Odinilaps. Siri Pettersen
poeg ja kaarnad rahunesid. Rime peatus. Vaikusel oli ootuse maik. Nälja maik. Nagu kerjuse ahnus. Süütu. Hädavajalik. Aga intensiivne ja ettearvamatu. Mustad varjud liikusid kannatamatult okste vahel. Rime astus edasi ja kraaksumine algas uuesti. Valjenev koor, mis nõudis rahuldust. Petetud ja tõrjutud.
Lärmiga segunes sügav naisehääl.
„Nad ütlesid, et tuttavad lähenevad, aga ma ei tea, kas ma võin oma silmi uskuda.”
Ramoja tuli tarandikust välja. Tema puusad tantsisid küljelt küljele, nagu vaid Bokesjist pärit puusad seda suudavad. Süsimustad juuksed olid seotud võimsasse hobusesappa, mis hargnes tema seljal jäikadeks patsideks nagu varesesaba. Rime nägi läbi laiade õhuliste pükse, et Ramoja oli kõhnemaks jäänud. Püksid olid kinnitatud pahkluude ümber kuldsetest pärlitest paeltega, mis kõrisesid, kui ta kõndis. Sellistega, nagu on Mannfalla tantsijannadel. Pärast hulka aastaid Elveroas säilitas Ramoja endiselt oma võõrastaatuse.
Vetle jooksis tema juurde.
„Emme! Me kukkusime Alldjupi!” teatas ta uhkelt. Ramoja pani verise raudpange kõigutamatult samblale ja asetas käe poisi õlale. Ta hoidis teda käsivarre kaugusel, samal ajal kui tema pilk kiiresti mööda Vetle keha rändas, et veenduda, et poeg on terve. Ramoja pöördus taas Rime poole. Rime otsis tema silmadest mure jälgi, kuid ei leidnud.
Kaarnatreenija ja tema poeg olid kummaline vaatepilt – peaaegu täiskasvanud mees, kes mõtles ja käitus nagu laps. Samavõrd heledat verd, kui Ramoja oli tumedat. Poiss hakkas seletama ja Rime sekkus, et katkestada hirmulugu, mida ta teel siia mitu korda kuulnud oli. Ta rääkis Ramojale, mis oli juhtunud. Ramoja suhtus sellesse rahulikult. Ta ei hakanud poisiga kurjustama. Vetle oli alati võinud käia, kus tahtis, hoolimata ilmselgetest ohtudest.
„Keegi ei kukkunud alla. See on peamine,” sõnas Rime, kuigi Ramoja ei paistnud rahustamist vajavat.
„Varem või hiljem kukume kõik. Miski pole igavene,” vastas ta.
Ta võttis ämbri jälle kätte ja astus Rime poole, teine käsi tõstetud, nagu tahaks teda põsele patsutada. Aga ta ei teinud seda. Tema käsi langes jälle küljele. Ta oli olnud Rimele ema eest niikaua, kui Rime mäletas. Nüüd nägi ta Rimes midagi, mida ta puudutada ei tahtnud. Sedasama, mis oli pannud Hirka selga pöörama ja ära minema. Nad justkui teadsid. Nagu oleks kõik, mida ta viimase kolme aasta jooksul oli näinud ja teinud, tema nahale ladestunud. Silmadesse. Rime tundis kurbusetorget, mille ta kohe alla surus. Ramoja vahetas ämbri teise kätte ja sang kriiksatas. Lõhnas toore ulukiliha järele.
„Ma ei ole sind näinud alates …”
Rime tuli talle appi. „Alates Riitusest.”
Ramoja vaatas talle otsa. Tema silmad olid pruunid mandlid oliivikarva näos. Need olid vaheldumisi külmad ja soojad. Ääreni täis asju, mida ta öelda tahtis, kuid kuuldavale ei tulnud muud kui vaikne kinnitus.
„Alates Riitusest …”
Ramoja raputas end vanadest mälestustest lahti ning ajas Rime ja Vetle tuppa. Ta pani raudämbri põrandale ja sättis vee hõõguva tuleaseme kohale. Rime vaatas ringi. Tuba oli niisama kitsas, kui ta mäletas, tagumises nurgas oli väike sopp eraldatud kasutamata kalavõrgust eesriidega. Päikesevalgus langes seal sisse luugist, mis kaarnate jaoks alati lahti seisis. Redel viis teisele korrusele, kus Rime teadis olevat suure koguse paberit väikestesse lahtritesse laotuna, suuruse ja kaalu järgi sorteerituna. Siin all seisid lähimas nurgas riiulid, täis väikesi, erinevast materjalist – nahast, puidust ja luust – kapsleid. Mõned kapslid lebasid ka kitsal rohelisest klaasist töölaual. Üks kaaren tõstis neid parajasti nokaga üksteise järel õigetesse riiulitesse. Küüned klõbisesid vastu klaasi, kui ta aeglaselt edasi-tagasi sammus.
Lind pöördus Rime poole, kui too akna alla laua äärde istus. Ta oli Rime kohalolu tunnetanud enne, kui oli teda näinud. Ta võttis hoogu ja hüppas Rime ette lauale ning lähenes talle. Ta peatus Rime käe kõrval, mis lebas laual, ning keeras pea viltu. Kaaren oli suur, kuid kitsa näoga. Valgus veikles lilla ja sinisena tema sulestikul. Nokajuurt ümbritsesid väikesed mustad suled. Rime nägi nokal väikesi kriime, mis olid sinna pika elu jooksul tekkinud. Kaaren pilgutas silmi.
Rime oleks talle meeleldi andnud seda, mida too lootis saada, aga ta ei võinud siin hõlmata. Kaaren hakkas nokaga tema särgivarrukat tirima, nagu oleks ta taibanud, et mäng on kaotatud.
„Arnaka!”
Ramoja tõstis selle uhke olevuse kahe käega üles nagu tavalise kana ja viskas katuseluugi poole. Too lendas ilma protestimata üles, kuid lubas endale paar solvunud kraaksatust.
„Ta ei käitu tavaliselt inetult.”
Ramoja ulatas Rimele kareda kivikausi teega ja istus tema vastu.
„See polnud muidugi mingi üllatus.”
Rimel kulus hetk, et aru saada, et Ramoja rääkis endiselt Riitusest. Kinnitusest, mille Rime oli saanud selle kohta, et Vägi voolab temas tugevana. Nagu see oli voolanud ka tema emas. Nagu see endiselt voolas Ilumes. Nagu see voolas kõigis kaheteistkümnes nõukoguperes, kes olid põlvkondade kaupa Nägija sõnu seletanud.
Ramoja pilk lasi Rimest lahti. Ta meenutas Rimele sel viisil päris palju vanaema. Kuid need silmad olid Ilume omade täielik vastand. Need kuulasid. Need olid ema silmad.
Ramoja oli loobunud auväärsest Mannfalla kaarnatreenija ametikohast, et Rime vanaemaga Elveroasse nõukoguteenistusse kaasa tulla. Rime teadis, miks. Ramojat nähes oli raske sellele mitte mõelda, kuigi Rime poleks tohtinud seda lugu teada. Ent nende asjade kuhi, mida ta poleks tohtinud teada, oli Mannfalla kellatornist kõrgem juba enne, kui Rime kümme talve vana oli.
Rime jõi. Soojus levis suus.
„Sinu näojoontes on teda rohkem iga korraga, mil ma sind näen,” lausus Ramoja.
„Saadakse ju vanemaks,” vastas Rime, sest talle ei tulnud pähe midagi muud, mida öelda. Ta ei tundnud ema näojooni rohkem kui vaid kootud pildilt, mis rippus kodus Eisvaldris talveaias. Naine, peenikesed käed tõstetud krobelise kuuse käbide poole, see kuusk kasvas endiselt aias, mis kandis ema nime. Rime oli vaevalt kuuene, kui tema vanemad lumes elu kaotasid.
„Vanemaks? Sa oled kaheksateist,” naeris Ramoja ning tõstis ühe jala üle teise. Tema püksiservi kaunistavad kuldsed piisad kilisesid.
Ramoja nägu muutus järsku taas tõsiseks. Rime pani end valmis selleks, mida ta teadis järgnevat.
„Mis sul teoksil on, Rime?”
„Mida sa silmas pead?” Ta püüdis aega võita. Ta teadis hästi, mida Ramoja silmas pidas.
„Räägitakse, et sinust saab kaardiväelane. Ihukaitsja?”
Rime noogutas ja otsis midagi, millele pilku kinnitada. Tuleaseme ees pingil lebas kaks jänesekorjust. Arvatavasti kaarnatele; nood sõid tihti rahvast paremini. Kalavõrgu taga toasopis käis Vetle rahutult ringi, nagu otsiks midagi, olemata päris kindel, mida. Ramoja püüdis taas Rime pilgu.
„Kas sa oled temaga pärast siiatulekut rääkinud?”
„Ta on kuni õhtuni Ravnhovis.”
Ramoja ei öelnud midagi, nii et Rime jätkas. „Ma räägin temaga, kui ta tuleb.”
Ramoja vangutas pead.
„Rime An-Elderin, Ilume ainus lapselaps, Eisvaldris sündinud ja üles kasvanud, ning salgab ära oma koha Nõukogus?”
„Ma ei salga midagi ära.” Rime teadis, et see kõlas õõnsalt. Säärast otsust oli raske seletada millegi muu kui ärasalgamisena. Aga tõde oli hullem.
„Kas sa seda soovidki?” Ramoja hääles kõlas põhjendatud kahtlus. Ta kummardus ettepoole, käed enda ees laual. Käevõrud kilisesid.
„Ma tahan teenida neid teenrina,” kuulis Rime end ütlemas.
Ramoja nõjatus tagasi toolile. „Jah, pole kahtlustki, et ka ihukaitsjatel on palju tähtsaid ülesandeid.”
See oli tõsi, kuid Rime kuulis tema hääles tühja tröösti. Ta