Kui aeg saab otsa. Elina Hirvonen

      Raamatu ilmumist on toetanud Soome Kirjanduse Teabekeskus

      I

      Kaastunne on labiilne emotsioon. Kaastunde peab rakendama tegevusse, muidu ta närbub. Küsimus on selles, mida teha tekkinud tunnetega, edastatud teadmistega. Kui inimene tunneb, et pole midagi, mida „meie” teha saame – ent kes on see „meie”? –, ega midagi, mida „nemad” teha saaksid – ja kes on „nemad”? – tekib tüdimus, küünilisus, apaatia.

      SUSAN SONTAG

      „Vaadeldes teiste valu”

      1

      Kui ta oli laps, siis ta vastas naeratusele naeratusega. Tal oli suus kaks alumist hammast ja vasakus põses naerulohk. Kui keegi talle naeratas, siis sulas ta nägu päikeseks ja naerulohk joonistus välja nii pehmelt ja kaunilt, et oleks tahtnud pista sellesse sõrme ja õrnalt kõdistada, kuulda kogu keha vappuma panevat naeru.

      Kui ta trammis oma vankris istus, siis kummardusid tundmatud tema poole, naeratasid ja ajasid juttu, otsekui oleksid teda alati tundnud. Ta naeratas vastu ja näitas oma pontsaka sõrmega akna taga paistvaid puid, busse, tõstukeid ja tänavalampe ning ütles: „Täh!” Ja inimesed vaatasid tema sõrme osutatud suunas, naeratasid ja ütlesid: „Ilus puu. Ilus tõstuk. Ilus mootorratas. Ilus laps.”

      Kui inimesed trammist maha tulid, kaitstes nägu külma tuule ja vihma eest, siis nad naeratasid nii kaua, et ei mäletanud enam, miks.

      2

      Helsingi, mõne aja pärast

      „I’ve got a strong urge to fly, but I’ve got nowhere to fly to.” Ta kuulab veel ühe korra laulu, mida on kuulanud iga päev mitu korda, aastate kaupa. Kui muusika lõpeb, on kõik temas kerge. See on viimane kord.

      Naeratus on kerge, sõrmed kergemad kui kärbse tiivad. Ta seisab keset linna katusel, kuhu on alati ronida tahtnud. Tal on vasakus käes väikese kaliibriga poolautomaatne vintpüss. Seda oli olnud lasketiiru kõrvale pargitud auto pakiruumist jahmatavalt kerge varastada. Sellest peale, kui ta oli otsustanud oma plaani ellu viia, oli kõik olnud jahmatavalt kerge.

      „Selles ma olen hea,” mõtles ta, kui pildistas oma teadet ja selle võrku üles pani, pakkis vintpüssi kotti, tõmbas selga musta tuulejope, jalga mustad püksid ja pehmete taldadega tossud, millega oli hea ronida. Muusika lõi sees kõik liikvele, kodunt lahkudes oleks tahtnud teha paar hüpet, lüüa rusikaga lakke sõrmenukkide jäljed, tundus, et nii võiks tõesti teha, põrutada lakke augu ja seinale kingataldade jäljed, joosta kergel sammul üle autode, puhuda teelt eest takistused, võilille ebemed, olla hetkeks nii kirkalt sealsamas, et miski ei saaks hoogu ja jõudu talitseda.

      *

      Nüüd on tema liigutused tavalisest aeglasemad, otsekui toimuks kõik vee all. Linn on tema unenägu ning politseiautode, kiirabiautode ja põgenevate inimeste hääled kostavad kaugelt, veepinna teisel poolt.

      Ta näeb selgelt vaid naist, keda sihib. Naine on tema emast noorem ja nii tavalise välimusega, et võiks olla kes tahes. Naise kõrval on teine, nii vana, et kindlasti sureb niikuinii varsti. Ta toetab relva vastu õlga ja suumib variaabelsihikuga nooremale naisele pähe, otsekui teeks filmi.

      Relv läheb lahti, kui päästikule vajutad. Pärast esimesi laske võib laadimata uuesti tulistada. Päästik tundub sõrme all jahe. Vaja on vaid väikest liigutust. Sõrm ei värise. Ta kissitab silmi. Vana naine hüüab nooremale midagi ja noorem keerab pea ära.

      Nad võivad olla ema ja tütar, mõtleb ta ja langetab hetkeks vintpüssi, raputab käsi ja ahmib õhku otsekui pärast pikka sukeldumist. Siis tõstab ta vintpüssi uuesti ja sihib naist, kes hoiab peitu joostes kübarat kinni.

      3 Laura

      Puistan ahjuvormi meresoola, küürin kaalika harjaga puhtaks ja panen selle soolakuhila keskele, ümmargune kaalikakuu. Sellest saab hea õhtu, mõtlen. Olen õppinud positiivselt mõtlema. Minu mees Eerik naeraks, kui teaks. Kõik, kes mind tunnevad, tõenäoliselt naeraksid selle üle. Olen pidanud kõike niisugust tobedaks ja oma arvamuse välja öelnud. Aga nüüd olen otsustanud täita oma hinge positiivsete mõtetega, naeratada nii, et aju hakkab naudingut tundma ja armastada iseennast nii palju, et ka teistel on kerge mind armastada. Muidu ei jaksa. Olen 58-aastane ja igapidi terve, teen hommikuti joogat ja õhtuti tõstan pomme. Mul on väga tõenäoliselt veel kümneid aastaid elada ja olen otsustanud, et õpin neid nautima.

      Hakkan minema ülikooli rääkima kliimakatastroofist. Pärast seda lähen lennuväljale Eerikule vastu. Õhtul tuleb meie poeg Aslak meile sööma.

      Katan laua eri komplektist nõudega ja pistan veinipudelisse pika punase küünla. See ajab natuke naerma, ligi neljakümne ühise aasta jooksul ei ole mina ja Eerik muretsenud korralikke lillevaase, küünlajalgu või terveid nõudeserviise. Iga kord, kui panen lille või küünla tühja pudelisse, meenub mulle, mismoodi oli elu siis, kui raha oli vähe ja aega palju, kuidas oli jõuda lõpuks tundmatute inimeste peole, ärgata raugetel laupäevahommikutel koos sõpradega, tellida pitsa ja vaadata filme, mille repliike kõik peast teadsid.

      Teen Aslaki lemmiktoitu, pehmeks hautatud kaalikat, mis on seejärel küpsetatud rabedaks nagu karamell. Aslak on olnud eluaeg taimetoitlane, välja arvatud lühike aeg nooruses, ja mina olen selle üle ülimalt rõõmus. Lapsena hakkas ta nutma, kui sattus ajalehes nägema marineeritud broileriribasid või õhukeste singiviilude reklaame.

      „Kuidas võib keegi elada maailmas, kus elavatest olenditest tehakse ribasid ja viile!” ütles ta ja tema põskedelt veeresid ajalehele pisarad. Lappasin lehe põrandalt kokku, silitasin Aslakil pead ja ütlesin:

      „Kullake, maailm muutub kogu aeg, sina saad selle paremaks tegemisel kaasa aidata.”

      Panen kaalika ahju, sean taimeri kahe tunni peale ja tõmban selga riided, mida kannan peaaegu alati noortele loenguid pidades: lihtsa kleidi, paksud sukkpüksid, pika säärega saapad. Heidan pilgu peeglisse. Mul on lühikesed juuksed, mille raudhallid triibud säravad olenevalt päevast kas julgelt või nukralt, ja silmanurkades kurrud, millega ma pole ära harjunud. Ma ei kasuta peaaegu üldse kosmeetikat, aga ikkagi jään vahetevahel apteegis või lennujaama tax-free poes mõne uue toote tutvustust lugema ja märkan, et loodan, et kreem oleks lahendus. Et see viiks mu tagasi aega, kus kõik pidi olema võimalik.

      Varsti istume oma tugeva, puusepa tehtud köögilaua ääres. Kui mina ja Eerik siia korterisse kolisime, siis tahtsime pikka lauda, mille taha mahuks ära suur hulk sõpru. Aastate kuludes plaanitsesin sageli õhtusööke, mida korraldaksime siis, kui oleks mahti, kui argipäev natuke hõlpu annaks, kui Aslakil oleksid paremad ajad. Kavandasin keerulisi roogi ja mõtlesin, kuidas kutsun külla sõpru, kes üksteist varem ei tundnud, me sööksime kaua ja avaksime muudkui uue pudeli veini, lapsed käiksid magamisriietes kõigile head ööd soovimas, õhtu jätkuks kuni ööni välja ja me ajaksime juttu ja naeraksime ja ärkaksime hommikul, olles liiga vähe maganud, aga rõõmsa õhtu järel hakkamist täis. Neid õhtusööke ei tulnud kunagi. Ja meie neli istusime suure laua taga üksteisest kaugel.

      Selle laua taga sõid Aava ja Aslak lastetoolides istudes oma esimest tahket toitu, pool teelusikatäit püreestatud bataati. Selle laua taga mulistasid nad oma piimaklaasidesse ja kilkasid, kui neid keelasid. Aastate kuludes istusid nad oma toolidel vaikides, mina kõnelesin liiga palju, et vestlust üleval pidada, lastele lisaks näris Eerik oma toitu sünge näoga ja ma olin kindel, et mõttes näris ta hammastega mind.

      Kujutasin ette meie vestlust.

      „Aslak, sa ei saa niimoodi edasi elada.”

      Ütlen selle välja. Sõnad prantsatavad tuppa, kus pole kedagi peale minu,