Ootamatu õnn. Robyn Carr
ja muidugi tuli maksta õppemaksu…”
Emma raputas pead. “Ma võtsin laenu ja mul oli osaline stipendium. Ta võis kasutada seda Laureni ja Anna koolitamiseks.”
“Kas Rosemary sulle kooliraha ei andnud?”
“Ta saatis mulle mõnikord taskuraha. Võib-olla kartis ta seda raha puutuda, säästes seda vanaduspäeviks. Ta abiellus tõelise tropiga. Nad kolisid Palm Springsi.”
“Rosemary vahetas otsemaid advokaati,” ütles Aaron. “Mul ei ole aimugi, mis viimase kaheksateistkümne aasta jooksul on juhtunud, aga sa pidid pärima osa isa fondist – pool kolmekümneselt ja pool kolmekümne viieselt. Johni jaoks oli oluline, et õpiksid ise hakkama saama ja raha teenima, enne kui lisaraha saad, et sa ei kulutaks seda kingadele või millelegi muule sarnasele.”
Emma naeratas. “See kõlab tema moodi,” tõdes ta. “Ta oli nii ettevaatlik.”
“See oli tühistamatu fond, Emma. Rosemary sai eestkostjana kasutada sinu osa ainult sinu tarbeks, mitte Anna ega Laureni jaoks. Kas sa oled üldse kunagi lasknud inventuuri teha?” küsis Aaron.
“Millele?”
“Isa pärandile. Tema testamendi sätete täitmise kohta.”
“Aaron, ma olin abielus ühe New Yorgi kõige rikkama mehega. Miks ma oleksin pidanud muretsema isa testamendi pärast? Tal oli väikeses linnas väike firma ja ta ei lubanud mul pastakat ära visata enne, kui see oli päris tühjaks saanud. Ma ei nimetaks teda ihnuskoiks, aga ta ei andnud sentigi käest ilma, et oleks sellest viimase välja pigistanud.”
Aaron naeris. “Tõsi. Ja abielus naisega, kellele meeldisid ilusad asjad…”
“Igatahes minu peale ta raha ei raisanud. Pärast minu esimest kolledžiaastat tunnistasin, et jäin Rosemaryle alla, ega käinud enam peaaegu üldse kodus. Ja sa tead, mis juhtus, kui ma omal käel tegutsema hakkasin. Armusin ja abiellusin vargaga.”
“Kas ma võin midagi soovitada? Sa peaksid laskma isa pärandi üle vaadata. Maja on endiselt alles. See on suur ja korralik maja.”
“Ta ütles, et juba ainult hüpoteek pigistab tal hinge kinni,” märkis Emma.
“Emma, maja oli isa surma vastu kindlustatud. Mingit hüpoteeki ei ole. Mul on ikka veel oma väike praksis, enamasti vanad kliendid ja sõbrad. Kui ma oleksin sinu advokaat, siis võiksin selle asja üle vaadata.”
Emma puhkes naerma. “Sa oled nii lahke, Aaron, aga ma ei saa endale advokaati lubada! Ma töötan kiirsöögikohas! Pealegi, kui selgub, et kõikide nende aastate järel on pärandist midagi järele jäänud, siis kas mul tasub selle pärast võidelda? Ma ei suuda mõeldagi, et ma uuesti kohtusse läheksin. Mitte uuesti.”
“Need asjad käivad niimoodi. Mina saan kokku tema advokaadi või raamatupidajaga, esitan taotluse hinnata sinu pärandiosa ja kui selgub, et sulle on midagi jäänud, siis võid sa hageda. Tavaliselt see nii kaugele ei lähe, kui just miljonid mängus ei ole. Kui summa on väike, on eestkostja nõus kokkuleppele minema, et kulusid kokku hoida. Ja kui seal tõesti midagi on, siis ei nõua ma mingit tasu enne, kui sa seda maksta suudad. See ei ole mingi suur summa ega protsent, vaid minu tavaline tasu. Mis,” ütles ta omaette naerdes, “on röövimine.”
“Ma ei anna kohe kindlasti kedagi kohtusse. Ma isegi ei küsi temalt midagi – ta vihkab mind ja selles osas on tunne vastastikune. Ma alustan otsast peale. Aga sa oled väga lahke ja ma olen selle eest tänulik.”
“Uurime välja, Emma. Kunagi oli see päris kenake summa. Ja su isa maja. See on uhke maja, mäletad? Kõik kadestasid seda.”
“Ta ehitas selle koos minu emaga,” ütles Emma. “Ta ei öelnud seda kunagi välja, aga ma arvan, et nad lootsid saada rohkem lapsi.” Ta raputas pead. “Ainuüksi mõte rahast tekitab minus vastikust. Ma elan kahes toas ja veeretan iga senti peos nii, nagu see meeldiks John Shayle. Ja ma ei suuda taluda mõtet, et jään sulle võlgu teenuse eest, mida sa tegelikult teed heast südamest.”
“Kui selgub, et seal ei ole midagi või sa otsustad oma osa mitte välja nõuda, siis on mu teenustasu null.”
Emma silmad läksid suureks. “Aaron, miks mulle tundub, et sul ei oleks midagi selle vastu, kui sa tabaksid Rosemary kättpidi küpsisepurgis!”
“Vahele jäin,” sõnas mees. “John oli nii leebe mees. Tundus, et see naine imes temast elu välja.”
“Ma arvan, et ta abiellus Rosemaryga, et too aitaks mind kasvatada,” jätkas Emma. “See oli talle kindlasti nii raske. Kõik, kes tundsid minu ema, armastasid teda. Ma ei usu, et Rosemary isegi meeldiks inimestele. Ta on kalk naine.”
Mees vakatas hetkeks. “John oli hea sõber. Ta koostas testamendi hoolikalt. Vastuse saamine vältab kuid, Emma. Kuid enne sa pead otsustama, kuidas jätkata. Sinu meelerahu nimel olen ma meelsasti valmis seda uurima.”
Naine kehitas õlgu. “Miks mitte? Mida halba see ikka teha saab? Nagunii ei looda ma midagi. Kui Rosemary mängus on, siis on ta selle ammu ära kulutanud. Samal nädalal kui isa suri, tuli ta töölt ära.”
“Siis on mul midagi olulist teha ja ma teen seda sinu heaks suurima heameelega.” Aaron pigistas tema kätt. “Mul on hea meel, et sa koju tulid, Emma.”
Lyle valmistus tööpäeva lõpuks poodi sulgema. Ta seisis leti taga ja pani kokku laupäevast tellimust. Augustis hakkas müük pärast suvist madalseisu jälle üles minema. Suvel ei olnud lilledega tähistatavaid tähtpäevi ja inimestel kasvasid lilled oma aias. Sonoma Country suvi oli tõeline paradiis.
Poe uks avanes ja ta nägi kuidas Riley Kerrigan sisse astus. Läks tal aga aega, mõtles mees. Lyle ei olnud teda paar kuud näinud. Naine nägi nagu tavaliselt fantastiline välja. Teda vaadates ei oleks osanud arvatagi, et talle kuulus kodu- ja ametiruumide puhastust pakkuv firma. Ta sarnanes pigem pangajuhi või kõrgema kategooria advokaadiga. Pärast pruugitud riietes veedetud aastaid ja kasinaid aegu firma ülesehitamisel tegi Riley kaotatud aega garderoobi vallas tagasi.
“Tere,” ütles ta. “Mõtlesin, et astun enne läbi, kui sa poe kinni paned. Kuidas läheb?”
“Ikka hästi. Ja kuidas Õnnelikus Majapidamises läheb?” küsis mees, teades niigi, et see ei ole tema firma nimi.
“Puhas õnn. Noh, kas ta on tagasi?”
Mees noogutas. “Umbes kuu aja eest,” vastas ta. “Ütle mulle ühte asja – kas nii pikalt ootamine, enne kui küsima tulid, nõudis kõvasti tahtejõudu?”
“Ega ma arvanudki, et ta helistab, kui sa seda küsid. Kuidas tal läheb?” küsis Riley.
“Asjaolusid arvestades hästi.”
Riley naeratas vaevumärgatavalt. “Emma oskab ellu jääda.”
“Kui ta selles ellu jääb, on ta superkangelane. Ta oli üksi korteris ja magas välivoodil, kui tema abikaasa veri oli mööda kabinetti laiali. Sest keegi ei pakkunud talle oma külalistuba, isegi mitte hästi kinni makstud juristid. Ja hotellis ei tundnud ta end turvaliselt – liiga paljud Richardi ohvrid ähvardasid teda. Pakkusin talle, et ta võib siia tulla, kuid ta ei tulnud – ta ei tahtnud mind ohtu seada. Ta sõitis üksinda Californiasse – ütles, et vajab aega üksi ja eemal olemiseks. Tema abikaasa on juba mitu kuud surnud. Tal kulus kuu aega, enne kui ta siin ühe kehva töökoha leidis. Ta ütles, et saab väga hästi hakkama. Olen üllatunud, et ta üldse vastu peab.”
“Mul on kahju, et temaga nii läks, aga ta ei taha minu kaastunnet ega abi. Kui sa arvad, et ma saaksin teha midagi, tead küll, ise pildil olemata, siis anna teada.”
“Kindlasti,” vastas Lyle. “Muide, ta ütles, et on sellest sinu reetmisest üle saanud.”
“Mina ka,” vastas Riley. “Aga ikkagi…”
“Ta ütles sedasama.”
Riley naeratas oma armsale sõbrale. Koolis olid nad olnud nagu kolm musketäri – Emma, Lyle ja Riley. Ta naeris vaikselt ja raputas pead. “Kas ma võin vahemehele ühe joogi pakkuda?”