinud kümnete kaupa prantsuse ratsaväelasi, selle asemel et sihtida kõiki Londoni lõdva moraaliga naisi.”
Elav mälestuspilt ilmus silme ette – Willi onu, kes lükkas kannatamatult tagasi kõik tema palved teda väeteenistusse lasta, vastates, et ta ei kavatse raisata oma raha sellele, et saata Will sinna, kus tema vääritu ihu mõne Poola piigimehe poolt vardasse aetakse. Nagu Will arvaski, ei pidanud onu Harold armeed isegi sõja ajal nii kitsikuses olevaks, et see vajaks tema surnud õe tülika poja kahtlase väärtusega teeneid.
„Keegi peab vaeste õnnetute daamide eest hoolitsema,” ütles Will hetke pärast.
Midagi kaastundetaolist libises üle Lucilla näo. „Armastuse puudumisest sa ilmselt tead! Ma arvan endiselt, et see oli lihtsalt jõletu, kuidas tädi Millicent…”
Will pani sõrme suule, enne kui naine oleks jõudnud teemani, mida mees ei tahtnud uurida. „Aitab!” Ta naeratas ega varjanud seekord oma kiindumust. „Sa olid alati mu eeskuju, juba siis, kui me olime väga noored. Ma ei tea, mida sa nägid selles räpases põngerjas, kes pidevalt kaklustesse sattus.”
„Julgust. Väärikust. Teravat ausa mängu tunnetust,” vastas naine vaikselt. „Aga võib-olla,” lisas ta naerdes, enne kui mees jõudis kiitust mõne vaimukusega kahjutuks teha, „oli asi vaid selles, et erinevalt onu Haroldi ebameeldivast pojast ei pidanud sa end nii tähtsaks, et sul poleks sobinud ratsutada ja möllata koos mingi plikaga.”
„Milline paar me olime!” muheles Will. „Sina vähemalt kasvasid oma metsikust noorusest välja. Tead, ma hindan väga sinu lojaalsust.”
Koputus andis märku Barrowsi naasmisest, kes sisenes, et serveerida veini ja seejärel kiiresti vaikse kummarduse saatel lahkuda.
„Polnud minu võimuses teha midagi sinu heaks siis, kui me olime lapsed,” jätkas Lucilla pärast veinilonksu. „Aga ma vandusin, et ühel päeval, kui mul on võimalik, ma seda teen. Krahvi naisena – krahvi, kes on juhuslikult sugulane kahe Almacki3 naispatrooniga – on mul seltskonnas kõigutamatu positsioon, terve hooaeg oma jõu kasutamiseks ja ma olen otsustanud, et sul on aeg asuda positsioonile, mille jaoks sa oled sündinud.”
Will laiutas käsi. „Vaadake, kuidas ma sellele positsioonile asun! Parun Pennitu Ahervareme mõisast.”
Eirates mehe toonist kostvat kibedust, Lucilla noogutas. „Täpselt. Sa ikkagi oled parun. Onu võis häbitul kombel hooletusse jätta kinnisvara, mis tema eestkoste alla oli jäetud, aga Brookwillow’s on ikkagi tugev kividest mõisahoone ja kena maatükk. Mõlemad vajavad vaid raha, et korda saada. Sinul on vaid vaja jätta kergemeelsete pereemade püüdmine ja otsida üks rikas pruut. Ja ma kavatsen sul aidata teda leida.”
Mõte oli nii naeruväärne, et Will ei suutnud naeru tagasi hoida. „Mu kallis, sa oled unistaja! Ma ei usu, et võiksin olla ühegi korraliku naise huviobjektiks – kui ta pööningul kõik korras on. Kui mul peaks õnnestuma ära võluda mõni õrnake ja süütuke, siis ükski tõeline isa ei võta mu ettepanekut vastu.”
„Jama,” vastas Lucilla lihtsalt. „Sa räägid, nagu oleksid läbinisti paheline! Sa oled teinud vaid seda, mida suurem osa noormehi teeb – mänginud ja võrgutanud naisi, kes võrgutamist ootavad –, kuigi veidi oskuslikumalt. Tõesti, ma kahtlustan, et onu Harold on uhke su reputatsiooni üle, kuigi ta pole seda kunagi tunnistanud. Igatahes on suguvõsas kuulda olnud, ta toetab su püüdlusi heasse seltskonda pääseda.”
„Kas ta ütles sulle nii?” küsis Will jahmunult.
„Miks ta ei peaks? Sest see,” lisas naine kuivalt, „ei nõua temalt aega ega raha. Sinu sugupuu ja perekonnasidemetega ei tohiks mõne süütukese võrgutamine eriline väljakutse olla. Sa oled üsna kena põrguline, kas tead, ja milline tüdruk suudaks vastu panna maineka elumehe peibutusele?”
Mees vaatas teda hetke. „Arvestades mu „elumehemainet”, mida arvab su lordist abikaasa sellest, et püüad mind taltsutada?”
„Sa tead, et oled Marcusele alati meeldinud, isegi siis, kui jahvatasid pulbriks kõik poisid Etonis, kes sinu selja taga sinust midagi sosistasid. Ta on nõus, et peaksid oma seisusele vastavad kohustused võtma.” Lucilla itsitas. „Ja teades, kuidas ta Londonit jälestab, on arusaadav, miks ta rõõmsalt nõustus sellega, et asendad teda minu saatjana kõigil pidudel, ballidel ja üritustel, millest ma otsustan osa võtta.”
„Ta usaldab mind nii palju – vaatamata mu mainele?”
Lucilla ilme tõsines. „Ta teab, et sa ei teeks mulle iial liiga – ja ka mina tean seda. Pealegi on tüdrukud ja nende guvernandid minuga, nii et me liigume perekonnana. Nüüd on meil vaja leida sulle madalamast soost hästikasvatatud neiu. Vaatamata onu Haroldi toetusele ei ole sinu piiratud… vahenditega mõtet hertsogi- või krahvitütre kätt püüda. Võib-olla mõni plika, kelle perekond soovib tiitlit saada… eriti kui tüdrukul on rikas vanaisa, kes talle oma varanduse jätab!”
Käed üles tõstetud, raputas Will pead. „Lucilla, mu kallis, ma hindan su häid püüdlusi, aga säästa mind! Mul pole soovi eluaegseks rentnikuks hakata.”
„Kelleks sa siis hakkad? On viimane aeg lõpetada sihitult triivimine, nagu sa Oxfordist saadik teinud oled. Kas oleks siis paha leida kena, mõistlik tüdruk, kellest hoolida ja kes hoolib sinust? Keegi, kelle kaasavara laseb sul mõisahoone ära remontida, korrastada maa ja alustada elu, mis sobib Brookwillow’ lord Tavenerile?”
Lucilla vehkis kätega. „Sa ei veena mind iial, et sul oleks kahju sellest loobuda. Mõtle vaid: üüritoa asemel – kus pole isegi klaverit! – võid sa külitada oma isiklikus muusikatoas Brookwillow’s. Sinust võib saada kunstide toetaja, sa võid sponseerida muusikaõhtuid ja teatrietendusi. Kirjutada muusikat, nagu sa kord tegid. Täita raamatukogu raamaturämpsuga, mida sul oli kombeks Etonist ja Oxfordist kaasa tuua.” Ta itsitas jälle. „Paljuski onu Haroldi õuduseks.”
Will naeratas. „Ainus asi, mis tundus onule kohutavam sellest, et tema õepojast saab muusik, oli mõte sellest, et temast saab teadlane. Ükskord ma petsin talt 200 naela välja, ähvardades, et muidu võtan vastu õppejõu koha kristlikus kolledžis.”
„Kas nad tõepoolest pakkusid sulle seda kohta?” küsis Lucilla. „Minu arust oleks võinud sinust hea õppejõud saada.”
„Ei, mul jätkus oidu see tagasi lükata, kuigi ma olin siis onu Haroldi peale vihane, et ta mulle ohvitseripatenti ei ostnud.” Ja meeleheitel selle pärast, mis tulevik tuua võib, laguneva kinnisvaraga, ilma rahata ja võimaluseta rakendada oma väheseid andeid raha teenimiseks. „Seal poleks olnud rikkaid abielus naisi, keda püüda.”
„Tõsi. Aga sa oled sellest nüüd tüdinenud.”
Mees kergitas kulmu. „Olen või?”
„Jah. Lydia rääkis, et sa pole mitu kuud olnud ühtegi skandaali segatud. Sain aru, et oled isegi tagasi lükanud leedi Marlow’ üsna ilmsed võrgutuskatsed.”
„Palun, anun sind, ära seda edasi räägi. Sa pead arvestama mu
Almacki klubi oli esimene kõrgseltskonna klubi, kuhu olid oodatud nii mehed kui ka naised.