Keeristorm. Esimene raamat. Rick Mofina
jumal, ära vaata, kullake.“
Jenna võttis naisel käest, et pulssi katsuda.
Ei midagi.
„Emme, kas ta on surnud?“
„Kuss-kuss.“ Jenna võttis Cassie oma embusse.
„Kus Caleb on? Kas meie saame ka surma?“
„Ära muretse, kullake. Keegi tuleb meile appi. Me leiame Calebi üles.“
„Kas issi tuleb?“
„Me helistame issile.“
Adrenaliinist juhitud hirmuvärin läbis kõiki Jenna kehaosi.
„Sa värised, emme.“
„Ma tean, kõik saab k…“
„KAS KEEGI KUULEB MEID?“
Mehe hääl, väga lähedal.
„JAH!“ karjus Jenna. „SIIA! PALUN AIDAKE MEID! MU BEEBI ON KADUNUD! ME PEAME TA LEIDMA! PALUN!“
„Kas te saate midagi liigutada, et oma asukohast märku anda?“
Jenna leidis torujupi, suskas selle otse üles ja viibutas, samal ajal hõigates.
„SIIN! TULGE SIIA!“
„Me näeme seda. Pidage vastu.“
Kostis veel hääli ja raadiovestlust koos müraga, mida tekitas rusude liigutamine jupp jupi kaupa. Võttis aega, enne kui otsijad, keda oli umbes kuus ja kes kõik olid Dallase kiirpäästesalgast, vabastasid tee Jenna ja Cassieni ning tõstsid nad rusudest välja.
„Palun aidake mul leida mu pisipoeg!“ nuuksus Jenna Cassiet enda ligi tõmmates. „Ta on viiekuune, ta on kärus. Tormi ajal aitas üks naine mul teda hoida. Ma ei leia poega! Ma ei leia toda naist!“ Jenna silmitses endast väljas olles ümbrust. „AIDAKE MIND!“
Äkitselt sööstis Jenna selle koha poole, kus tema ja Cassie olid vangis olnud, haaras puu-, metalli- ja plastitükke ning lõi nende pihta jalaga ja pildus neid meeleheitlikult, pannes rusud paigalt nihkuma ja seejärel kokku vajuma, nii et hambulised odadega sarnanevad hooneosad turritasid ohtlikult rusudemerest välja.
„Caleb! Mu beebi!“
Päästemeeskonna liikmed tõmbasid Jenna tagasi.
„Proua,“ ütles kolmekümnendates mees, kes hoidis teda õlgadest. „Proua, minu nimi on Steve Pawson, olen rühmaülem. Katsuge rahuneda. See tegevus pole ohutu. Teil jookseb peast verd. Kui tõsiselt teie kaks vigastatud olete?“
„Mu tütrel on näos haavad. Mina lõin pea ära, aga olen kombes.“
„Kas seal all oli veel keegi teiega koos?“
„Üks naine. Ma arvan, et ta on surnud. Ma pean leidma oma beebi!“
Pawson noogutas teistele päästemeeskonna liikmetele, kes otsisid ikka veel läbi piirkonda, kust nad olid leidnud Jenna ja Cassie, samal ajal silmitses naissoost rühmaliige Jennat vaoshoitud murega.
„Proua, ma sooviksin teie haava eest hoolt kanda.“
Naine võttis seljakotist rõhksideme ja mähkis selle Jenna pea ümber. „Laske ma aitan teid ja teie väikest tütart. Minu nimi on Nancy. Kas te ütleksite mulle oma nimed?“ küsis ta nende seisundit hinnates.
„Jenna, Jenna Cooper ja see on mu tütar Cassie. Mu pisipoja nimi on Caleb. Ta on kadunud.“ Jenna vaatas meeletuna igas suunas. „Me peame ta kohe leidma! Palun!“
„Hea küll, Jenna,“ lausus Pawson. „Me hakkame teda igalt poolt otsima. Nancy viib teid ja teie tütre esmaabipunkti.“
„Ei, mul on vaja siia jääda ja oma beebit otsida!“
„Jenna…“ Pawsoni hääl oli kindel ja ta vaatas Jennale otsa. „See pole turvaline. Te olete šokis. Ma luban teile, et me jätkame otsinguid igal pool. Meile tulevad appi koerad, kes aitavad meil inimesi leida.“
Jenna seisis tuimalt paigal, ta ei liigutanud ega lausunud sõnagi.
„Jenna, minge Nancyga.“ Pawsoni hääl leebus. „Esmaabipunktis saate rohkem abi, seal on inimesed, kes küsivad teilt poja kohta rohkem teavet.“
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.