K nagu kull. Helen MacDonald
laua kinni pannud, loomulikult me peaksime minema, ja me läksimegi, ja tellisime ja toit toodi lauda, ja ma ei söönud seda. Ettekandja oli ärritunud, tahtis teada, kas midagi on valesti. Hästi.
Ma arvan, et Christina ütles talle. Seda ütlemist ma tegelikult ei mäleta, aga ettekandja tegi midagi kummalist. Ta kadus, tuli siis tagasi, ärevalt murelik, kaasas topelt-brownie ja jäätis, mille otsa oli torgatud piparmündivõrse, maja kulul, puistatud üle kakao ja tuhksuhkruga. Mustal taldrikul. Jõllitasin seda. See on naeruväärne, mõtlesin. Mis see veel on? Tõmbasin piparmündi jäätise seest välja, hoidsin seda üleval, vaatasin kahte väikest lehekest ja tillukest äralõigatud vart, mis oli šokolaadiga koos, ja mõtlesin: Enam ta ei kasva. Liigutatud ja hämmingus sellest, et kelner oli arvanud, nagu võiks tasuta kook ja jäätis mind lohutada, puurisin ma pilguga piparmündi äralõigatud vart. See meenutas mulle midagi. Ma püüdsin seda tabada. Ja siis olin ma tagasi Hampshire’is, kolme päeva eest, kirkal märtsikuisel nädalavahetusel, ja võpatasin õues, nähes isa käsivarrel päris koledat haava. Sa oled endale viga teinud, ütlesin ma. Ah see, vastas ta ja kinnitas järgmise vedru batuudi külge, mida me vennatütrele ehitasime. Juhtus paar päeva tagasi. Ei mäleta täpselt, kuidas. Oli mingi asja vastu. Aga küll see saab korda. See paraneb varsti ära, paraneb ilusti. Sel hetkel naaldus vana maailm minu poole, sosistas hüvasti ja oligi läinud. Jooksin öhe. Ma pidin sõitma tagasi Hampshire’i. Ma pidin minema kohe. Sest haav ei saa. See ei saagi terveks.
Selle kohta on sõna. Bereavement. „Paljaksriisutus, ränk kaotus (eriti surma tõttu)”. See sõna tuleb vanainglise sõnast bereafian, mis tähendab „ilma jätma, ära võtma, riisuma, röövima”. Röövitud. Riisutud. Kõigil on seda juhtunud. Aga läbi elatakse seda üksi. Šokeeriv kaotus ei ole jagatav, palju sa ka ei püüaks. „Kujutlege,” ütlesin ma toona paarile sõbrale, katsudes neile siiralt selgitada, „kujutlege, et kogu teie pere on koos. Jah, kogu pere. Kõik, keda te armastate. Ja nüüd juhtub selline asi, et keegi tuleb tuppa ja lööb teile kõigile kõhtu. Igaühele. Ja kõvasti. Nii et te kõik olete põrandal pikali. Jah? Seega te tunnete kõik täpselt sama valu, täpselt sama, aga teil on liiga palju tegemist selle totaalse agoonia läbielamisega, et selle kõrvale ei saa kuidagi jääda veel ruumi tunda midagi muud peale täieliku üksioleku. See on selline tunne.” Ma lõpetasin oma väikese kõne võidukalt, veendununa, et olin leidnud täiusliku viisi seda tunnet kirjeldada. Hämmeldusin haletsust ja õudust väljendavaid nägusid nähes. Mulle ei jõudnud üldse kohale, et võrdlusel, mis paneb mu sõprade pered ühte tuppa kokku ja laseb neid peksta, on juures tõelise hulluse maitse.
Ma ei suuda praegugi seda kõike õigesti kokku panna. Mälupildid on nagu rasked klaasplokid. Ma võin neid ühel või teisel viisil käest panna, aga lugu kokku ei saa. Üks päev kõndisime Waterloo jaamast haiglasse, pea kohal pilved. Hingamine nõudis enese kokkuvõtmist. Ema rääkis minuga, nägu pingul: „Ükskord tuleb päev, kui see kõik on möödas nagu halb unenägu.” Tema ettesirutatud käes olid isa prillid, hoolikalt kokku pandud. Isa jakk. Ümbrik. Kell. Kingad. Ja kui me lahkusime, hoides kõvasti kilekotti tema asjadega, olid pilved alles: liikumatuks tardunud rüngad Thamesi sileda vee kohal otsekui taustamaal vanas filmis. Waterloo sillal nõjatusime Portlandi kivi vastu ja vaatasime alla vette. Ma mõtlen, et siis vist naeratasin esimest korda pärast toda telefonikõnet. Võib-olla sellepärast, et vesi liugus alla mere poole ja sellest lihtsast füüsikast võis veel aru saada, isegi kui kogu ülejäänud maailm tundus täiesti arusaamatu. Ja võib-olla ka sellepärast, et kümmekond aastat tagasi oli isa tulnud välja imeliselt ekstsentrilise nädalavahetuste projektiga. Ta oli otsustanud pildistada üles iga viimse kui silla üle Thamesi. Vahel olin temaga laupäevahommikuti kaasas ja me sõitsime Cotswoldsi. Isa oli olnud mulle isa, aga ta oli mulle olnud ka sõber, ja kuriteopartner, mis puudutas seda laadi ettevõtmisi. Me alustasime oma kõnni- ja avastusretke rohtu kasvanud lähtest Cirencesteri ligidal, järgisime vonklevat mudast oja, meist said sissetungijad, kes pildistasid ojast üle pandud laudu, farmerid karjusid meie peale, kariloomad ründasid, meie aga olime kirglikult keskendunud kaardilugemisele. See võttis aasta. Lõpuks tegi ta selle ära. Iga viimse kui silla. Kusagil ema juures on slaidikarpide hulgas täielik fotograafiline nimekiri kõikidest Thamesi ületamise võimalustest – lähtest mereni välja.
Teine päev olime paanikas, et ei leia tema autot üles. Ta oli jätnud selle kusagile Battersea silla juurde ja mõistagi ei olnud järele läinud. Me otsisime tundide viisi üha kasvava ahastusega, otsisime kõrvaltänavatelt ja sissesõiduteedelt ja umbtänavatelt, aga tulutult, minnes juba kilomeetreid kaugemale kõikidest kohtadest, kus olime arvanud, et auto vähegi olla võiks. Päeva edenedes mõistsime, et isegi kui me selle leiaksime – isa sinise Peugeot’, pressipääse torgatud päikesesirmi vahele ja fotokad pakiruumis –, oleks meie otsimine olnud ikkagi lootusetu. Loomulikult oli see minema veetud. Leidsin numbri, helistasin parklasse ja ütlesin telefoni vastu võtnud mehele, et auto omanik ei saanud autole järele tulla sellepärast, et ta on surnud. Ta oli mu isa. Et ta ei kavatsenud autot sinna jätta, aga ta suri ära. Et ta tõesti ei tahtnud autot sinna jätta. Haiged laused, surmtõsised, kirvega raiutud. Ma ei mõistnud tema piinlikku vaikimist. Siis lausus ta: „Ma tunnen kaasa. Jumal küll. Ma tunnen tõesti kaasa,” aga ta oleks sama hästi võinud öelda mida iganes ja see ei oleks omanud mingit tähtsust. Pidime viima isa surmatunnistuse parklasse, et mitte maksta trahvi. Ka see ei omanud mingit tähtsust.
Pärast matuseid läksin tagasi Cambridge’i. Ma ei maganud. Sõitsin palju ringi. Vaatasin üksisilmi päikest, mis loojus, ja päikest, mis tõusis, ja päikest seal vahepeal. Vaatasin tuvisid, kes ajasid sabad laiali ja kurameerisid omavahel, tantsides minu maja ees murul oma pavaane. Lennukid maandusid endistviisi, autod sõitsid endistviisi, inimesed käisid poes ja rääkisid ja töötasid endistviisi. Kõik see tundus täiesti arusaamatu. Nädalate kaupa tundsin, et olen tehtud hõõguvast metallist. Nii ma tundsin; ja lausa nõnda, et olin vastupidi kõikidele tõenditele veendunud, et kui keegi asetaks mind toolile või voodile, põleksin sellest otsekohe läbi.
Umbes sel ajal hiilis ligi teatav hullus. Tagasi vaadates tundub mulle, et ma ei olnud hetkegi päriselt hull. Hull ainult põhjaloode tuulega. Oskasin vahet teha haukal ja haigrul, aga mõnikord tundusid nad mulle siiski kummaliselt sarnased. Ma teadsin, et ma ei ole hull hull, sest ma olin näinud psühhoosis inimesi, ja see oli hullumeelsus, mis oli niisama ilmne nagu vere maitse suus. Minu hullumeelsus oli teistsugune. See oli vaikne ja väga-väga ohtlik. See oli hullumeelsus, mis pidi mind hoidma terve mõistuse juures. Mu meel nägi vaeva, et ehitada midagi üle tühimiku, ehitada uut ja elatavat maailma. Häda oli selles, et puudus materjal. Ei olnud partnerit, ei olnud lapsi, ei olnud kodu. Ega ka ametit üheksast viieni. Nii haaras ta millest vaid sai. Ta oli meeleheitel, ja ta luges maailma valesti. Ma hakkasin märkama asjade vahel kummalisi seoseid. Suvalised asjad torkasid korraga silma erakordse tähendusrikkusega. Ma lugesin horoskoopi ja uskusin. Ended. Pikad déjà vu episoodid. Kokkusattumused. Mälestused sündmustest, mida ei olnud veel juhtunud. Aeg ei liikunud enam edaspidi. See oli hoopis tahke asi, mille vastu sai ennast pressida ja tunda tema survet; tihke mass, pooleldi õhk, pooleldi klaas, mis voolas mõlemat pidi, saates tükikesi mälestustest ettepoole ja uusi sündmusi tagasi, nii et uus, mida kohtasin, tundus kui kauge mineviku meenutus. Vahel, paaril korral, tundus mulle, et rongis või kohvikus istub mu lähedal isa. See oli lohutav. See kõik oli lohutav. Sest need olid normaalsed leina hullused. Ma sain seda teada raamatutest. Ma ostsin raamatuid leina ja kaotuse kohta. Need kuhjusid mu laua peale vankuvatesse virnadesse. Tubli akadeemikuna uskusin, et raamatud on vastuste tarvis. Kas on julgustav kuulda, et kõik näevad vaime? Et kõik lakkavad söömast? Või ei suuda enam söömist lõpetada? Või et lein tuleb faasidena, mida on võimalik nummerdada ja paika panna, nagu mardikaid kinnitatakse nõelaga karbikestesse? Ma lugesin, et pärast eitamist tuleb lein. Või viha. Või süütunne. Ma mäletan, et muretsesin, mis faasis ma olen. Ma tahtsin seda protsessi klassifitseerida, korrastada, muuta seda mõistuspäraseks. Aga see ei olnud mõistuspärane, ja ma ei tuvastanud mitte ühtegi nendest emotsioonidest.
Nädalad möödusid. Loodus muutus. Puud said lehed, hommikud said täis valgust, piiritajad tulid tagasi, kisendasid mu Cambridge’i majast mööda läbi varasuvise taeva, ja ma hakkasin mõtlema, et minuga on kõik korras. Nad nimetavad seda normaalseks