Nähtamatu raamatukogu. Genevieve Cogman
abivalmilt. „Ja ta oli üleni mustades riietes, aga midagi oli ta näo ümber mässitud, nii et ma ei näinud seda korralikult. Ja tal oli midagi kaenla all, mingi lõuendisse mässitud pakk. Ja siis hakkas häire tööle, ma hüüdsin appi, aga ta jooksis mööda koridori ja pääses aknast välja.” Ta osutas selgelt lahtisele aknale, ilmsele – ehk isegi liiga ilmsele? – põgenemisteele, mida kasutaks iga kujutletav varas. „Ja need noored härrasmehed tulid just siis, kui ta oli põgenenud.” Ta noogutas kahe esimese, rahuloleva ilmega saabuja suunas.
Õppejõud noogutas. Ta hõõrus mõtlikult lõuga. „Jenkins! Palmwaite! Võtke juhtimine enda peale ja saatke kõik kabelisse minekuks valmistuma. Salter, Bryce, tulge koos minuga trofeeruumi. Me peame kindlaks tegema, mis sealt võeti.”
Ringisahmerdavast poistekambast kostis summutatud protestihääli, ilmselt oleks tahetud aknast välja hüpata ja varast jälitada – või siis ehk laskuda alumisele korrusele ja jälitada varast ilma selleks teise korruse aknast välja hüppamata. Tegelikult aga keegi midagi sellist ei proovinud.
Irene kirus endamisi. Rahvarohke jaht olematule sissetungijale oleks olukorra kenasti segaseks ajanud.
„Sina,” ütles õppejõud Irene’i poole pöördudes. „Mine alla kööki ja joo teed, naine. See oli sinu jaoks kindlasti ebameeldiv kogemus.” Kas ta silmis vilksatas siiras mure? Või oli see midagi kahtlasemat? Irene oli valejälje jätmiseks teinud kõik, mis oskas, kuid tõsiasi oli ka see, et ta oli ainus isik lähikonnas ja äsja oli midagi varastatud. Suurem osa õppejõududest ignoreeris teenijaskonda, kuid see siin võis õnnetul kombel olla selle reegli erandiks. „Ole valmis selleks, et meil on vaja sulle täiendavaid küsimusi esitada.”
„Muidugi, sir,” ütles Irene tagasihoidlikult kniksu tehes. Ta võttis harja ja pange ning surus end trepi poole suundudes poiste vahelt läbi, püüdes mitte kahtlustäratavalt kiiresti liikuda.
Ta vajas kahte minutit, et jõuda kööki ning jätta hari ja pang sinna. Veel minut, ja ta on majast väljas. Viis minutit – jooksuga minnes kolm –, et pääseda kooli raamatukokku. Tal oli piisavalt aega.
Köögis juba askeldati, kui ta sinna jõudis; teenijannad keetsid kateldes kabelijärgset putru. Majandusülem, majavalitseja ja kokk mängisid kaarte ning keegi polnud vaevunud ülevalt kostnud häire põhjust uurima.
„Kas midagi on lahti, Meredith?” küsis majavalitseja, kui Irene sisse astus.
„Lihtsalt noorhärrad käituvad nii, nagu neil ikka kombeks, proua,” vastas Irene. „Ma arvan, et mõni teine maja on neile mingi tembu teinud. Teie loal – kas ma võiksin pesuruumi minna ja ennast puhastada?” Ta osutas määrdunud pesuvee plekkidele oma hallil vormikleidil ja põllel.
„Ära seal liiga palju aega kuluta,” ütles majavalitseja. „Sa koristad magamistubasid, kui noorhärrad kabelis on.”
Irene noogutas alandlikult ja lahkus köögist. Uut häiret ülevalt ei kostnud. Hästi. Ta avas vaikselt internaadi ukse ja astus välja.
Internaadihooned olid reas peaallee ääres, nende vahele jääval nelinurksel õuel olid kabel, koosolekusaal ja – tema jaoks kõige olulisemana – kooli raamatukogu. Türkiismaja oli reas teine, mis tähendas, et mööduda tuli ainult ühest majast, seejuures võimaluse korral endale tähelepanu tõmbamata. Mitte joosta. Veel ei tohtinud joosta. Kui keegi näeks teda jooksmas, siis ärataks see vaid kahtlusi. Ainult kõnni, kenasti ja rahulikult, just nagu oleks ta lihtsalt mingit ülesannet täitmas.
Ta jõudis tervelt kümne jardi kaugusele.
Türkiismaja aken paisati ta selja taga lahti ja temaga ennist rääkinud õppejõud küünitas välja. Mees osutas käega tema poole. „Varas! Varas!”
Irene haaras seelikusabad pihku ja hakkas jooksma. Kruus krudises jalgade all ja esimesed vihmapiisad laksatasid näkku. Ta jõudis järgmise internaadi, Bruce’i majani, ning kaalus hetkeks esialgsest põgenemisplaanist loobumist ja lihtsalt majja põikamist, et jälgi segades tagaajajaid eksitada. Ent terve mõistuse hääl kinnitas, et see ei toimiks kauem kui mõne minuti …
Vilistav kriiskamine selja taga hoiatas teda just õigel ajal. Ta viskus maha ja veeretas end kõrvale, kui veesüliti karjudes alla tuli, kivist küünised välja sirutatud ja tema järele haaramas. Õnneks see ei tabanud ning süliti rabeles, et sööstust välja tulla, rasked tiivad saagisid õhku, kui ta vaevaga kõrgust kogus. Teinegi veesüliti oli Türkiismaja katuselt alla hüpanud ja tiirutas rünnakuks sobivat nurka otsides.
See oli üks neist hetkedest, mõtles Irene kibedalt, mil olnuks imetore olla nekromant, võlur või keegi, kes suutis juhtida maailma võlujõude, ning tüütud veesülitid taevast maha võtta. Ta oli teinud kõik, et tähelepanu vältida, rollis püsida, mitte ohustada väikesi tüütuid jõnglasi, kes jätsid põrandale poriseid jälgi ega vaevunud oma mantleid nagisse riputama. Ja mida see oli talle andnud? Karja ründavaid veesüliteid – hea küll, esialgu oli neid ainult kaks, aga siiski – ning mõne minuti pärast tõenäoliselt õpilaste ja õpetajate ühise massilise rünnaku. Nii palju siis sellest, et vooruslikkus saab väärilise tasu.
Ta tuletas kiiresti meelde, mida ta veesülititest teadis. Iga internaadihoone katusel oli üks. Neid nimetati isegi internaatkooli reklaamis õpilaste turvalisuse garantiina: KÕIK LAPSERÖÖVLID REBITAKSE MEIE PROFESSIONAALSELT HOOLDATUD AJALOOLISTE ARTEFAKTIDE POOLT VERISTEKS RÄBALATEKS! Olles siin mitu kuud töötanud, leidis ta küll, et õpilased ise olid palju letaalsemad kui võimalikud lapseröövlid.
Positiivse poole pealt (ja alati pidi otsima ka positiivset poolt) olid veesülitid küll äärmiselt efektsed, kuid lühikeselt distantsilt mitte nii tõhusad. Negatiivse poole pealt – kui ta oleks püüdnud põgeneda otse edasi joostes, oleks see teinud temast suurepärase liikuva märklaua. Aga jälle positiivselt mõeldes: vastupidiselt kõigele muule kuuldekaugusel asuvale olid veesülitid valmistatud graniidist, nagu reklaamis heldimusega kirjutati.
See vajas hoolikat ajastust. Õnneks polnud veesülitid eriti taibukad, nii keskendusid nad tema tabamisele ega imestanud, miks ta nii sobivalt paigal seisab.
Ta hingas sügavalt sisse.
Esimene veesüliti oli jõudnud pikeerimiseks sobiva kõrguseni. Ta kutsus teist kõlava kriiskega kaasa ja siis langesid mõlemad Irene’i suunas, tiivad laialt välja sirutatud, tumedad siluetid taeva taustal.
Irene hüüdis täiest kõrist: „Graniit, ole kivi ja ära liiguta!”
Keel toimis kõige paremini siis, kui asjadel kästi olla see, mis nad olid oma loomulikus olekus, või teha seda, mida nad loomu poolest tahtsid teha. Kivi tahtis olla liikumatu ja kõva. Ta käsk ainult tugevdas asjade loomulikku olekut. Nii oli see täiuslik vastuabinõu ebaloomulikule võlujõule, mis kivist veesüliteid lendamas hoidis.
Veesülitid kangestusid keset sööstu, nende tiivad tardusid paigale ja nad lendasid temast kõrgelt üle. Üks prantsatas maha, tekitades enda alla paraja kraatri, teine tuli aga teravama nurga all, kündis kenasti silutud kruusateesse laia vao ja põrkas siis vastu allee ääres seisvat väärikat pärnapuud. Lehed sadasid sellele peale.
Peatumiseks ja rahulolutundeks polnud aega, nii et ta jooksis.
Siis algas ulgumine. Need olid kas põrgukoerad või teismelised ja Irene kahtlustas pigem esimest võimalust. Ka neid oli reklaamis märgitud. Reklaambrošüür oli olnud kooli turvameetmetega tutvumiseks väga kasulik. Kui ta peaks kunagi siia tagasi tulema, võiks ta pakkuda end tööle turvaeksperdina. Mõne teise nime all muidugi.
Järsku lahvatanud punane valgus saatis ta varju hüpeldes mööda alleed edasi ja kinnitas põrgukoerte teooriat. Nii. Tal oli põrgukoerte jaoks plaan. Ta oskas võlukunsti läbimõeldud kasutamise vastu plaane teha hoolimata sellest, et ta ise seda kunsti ei vallanud. Tuli lihtsalt jääda rahulikuks ja külmavereliseks ja keskendunuks ning jõuda tuletõrjehüdrandini enne, kui põrgukoerad temani jõuavad.
Muude moodsate mugavuste seas oli koolis olemas veevarustus ja ettevaatusabinõud tulekahju vastu. See tähendas peaalleele ühtlaste vahedega paigutatud tuletõrjehüdrante. Selleni, mis jäi tema ja kooli raamatukogu vahele,