Itaalia kingad. Henning Mankell

      Jää

      1

      Külmaga tunnen end alati üksildasemana.

      Pakane akna taga meenutab mulle külma mu oma kehas. Mind rünnatakse kahest küljest. Aga ma võitlen pidevalt vastu, nii külmale kui ka üksindusele. Sellepärast raiungi igal hommikul jäässe augu. Kui keegi seisaks binokliga külmunud lahel ja vaataks mu tegevust pealt, arvaks ta, et mingi hull teeb ettevalmistusi iseenda surmaks. Ihualasti mees jäises pakases, kirves käes, läheb jäässe auku raiuma?

      Võib-olla ma tegelikult loodan, et ühel päeval seisabki seal keegi, must siluett kõige selle valge taustal, ja mõtleb mind vaadates, kas jõuab veel sekkuda, enne kui hilja. Kuid mind ei ole vaja päästa, sest ma ei kavatse end ära tappa.

      Kunagi varem, seoses suure katastroofiga, kasvasid meeleheide ja viha vahel nii suureks, et kaalusin enesetappu. Aga ma ei proovinud kordagi. Argus on siin elus mu truu kaaslane. Mõtlesin siis ja mõtlen ka praegu, et elus on põhiline mitte lahti lasta. Elu on üks habras oks kuristiku kohal. Ripun selle küljes, kuni jaksan. Siis kukun, nagu kõik teised, alla teadmatusse. Kas keegi võtab mu seal all vastu? Või sööstab mulle vastu ainult külm ja kalk pimedus?

      Meri on endiselt jääs.

      Talv on tänavu, uue aastatuhande alguses karm. Täna pimedal detsembrihommikul ärgates arvasin end kuulvat, kuidas jää laulab. Ma ei tea, kust ma selle võtan, et jää oskab laulda. Võib-olla ütles vanaisa, kes oli siin saarel sündinud, midagi sellist, kui väike olin.

      Igatahes ärkasin öösel mingi hääle peale. See ei olnud ei kassi ega koera hääl. Mu loomad magavad sügavamalt kui ma ise. Kass on vana ja jalust kange, koer on paremast kõrvast kurt ja vasakuga kuuleb väga halvasti. Võin temast vaikselt mööda minna, nii et ta ei märkagi.

      Aga mis hääl see oli?

      Püüdsin pimeduses orienteeruda. Kulus tükk aega, enne kui taipasin, et see võis olla jää liikumine, kuigi lahejää on kümme sentimeetrit paks. Eelmisel nädalal ühel päeval, kui olin tavalisest rahutum, kõndisin sinnamaani välja, kus jää kohtub avamerega. Jääserv oli kõige välimisest saarest kaugemal kui kilomeeter. Seega ei oleks jää siin lahes pidanud liikuma. Ent see tõusis ja langes, nagises ja laulis.

      Kuulasin seda häält ja mõtlesin äkki, et elu on nii kiiresti mööda läinud. Siin ma nüüd olen. Kuuekümne kuue aastane mees, majanduslikult sõltumatu, koormaks lakkamatult piinav mälestus. Kasvasin üles vaesuses, mida siin riigis tänapäeval on võimatu ette kujutada. Minu isa oli allaheitlik ülekaaluline kelner ja ema üritas pidevalt kuidagi ots otsaga kokku tulla. Mina ronisin sellest vaesuseaugust välja. Lapsena mängisin suviti siinsamas õues ja mul polnud õrna aimugi, et aega jääb kogu aeg vähemaks. Sel ajal olid mu vanaema ja vanaisa veel tegusad inimesed, mitte vanadusest liikumatud ja ootel. Vanaisa lõhnas kala järele ja vanaemal olid kõik hambad puudu. Kuigi ta oli alati lahke, oli tema naeratus nagu hirmuäratav must auk.

      Alles ma olin esimese vaatuse keskel. Nüüd on juba epiloog käes.

      Jää laulis seal pimeduses ja ma mõtlesin endamisi, kas nüüd tuleb infarkt. Tõusin üles ja mõõtsin vererõhku. Mul ei olnud midagi viga, vererõhk 155/90, pulss normaalne, 64 lööki. Katsusin järele, ega kusagilt valus ei ole. Vasak jalg tuikas natuke. See oli tavaline ja ma ei muretsenud selle pärast. Aga jää seal väljas tekitas kõheda tunde. See oli nagu mingi veidrate häälte ebamaine koor. Istusin köögis ja ootasin koidikut. Seinapalgid naksusid. Tõenäoliselt tekitas pakane puidus pingeid või toimetas hiir oma salakäikudes.

      Termomeeter akna taga näitas 19 miinuskraadi.

      Teen täna samamoodi kui kõigil teistel talvepäevadel. Panen hommikumantli selga, pistan jalad mahalõigatud säärega saabastesse, võtan kirve ja lähen alla silla juurde. Augu lahtiraiumine käib kähku, sest jää ei ole selle koha pealt jõudnud paksuks külmuda. Siis võtan paljaks ja kastan end jääsupi sisse. See on valus, aga kui olen jääle tagasi roninud, muutub külm justkui intensiivseks soojuseks.

      Ma lähen oma musta auku, et tunda, et olen endiselt elus. Pärast seda üksindus justkui hääbuks tasapisi. Võimalik, et ma ühel päeval suren jääauku minnes šoki tõttu. Kuna jalad ulatavad põhja, ei kao ma jää alla. Jään auku seisma ja see külmub üsna ruttu kinni. Sealt leiab mu Jansson, kes siin saarte vahel posti veab.

      Ta ei mõistaks elupäevade lõpuni, mis minuga juhtus.

      Aga see ei lähe mulle korda. Olen siin mulle pärandatud saarel seadnud oma elu sisse nagu kindluses. Maja tagant mäe otsast näen kaugele merele. Seal paistavad vaid laiud ja kaljurahnud, mille mustad libedad seljad kumavad ähmaselt vee või jää kohal. Teisele poole vaadates näen saarestikku. Ent mitte ühtegi maja peale minu oma.

      Loomulikult ei olnud see nii mõeldud.

      See maja pidi jääma mu suvekoduks. Mitte viimaseks kantsiks, mida kaitsta. Igal hommikul, kui kastan end oma jääauku või suviselt sooja vette, küsin endalt, mis mu eluga ometi juhtus.

      Ma tean, mis juhtus. Ma tegin ühe vea. Ja ei aktsepteerinud tagajärgi. Kui ma siis oleksin teadnud seda, mida ma praegu tean, kuidas ma siis oleksin käitunud? Ma ei oska sellele vastata. Kindel on ainult see, et siis ei istuks ma siin üksikul saarel kaugel meres nagu vang.

      Minu elu oleks läinud ettenähtud plaani järgi.

      Otsustasin juba väga noorelt, et minust saab arst. See juhtus päeval, kui sain viisteist ja isa kutsus mu minu suureks imestuseks restorani. Tema, kes ta kelnerina pidevalt oma eneseväärikuse eest võideldes pidas vajalikuks töötada ainult päevasel ajal, mitte kunagi õhtuti. Kui tal kästi õhtuses vahetuses olla, ütles ta koha üles. Mäletan siiani, kuidas ema suurest murest nuttis, kui isa taas kord koju tulles teatas, et lahkus töölt. Nüüd viis ta mu ühtäkki restorani. Kuulsin ema ja isa selle üle tülitsemas, kas ma tohin minna või mitte. Asi lõppes sellega, et ema lukustas end magamistuppa. Nii ta tavaliselt tegi, kui miski oli talle vastukarva. Eriti keerulistel perioodidel veetis ta peaaegu kogu aja oma toas luku taga. Seal lõhnas alati lavendli ja pisarate järele. Mina magasin köögisohval ja isa laotas sügavalt ohates madratsi põrandale.

      Olen elus paljude nutvate inimestega silmitsi seisnud. Arstina töötatud aastate jooksul nägin surijaid ja neid, kes olid sunnitud leppima lähedase ravimatu haigusega. Kuid mitte kellegi pisarad ei lõhnanud nii nagu minu ema omad. Isa selgitas mulle restorani minnes, et ema on ülitundlik. Mind huvitab siiani, mida ma vastasin. Mida ma võisin öelda? Minu elu esimestes mälestustes nuttis ema tundide viisi rahapuuduse ja meie viletsa elu pärast. Isa ei paistnud tema nuttu kuulvat. Kui ema töölt saabuvat isa heas tujus vastu võttis, oli kõik hästi. Kui ema lamas voodis lavendlilõhnas, oli samuti hästi. Isal oli kombeks õhtuti oma tinasõdureid ajaloolisi lahinguid jäljendades ritta seada. Enne kui uinusin, istus ta vahel mu voodiservale, silitas mu pead ja avaldas kahetsust ema liigse tundlikkuse üle, mis ei võimaldanud mulle õde või venda kinkida.

      Kasvasin üles eikellegimaal, pisarate ja tinasõdurite vahel. Ja mu isa väitis järjekindlalt, et üks asi on kelnerite ja ooperilauljate puhul ühine, nimelt see, et mõlemad vajavad oma töö tegemiseks korralikke kingi.

      Isa tahtmine jäi peale. Me läksime restorani. Kelner tuli tellimust võtma. Isa esitas vasikaprae kohta, mille ta lõpuks tellis, rohkelt asjatundlikke küsimusi. Mina valisin räimed. Saarel veedetud suved olid minust kalaarmastaja teinud. Kelner eemaldus.

      See oli esimene kord, kui tohtisin juua klaasi veini. Jäin kohe purju. Pärast sööki vaatas isa mind naeratades ja küsis, mida ma olen mõelnud elus tegema hakata.

      Ma ei teadnud. Isa oli maksnud mu reaalkooli hariduse eest. Tüütu asutus väsinud õpetajate ja villa järele haisvate koridoridega ei jätnud tulevikumõtisklusteks just palju ruumi. Põhiline oli homne üle elada, mitte tegemata kodutööga vahele jääda või märkust saada. Homne päev oli kogu aeg liiga lähedal, nii et võimatu oli