Kohatu kokkulepe. Kasey Michaels
keksinud, tundes rõõmu, et saab taas liikuda, mitte ei pea istuma reisitõllas, põlved peaaegu lõua all.
Ta astus ettevaatlikult alla, hoides kleiti täpselt nii palju üleval, et ta näeks astmeid, ning jäi hetkeks hertsoginna kõrvale seisma, enne kui ta meetrikese eemale astus, sest tundis end selle naise kõrval alati hiiglasena.
Sest hertsoginna oli lisaks laiusele ka üsna lühikest kasvu.
Ei, see ei olnud tõsi. Põhjus oli selles, et Dorothea teadis, et ta on väga pikk. Ta oli pikem oma emast, kasuisast ja kahest poolõest ning paistis nagu kõrguv tamm noorte võrsete vahelt välja.
Kuid ta ei lasknud õlgu längu ega püüdnud end teiste seltsis kühmu tõmmata, sest ta oli oma pikkuse üle uhke. Ta oli oma isa laps ning tema oli olnud pikk, oli endiselt, olgu ta neetud… võimalik et niisama pikk, kui üks härrasmeestest, kes nüüd neile lähenesid, kaabud peos, ja kellest pikem kiiresti hertsoginna pakutud käe kohale kummardus.
„Tädi,” lausus viimane, „tere tulemast koju. Hertsog on ülakorrusel suremas.”
Naine kortsutas kulmu. „Jälle? Ta lubas seda minu äraolekul mitte teha. Mis seekord? Kas ta näeb silme ees täppe? Seda pole juba mõnda aega juhtunud.”
„Täppe ei ole ta maininud, kuid mulle meenub, et kuulsin midagi tusatuju kohta. Kardan, et ei pööranud tema sõnadele erilist tähelepanu.”
Hertsoginna noogutas ja tema kübara siidist kihid noogutasid temaga kaasa. „Ära palu vabandust, päikseke, me keegi ei tee seda.”
Dorothea vahetas pilke teise härrasmehega, kes ei olnud ilmselt vanaonu pojapoeg ja pärija ja tundus selle muretu vestluse peale niisama jahmunud olevat kui tema. Kuid siis ta naeratas ja Dorothea otsustas, et neist saavad sõbrad. Ta naeratas vastu.
„Väikseke,” lausus härrasmees vanaonu pojapoega müksates, „kas sa oled mõelnud, et võiksid mind tutvustada hertsoginnale… ja tema kaaslannale?”
Nüüd tundus, et kaks härrasmeest vahetasid pilke, kuid mitte keegi ei naeratanud. Nad tundusid tõepoolest hetkeks teineteisele ebamugavust valmistavalt otsa põrnitsevat, enne kui hertsoginna sugulane naise poole pöördus ja palus luba tutvustada oma sõpra, Sir Jeremiah Rigbyt, baronetti.
Hertsoginna lausus pominal midagi asjakohast. Ta ulatas käe, et selle kohale saaks kummardada, ja pöördus siis taas oma sugulase poole. „Gabriel, Sir Jeremiah, mul on rõõm teile mõlemale tutvustada oma armsat uut sõbrannat Virginiast, preili Dorothea Neville’i. Näita neile, kui ilusti sa oskad kniksu teha, kullake, et saaksime kõik sisse minna ja selle sasiva tuule käest pääseda, enne kui mu kübar kõigi nelja tuule poole lendu tõuseb.”
Thea tegi, nagu kästud – ta oli õppinud, et lihtsam on käsku täita kui hertsoginna sõnu südamesse või solvanguna võtta – ja sirutas samal ajal käe välja. Baronet, kes seisis lähemal, kummardas uhkelt käe kohale ja astus siis tagasi, et Gabriel Sinclair saaks sama teha.
Tema käsi riivas vaevu Dorothea oma, ta kummardas üsna kiiresti ning vaatas hetkeks neiule silma, enne kui ta pead raputas, püüdes sealt otsekui mingit mõtet välja visata. „Preili Neville,” lausus ta ning pööras end siis ringi, et tädile käsivart pakkuda, lastes Rigbyl Dorothead marmortrepist üles muljetavaldava Cranbrook Chase’i trepihalli juhatada.
Paras peenutseja, mis, mõtles Dorothea mehe selga passides. Ta on äärmiselt nägus, aga ma vist eelistaksin, kui ta oleks meeldivama iseloomuga. Pean selle kallal vaeva nägema, kui mul tuleb pikemalt tema seltskonnas viibida.
Sisse jõudnuna püüdis ta mitte suu ammuli vahtida muljetavaldavat trepihalli, mis ulatus mitme korruse kõrgusele ja mille otsas oli tohutu ovaalne klaaskuppel, mis kallas kogu ruumi päikesega üle. Samuti ei kavatsenud ta mainida, et see ruum oli nii suur – jah, kui mööbel välja tõsta –, et siia võiks mahutada kriketivõistluse koos pealtvaatajatega.
Massiivsed ja kaunid ehitised ei olnud talle küll võõrad. Virginias oli palju kõikvõimalikke mõisaid, millest paljud olid ehitatud omanike uhkete Inglismaa kodudele sarnases stiilis.
Ta ei olnud lihtsalt kunagi varem näinud vähemalt kolme tosinat, kõikvõimaliku kuju ja suurusega kullatud linnupuuri, nagu need, mis siin rippusid, põrandal seisid ja nurgas kobarasse pandud olid, kõik täis imekauneid eksootilisi linde. Kõiksugu värvi ja suurusega linde. Linde, kellel olid ebamaised silmad, linde, kelle nokk oli särav nagu päikene või pikk ja eebenikarva. Oranže ja rohelisi ja rabavalt erksiniseid, pikkade sabasulgede või pea peal turritavate kummaliste sulepuhmadega linde.
Tohutu suurtes messingist pottides kasvasid peaaegu metsa moodustades taimed, mida ta ei tundnud. Taimed, millel olid elevandi kõrva suurused rippuvad sulgjad lehed; mingisugused kõrged, ühe tüvega puud, millel ei olnud ümber puukoor, vaid midagi, mis meenutas pigem eksootilisi sindleid, ja mille otsas oli metsik roheline sakiline võra. Palmipuud tundis Dorothea ära, sest neid oli ta Virginias näinud. Ta polnud kunagi näinud banaanipuud, kuid oli üsna kindel, et nägi nüüd ühte seal, väikesed rohelised viljakobarad umbes kahekümne jala4 kõrgusel mustade ja valgete plaatidega kaetud põranda kohal rippumas.
Kummalisel kombel – see ei olnud kindlasti kummalisem kui kõik muu, kuid kummaline sellegipoolest – tundus põranda ja kupli vahel rippuvat kolmandiku ulatuses kahepoolne rõdu. Vaatlusplatvorm? Ja ta oli arvanud, et tema kasuisa on veider, kui ta nõudis, et tema landool oleksid kanaarilinnukollased rattad, sest ta oli viimasel külaskäigul Inglismaale sellist Hyde Parkis näinud.
Mööda jalutas üks isane paabulind, kellele järgnes ilmetu emane paabulind, seejärel ta peatus, et oma kauneid sulgi lahti lüüa, ja liikus siis edasi.
Kõige selle keskel rügasid kaks livrees teenrit, nad valasid vett, korjasid üles maha langenud sulgi, pühkisid põrandat, ilmselt paabulindude järelt. Üks puuridest oli lahti ning teener oli poolest kerest selle sees, küünitades millegi järele, mida Thea poleks ilmselt tahtnudki tuvastada.
Kahes hiigelsuures ühesuguses kaminas, mis teine teiselpool määratut ruumi asusid, põles tuli ja kõige keskel oli…
„Purskkaev? Kosk? Aga… aga see ei ole võimalik.” Thea ei olnud tahtnud midagi öelda, aga kuidas ta sai vait olla?
Ta soovis, et oleks oma kübara tagasi võtnud, et saaks endale selles kuumas kohas tuult teha.
Jeremiah Rigby kummardas tema poole. „Mulle on räägitud, et hertsog ja hertsoginna reisisid kunagi palju ringi ning tõid neilt reisidelt alati midagi mälestuseks koju kaasa. Võiksite hiljem väiksekesele öelda, et te pole kunagi leemuritopist näinud.”
„Topist?” Thea vaatas lähima puuri poole ja nägi kergendustundega, et kaks väikest lindu – mingisugused lembelinnud? – olid ametis kaelustamisega. „Nemad kõik on ju elusad, eks ole, mitte ainult mõned nende seast?”
„Jah, ning kuna nende hulgas on ka papagoisid ja muid taolisi linde, elavad paljud ilmselt meist kõigist kauem. Mu sõber õhkab nii sageli, kui elevil ta selle üle on.”
„Te teete nalja, eks ole?”
„Vägagi. Kardan, et kõik need armsad linnud lähevad kuhugi mujale elama, kui tema end siin sisse seab.”
„Õhus on tõesti üsna hapu lehk. Ma teadsin, et hertsoginna soovis väga kahte meie kohalikku kurge Inglismaale kaasa võtta, kuid mu kasuisa hoiatas teda, et linnud ei elaks ilmselt merereisi üle. Midagi sellist ei osanud ma hetkekski ette kujutada.”
Hertsoginna, kes oli oma linde imetlenud, kuulis ilmselt tema sõnu pealt, sest ta tuli Thea juurde selgitusi jagama. „See kõik on Basili geniaalne idee, kas tead. Kui ta hertsogiks sai, siis ma kaebasin, kui nukker ja ülerahvastatud linnumaja on, ning see on tulemus. Just minu armsa nõo kodu Virginias aitas idee tekkimisele kaasa, sest tema meelest oli üsna nutikas paigaldada uksed nii maja ette kui ka taha, et suvel tuul majast läbi käiks, nii et Basil käskis maha lammutada vana umbse töötoa, mis kunagi seal asus, ja lasi pool tosinat klaasust maja tagaossa paigaldada. Me teeme sageli mõlemat poolt uksed lahti, et väliskeskkonda
1 jalg = 0,3048 m. – Tlk