Inglid minu sõrmeotstel. Lorna Byrne
nüüd olen ma õnnelik.” Suutsin näha teiste inimeste kaitseingleid seismas nende selja taga. Peaingel Miikael oli mulle varem kaitseinglitest rääkinud, aga minu enda omast polnud ta juttu teinud. Lapsena mõtlesin pidevalt „Aga minu oma?”, oodates, et peaingel Miikael mulle kinnitaks, et ka minul on olemas isiklik kaitseingel.
Siis ilmus hiiglasliku kuldse käega ingel mu ette, ikka veel mu kätt hoides. Ütlesin inglile: „Ma pole kunagi varem näinud, et sa minu ees seisad.”
Ingel vastas: „Ma olen seda palju kordi teinud, Lorna, aga enamasti siis, kui sa magad. Vahel seisan ma su ees, kui sa värvid ega vaja minu abi. Sa lihtsalt ei märka.”
Kaitseinglid liiguvad vahetevahel inimeste selja tagant nende ette. Mõnikord, isegi kui su kaitseingel on su selja taga, on ta tegelikult samal ajal sinu ümber. Seda on raske seletada. Kaitseingel liigub inimese ette eelkõige mingi kriisi ajal, et aidata tal endaga ühendust võtta, et inimene näeks probleemile lahendust, tajudes kaitseingli kohalolu ja tundes lootuse tärkamist.
Peaingel Miikael küsis minult seejärel: „Kas sa mäletad, mida ma sulle sinu kaitseinglist rääkisin?”
„Arvan küll!”
„Räägi siis nüüd, mida sa mäletad, Lorna!” Mõtlesin hetke ja tuligi meelde. Taipasin, et olin kuni selle ajani unustanud kõik, mida peaingel Miikael mulle varem kaitseinglitest oli rääkinud.
Ütlesin peaingel Miikaelile: „Ma istusin voodi peal, ülakorrusel, kui sa mu tuppa tulid. Sul oli käes raamat ja see oli avatud. Sa lugesid sealt, rääkides mulle mu kaitseinglist. Sa ütlesid, et mu kaitseingel ei jäta mind iialgi maha, isegi üheks sekundiks mitte, et ma pole kunagi üksi ja et ta armastab mind. Sa tead seda keerulist sõna, peaingel Miikael? Ma ei oska seda õigesti välja öelda.”
Peaingel Miikael ütles: „Tingimusteta armastus.”
„Jah, just see sõna.”
„Ütle seda kõva häälega, Lorna!” Proovisin umbes kuus korda, enne kui suutsin seda korralikult hääldada. Düsleksia tõttu on mul kulunud kogu elu, et õppida seda fraasi ladusalt välja ütlema, arusaamisest rääkimata!
Siis ütlesin: „Tingimusteta armastus. Ma saan seda alati öelda, kui sina seda ütled, peaingel Miikael. Mida sa veel mu kaitseinglist rääkisid?”
Ta vastas: „Oma kaitseingli jaoks oled sina kõige tähtsam isik maailmas.” Peaingel Miikaelile otsa vaadates ma naeratasin, arvates, et nüüd mäletan kõike, ent ta ütles: „Kas pole mitte veel midagi?” Ma vaatasin näkku oma kaitseinglile, kes seisis mu ees naeratades ja mu käest kinni hoides. Seisin hetke ja mõtisklesin. Ma püüdsin kõigest väest meenutada, kas oli veel midagi. Kiikasin üles peaingel Miikaeli poole ja kõik tuli meelde. Hüüatasin erutatult.
„Jah, nüüd ma mäletan, minu hinge valvur!” Seisin seal ja vaatlesin oma kaitseinglit. Ei saanud temalt silmi ära. Ta tundus mulle kaunim kui ükski teine ingel, keda näinud olin. Temast kiirgav särav valgus laskis mul näha inimkuju, mille ta võttis. Püüdsin silmitseda ta keha iga osa. Vaatlesin oma kaitseinglit otsekui läbi suurendusklaasi, tahtmata midagi tähelepanuta jätta. Miski ei tohtinud kahe silma vahele jääda.
Ta kandis kuldseid rõivaid, mis voogasid alla varvasteni. Ma ei osanud otsustada, mitu neid rüüsid oli, aga iga riidevolt oli täiuslik. Ta rõivad tundusid liikuvat, nagu puhuks kerge tuul.
Ma astusin sammu ette, et teda kallistada, aga peaingel Miikael ütles: „Sa ei saa oma kaitseinglit puudutada, ehkki vahel nii tundub. Tegelikult mähib kaitseingel sulle siis mõne oma rüüdest ümber. Just niimoodi see käib. Sa ei saa seda ise teha, Lorna! Ainult su kaitseingel saab.”
„Ma tean,” ütlesin Miikaelile kurvalt, „lihtsalt ma soovin, et saaksin.” Mu kaitseingel naeratas mulle alla vaadates, aga ei lausunud sõnagi. Ta paistis mu silmis nagu hiiglane. Ootamatult kaitseingli tiivad avanesid ja ümbritsesid mind. Nad olid kuldsetest, eri kuju ja suurusega sulgedest. Nägin selgelt iga träpsu igal sulel, iga detaili. Nad tundusid nii pehmed. Osad olid sellise kujuga, nagu võime näha lindudel – suled, mida me tunneme ja iga päev märkame; teised aga olid ringi-, kolmnurga-, ruudu-, risti- ja muu sarnase kujulised.
Peaingel Miikael kutsus mind nimepidi ja samal ajal hakkas mu kaitseingel oma tiibu tagasi tõmbama, neid väga õrnalt liigutades ja avades nagu ust. Vaatasin üles ja siis puudutas peaingel Miikael sõrmeotsaga mu kaitseingli tiivasulgi. Need lõid särama! Mõned suled hakkasid otsekui sümbolid ringiratast pöörlema ja peaaegu puudutasid mind. Tundsin nõrka tuult. Siis tõmbas peaingel Miikael oma sõrme tagasi ja sulgede pöörlemine lõppes. Ma küsisin, kas ma võiksin neid puudutada.
See oli mu kaitseingel, kes vastas: „Ei.” Aga tiibu kokku voltides laskis ta parempoolse tiiva tipusulel mu kätt puudutada. See tundus nii mahe, nagu armastuse laine liiguks läbi mu keha. Samal ajal laskis kaitseingel mu vasakust käest lahti.
Siis ütles peaingel Miikael, et ta peab minema, ja kadus.
Ma pöördusin oma kaitseingli poole: „Mul on hea meel, et sina ei pea kusagile minema.”
Ta sosistas mulle kõrva: „Ma olen sinuga alati, Lorna.”
Hüppasin püsti, käsi suul: „Oh, ma unustasin peaingel Miikaelile mainida, et ma ei tohi kellelegi su nime öelda! Seda peab hoidma saladuses.” Mu kaitseingel naeratas mulle laialt, öeldes, et ta teab seda, ning osutas kividele, millega ma olin mänginud. Võtsin aiamüürilt kivid ja läksin tagasi mängima, ehitama väikest maja okstest ja kivikestest.
Inglid pole ei nais- ega meessoost. Lihtsalt mõnikord ilmuvad nad kas mehe või naise kujul, vahel aga ei kumbagi moodi. Minu kaitseingel on alati jätnud mehe mulje. Ma ei ole varem oma kaitseinglist rääkinud, sest mul polnud selleks luba. Kogu elu on mu kaitseingel järjekindlalt rõhutanud, et ma ei tohi kunagi temast rääkida või ta nime mainida, aga et tuleb aeg, mil mul lubatakse natuke rääkida. Ent ma ei tohi kunagi ta nime avalikustada ega absoluutselt kõigest jutustada. Kui ilmus mu esimene raamat „Inglid minu juustes”, tuletati mulle pidevalt meelde mitte ainult mu kaitseingli, vaid kõikide inglite poolt, et ma ei tohi iial vastata küsimustele oma kaitseingli kohta.
Kui ma andsin raadiointervjuusid või esinesin televisioonis, või olin laval ja küsitleja tahtis midagi teada mu enda kaitseingli kohta, olin tegelikult üsna kohkunud. Rääkisin sedamaid inglitega: „Mida ma peaksin ütlema?”
Mu kaitseingel sosistas mulle kõrva: „Räägi tõtt!”
Hingasin sügavalt sisse ja teatasin lihtsalt, et ma ei saa oma kaitseinglist rääkida. Pole lubatud. Vahel püüdis küsitleja sellele vaatamata mingit vastust välja õngitseda, aga pidin „ei” ütlema. Ajuti tekitas see kimbatust.
TEINE PEATÜKK
Minu kaitseingel
KORD SOOJAL SUVEPÄEVAL, kui olin umbes kaheteistkümnene, läksin koos isa ja Arthuriga, isa parima sõbraga, kalale. Nad olid nagu vennad. Usun, et mu isa ja Arthur osalesid kõikidel kalapüügivõistlustel, mida meie kandis peeti.
Isaga koos kalal käia meeldis mulle väga. Sellel nädalavahetusel palus ta mul aga lõkke jaoks platsi ette valmistada, kaldapealsele, kus leidus rohkesti kive. Isa ja Arthur kavatsesid minna veidi maad ülesvoolu ja proovida kalaõnne võrendikus, seejärel pidime koos einetama. Olin nõus ja sammusin rõõmsalt kaldapealsele. Seal oli nagu väike abajas, täis igas suuruses kive. Mõned olid suured ja istumiseks parajad. Teadsin, et üleujutuse ajal jäävad nad kõik vee alla ja see paik on nagu jõe osa. Minuga koos oli seal palju ingleid. Küsisin neilt: „Millest peaksin alustama?”
Üks neist kutsus mind lähemale, öeldes: „See siin peaks olema lõkke jaoks sobiv koht, Lorna.” Isa oli mulle õpetanud lõkkeplatsi ettevalmistamist, kui olin umbes nelja-aastane. Aitasin tal kive korjata. Tookord ei olnud minust eriti abi, sest kogusin pigem väikesi kivikesi. Sellele vaatama sättis isa need ümber kividest ringi, mille ta oli lõkke jaoks teinud, ning kiitis mind tubli töö eest.
Sellest päevast alates püüdsin isa jaoks ikka suuremaid