Naine meie vahel. Sarah Pekkanen
põlema, märgates kohe, et Sam oli – jälle – oma teed magusaks tehes meepotiga lohakalt ümber käinud. Kleepuv vedelik venis mööda purgikülge alla ja juba rabeles üks prussakas kleepjas merevaigukarva loigus. Kuigi Nellie oli juba aastaid elanud Manhattanil, ajas see vaatepilt teda endiselt iiveldama. Ta haaras valamust Sami pesemata kruusi ja kattis sellega prussaka, nii et putukas jäi lõksu. Tegelegu sellega ise, parastas ta. Oodates, kuni kohv tõmbab, avas ta sülearvuti ja hakkas meilisaadetisi läbi vaatama – kupong Gapi kaubamajast; sõnum emalt, kellest on nähtavasti saanud taimetoitlane, sest ta palub Nelliel välja uurida, kas pulmalõunaks on võimalik tellida ka lihavaba toitu, ja lõpuks teade, et ta krediitkaardi limiit on ületatud.
Nellie valas oma kohvi kruusi, mis oli kaunistatud südamete ja tekstiga Maailma parim õpetaja. Temal ja Samanthal, kes samuti õpetas Õpiredeli eelkoolis, oli neid kruuse juba terve tosin kapiriiulil reas, peaaegu kõik ühtemoodi, ja ta rüüpas mõnuga kosutava kohvisõõmu. Tänaseks oli tal plaanitud oma „hundukeste” – kolmeaastaste rühma – vanematega kümme kevadist arenguvestlust. Ilma kofeiinita oleks oht jääda mõnes „vaikses nurgas” lihtsalt tukkuma, aga tema pidi olema ju mängujuht. Esimesena on kohal Porterid, kes olid hiljuti kaevanud, et klassis ei viljeleta Spike Jonze’i stiilis loomingulist tegevust. Nad soovitasid õpetajal asendada suur nukumaja indiaanitelgiga ning olid talle saatnud isegi lingi mingi Unemaa variandiga, mis maksis $229.
Nellie arvas Richardi juurde kolides, et ta tunneb seal Porterite järele ainult pisut vähem puudust kui prussakate järele. Pilku Samantha kruusile heites tundis ta äkki süümepiina, ning võttis pabersalvrätiku, et putukas sellega kinni püüda ja tualetist veega alla lasta.
Telefon helises just siis, kui ta duši lahti keeras. Ta mähkis end vannilinasse ja ruttas magamistuppa, et käekott kahmata. Telefoni seal ei olnud … alalõpmata pani ta selle valesse kohta. Viimaks urgitses ta otsitu välja suleteki voltide vahelt.
„Hallo?”
Vastust ei järgnenud.
Helistaja tuvastamise katse juhatas blokeeritud numbrile. Hetk hiljem ilmus ekraanile automaatvastaja vilkuv ikoon. Nellie vajutas nupule, et häält kuulda, aga temani jõudis vaid nõrk rütmiline heli. Otsekui kellegi hingamine.
Teleturg, pomises ta endamisi, visates telefoni tagasi voodile. Õige veel asi. Ta reageerib üle, seda on juhtunud mõnelgi korral. Ta on lihtsalt ülemäära tundlik. Pealegi pakib ta paari järgneva nädala jooksul siin korteris oma asjad kokku ja kolib Richardi juurde − käes kimp valgeid roose, astub ta oma uude ellu. Muutus mõjub rammestavalt, sest korraga on kõike liiga palju.
Ent siiski … see oli juba kolmas kõne mitme nädala jooksul.
Ta vaatas välisukse poole. Metallriiv oli kinni.
Ta astus vannitoa poole, pööras siis tagasi ja võttis telefoni kaasa. Asetanud selle valamu äärele, lukustas ta ukse, viskas vannilina metallvarva otsa ja astus duši alla, ent põrkas kohe tagasi, tabatuna jääkülmast joast, ning hakkas nuppu keerama, et parajat temperatuuri saada, ja hõõrus siis käsivarsi.
Aur täitis kiiresti väikese ruumi; Nellie laskis voolata vett nii õlanukkidele kui ka mööda selga alla. Pärast pulmi muudab ta oma perekonnanime. Võib-olla vahetab ka telefoninumbri.
Ta libistas end linasesse kleiti ja toonitas parajasti tušiga heledaid ripsmeid – muide, ainsad korrad, kui ta ennast nii ohtralt meikis ja töö juurde pidulikumad riided selga pani, olid lastevanemate koosolekud ja lõpuaktused −, kui telefon korraga jälle vibreerima hakkas ja seejärel portselanvalamus lärmakalt ja metalselt kutsungeid kuuldavale tõi. Nellie välgutas ripsmeid ning tušist jäi kulmukaare kõrvale must laik.
Ta vaatas ekraani ja nägi, et sissetulnud sõnum on Richardilt.
Ei suuda ära oodata, millal sind täna õhtul näen, kaunike. Loen minuteid. Armastan sind.
Armsama sõnumit silmitsedes muutus Nellie hingamine korraga vabamaks − hingeõhk oli terve hommiku olnud just nagu rinnus kinni. Ka mina armastan sind, tippis ta vastuseks.
Nellie räägib Richardile täna õhtul telefonikõnedest. Richard valab talle klaasi veini ja tõstab ta jalad oma sülle ning nad ajavad juttu. Võibolla saab Richard varjatud numbrile jälile. Nellie lõpetas enda sättimise, võttis raske õlakoti ja astus välja kahvatusse kevadisse päikesepaistesse.
Teine peatükk
Ärkan tädi Charlotte’i veekannu huilgava sireeni peale. Kahvatu päikesevalgus hiilib sisse rulooribade vahelt, heites õrnu triipe mu kerratõmbunud kogule, kui ma seal looteasendis külitan. Kuidas saab juba olla hommik? Kuigi olen kuude viisi maganud üksinda kaheinimesevoodis − selleks pole küll enam king-size, mida ma kord Richardiga jagasin −, kasutan ikka ainult vasakut poolt. Linad mu kõrval jäävad jahedaks. Jätan ruumi vaimule.
Hommik on halvim aeg, sest mu aju selgineb vaid üheks lühikeseks silmapilguks. Ajutine kergendus on aga halastamatu. Tõmbun lapiteki all veel rohkem kägarasse ja tunnen, justkui hoiaks midagi rasket mind seal kinni.
Richard viibib praegu tõenäoliselt minu ilusa noore asendaja seltsis − pilk mu mehe tumesinistest silmadest on kinnitunud tolle naise näole, sellal kui ta sõrmeotsad libisevad mööda kaunitari põsekaart. Mõnikord ma nagu kuuleksin, kuidas ta ütleb talle neidsamu armsaid lauseid, mida tal oli kombeks sosistada minule.
Ma jumaldan sind. Teen su nii õnnelikuks. Sa oled kogu mu maailm.
Mu süda tuksleb, selle iga löök on valus. Hinga sügavalt, tuletan endale meelde. Ent see ei mõju. Pole kunagi mõjunud.
Kui olen vaadelnud seda naist, kelle pärast Richard mu maha jättis, olen alati olnud rabatud, kui mahe ja süütu ta on. Nii väga minu moodi, kui me Richardiga esimest korda kohtusime, ja ta võttis ka minu näo oma pihkude vahele nii õrnalt, nagu oleks see habras lilleõis, mida ta kardab katki teha. Isegi noil ammustel tormakatel kuudel tundus mõnikord, otsekui oleks talle tekst ette kirjutatud. Aga sellest polnud midagi. Richard oli hooliv, karismaatiline ja mitmekülgselt haritud. Mina armusin temasse peaaegu silmapilkselt ega kahelnud kunagi, et ka tema mind armastab.
Nüüd on ta minuga lõpu teinud. Kolisin välja meie nelja magamistoaga koloniaalstiilis majast selle kaarjate ukseavade ja sügavroheliste muruplatsidega. Kolm nendest magamistubadest jäid tühjaks kogu meie abielu jooksul, ometi koristas teenija neid iga nädal. Leidsin alati mingi ettekäände majast lahkumiseks, kui ta ülal uksi hakkas avama.
Kiirabiauto sireen kaksteist korrust allpool ajab mind lõpuks voodist välja. Käin duši all, kuivatan fööniga pea ja märkan, et juuksejuured on välja kasvanud. Et õhtul oleks meeles neid pisut toonida, tõmban valamu alt välja Clariol Caramel Browni karbi. Möödas on päevad, kui maksin – ei, kui Richard maksis – sadu dollareid mu juuste lõikamise ja värvimise eest.
Teen lahti antiikse kirsipuidust riidekapi, mille tädi Charlotte oli kunagi ostnud GreenFlea kirbuturult ning mille ta ise ära parandas ja värskendas. Mul oli olnud terve garderoob, kuhu võis ise sisse astuda ja mis oli suurem kui tuba, kus ma viibin praegu. Varnades värvide ja hooaegade järgi reastatud kleidid. Denimkanga erinevates kulumisastmetes disainerteksaste virnad. Piki seina kulgev kašmiirivikerkaar.
Need riietusesemed polnud mulle kunagi eriti palju tähendanud. Armastasin kanda joogapükse ja mugavat sviitrit. Olin nagu igapäevane töölttulija, kes riietus stiilsemasse ansamblisse alles vahetult enne mehe naasmist.
Nüüd aga olen endale tänulik, et siis, kui Richard palus mul lahkuda meie Westchesteri majast, võtsin ma kaasa paar kohvritäit paremaid riideid. Disainerkauba müügijuhi abina Saksi kaubamaja kolmandal korrusel sõltun ma tellimustest ja nii on lausa eluline vajadus, et pean endale kujundama atraktiivse imago. Vaatan üksisilmi kleite, mis on reastatud kappi peaaegu sõjaväelise korra järgi ja valin välja punarinna muna tooni Chaneli. Üks logoga nööp on pisut mõlkis ja ripneb lõdvemalt kui viimane kord seda kleiti kandes – vist küll terve eluiga tagasi. Mul pole vaja kaalu, mis teada annaks, et olen liiga palju maha võtnud – pea meeter seitsmekümnesena tuleb mul õmblusi sisse võtta isegi siis, kui ostan suuruse 4s.
Sisenen