Siidrioja. Carla Neggers
viski. Lagavulin. Kavatsesin seda tähtede all rüübata.“
Justin saatis talle ainult vihje naeratusele. „Kindla peale kavatsesid.“
Ta läks tagasi üles siidrikoja juurde ja kadus sisse.
Samantha hingas sügavalt välja, kuid ei lõdvestunud. Ta oli pääsenud üle noatera ägedast äikesetormist ja seejärel tulest – surm oli olnud lähemal, kui ta tahtis tunnistada. Polnud lihtne tõdeda, et kui Justin Sloan poleks tulnud siis, kui ta tuli, ja ta põlevast hoonest välja kandnud, oleks suits võinud temast jagu saada ja ta oleks leekides taeva poole läinud.
Ta annab Justini tabaluku talle tagasi. Ainult mitte kohe. Parem oodata, kuni neil mõlemal on võimalus tegelda tulekahjust tekkinud adrenaliiniga.
Justin tuli siidrikojast välja tema seljakotiga. Ta avas oma pikapi reisijapoolse ukse ja viskas seljakoti sisse. „Hüppa autosse,“ käskis ta. Ta jättis ukse lahti, minnes ümber auto juhipoolsesse külge. „Carriage Hilli on kümne minuti sõit.“
„Oled kindel, et sa pahaks ei pane?“
Mees istus autosse, sulges ukse ja käivitas mootori, olemata ilmselgelt ootamise tujus. Samantha kahtlustas, et järsk käitumine oligi talle iseloomulik, kuigi päevasündmused võisid tema loomulikku kalduvust süvendada. Ta meenutas endale, et ta ei ole Knights Bridge’is selleks, et sõpru leida, või isegi kapten Farraday pärast, ükskõik kui intrigeeriv ja tema tõeliste põhjustega sasipuntras see värvikas 18. sajandi piraat ja tema ebaseaduslik aare ka oli.
Ta vaatas üles vana siidrikoja poole, tükid punasest värvist selle kulunud välispinnal nähtavad. Tulekahju lõhnad olid jahedas hilise õhtu õhus tugevad. Ta tahtis teada maali kohta, mille ta vanaisa seinakapist oli leidnud. Ta tahtis teada, kuidas „Kapten Farraday ja leedi Elizabethi seikluste“ autor oli lõpetanud väljamõeldud loo kirjutamisega tõelisest piraadist ja miks Harry Bennett oli pannud tema – oma vanima lapselapse – selle salapärase New Englandi piraadi jälgi ajama.
Kõik see oli huvitav, aga Samantha teadis, et see oli ainult väike osa põhjusest, miks ta Knights Bridge’i tuli. Peamine põhjus – tõeline põhjus – oli teha rahu Duncan McCaffreyga, mehega, kes oli ta palganud ja talle mentoriks olnud.
Kes oli teda usaldanud.
„Pagan, Samantha. Mulle ei tulnud kunagi pähe sind mitte usaldada.“
Ta tõmbas oma jaki kõvemini ümber ja suundus Justin Sloani tolmhalli pikapi poole.
Kombinatsioon adrenaliinist, suletud ruumist ja pingul mehest rooli taga muutis kümneminutilise sõidu Carriage Hilli tallu millekski, mis tundus ainult pügala võrra igavikust lühem olevat. Samantha oli harjunud, et tema ümber on jõulised mehed, kuid see oli teistsugune. Isegi kui ta oleks siidrikojast ise välja saanud – ja ta jäi veendunuks, et oleks –, oli Justin Sloan tegelikult põlevasse hoonesse tormanud ja ta välja kandnud. Mistahes standardite kohaselt julge tegu. Kasusaajana tundis ta tänulikkuse ja süütunde segu, aga ka füüsilist teadlikkust, et mees oli teda täielikult üllatanud.
Justin oli oma presentkuue varrukad peaaegu küünarnukkideni üles keeranud, paljastades sitked hästiarenenud käsivarred. Samantha oletas, et tema vabatahtlik tulega võitlemine, lisaks mistahes, mida ta elatise teenimiseks tegi, hoidis teda heas vormis. Ta ei kavatsenud detaile küsida. Isiklikud küsimused tema poolt riskisid isiklike küsimustega Justini poolt.
Mees peatus keskkorstnaga koorevärvi maja ees, viimane maja kitsal teel, mis oli kunagi olnud peatee Knights Bridge’ist Swifti jõeoru linnadesse – juba ammu enne suuri maanteid ja osariikidevahelisi kiirteid. Nüüd lõppes see Quabbini värava juures. Samantha polnud uurinud üksnes kaarti ja selle piirkonna ajalugu, vaid oli siin ka varem olnud, kasvõi ainult see üks kord ühel lumisel märtsipäeval.
Ta raputas selle mõtte maha. Ta ei saanud sinna minna. Võibolla hiljem. Mitte nüüd.
Justin lülitas mootori välja. Ta oli parkinud Carriage Hilli talu sildi kõrval, millele olid allkirjana maalitud õitsvad murulaugud. Kuigi Samantha polnud ligikaudugi piisavalt planeerinud oma reisi Knights Bridge’i, teadis ta, et selle omanik Olivia Frost oli niihästi graafiline disainer kui ka Dylan McCaffrey kihlatu.
Samantha tegi turvavöö lahti ja tõrjus tagasi kahetsuskihvatuse, et ta polnud jäänud Bostonisse ega kõndinud Vabaduse Rada koos oma tädi ja noorte nõbudega. Nüüd polnud mõtet kahetseda. Dylan oli sel aastal varem ainult korra Knights Bridge’i tulnud, kohates selle käigus Oliviat. Pärast seda, kui ta karjäär NHL-is oli lõppenud, oli ta punti löönud oma lapsepõlvesõbra Noah Kendricki, tehnoloogiainstituudi geeniusega. Nad olid koos muutnud Noah’ sulgiva NAK Inci tulusaks kõrgtehnoloogiliseks meelelahutusfirmaks, mis oli eelmisel sügisel läinud börsiühinguks. Samantha polnud Dylanit kunagi kohanud nende nädalate jooksul, kui ta töötas koos tema isaga, ja ta ei olnud Knights Bridge’is selleks, et tema ja Olivia ellu tungida.
Aga siin sa oled, nende ukselävel.
Justin tõukas auto ukse lahti. „Carriage Hill on alles äsja avatud. See ei ole pidevalt töötav võõrastemaja.“ Ta vaatas kõrvale Samantha poole. „Su käed värisevad. Oled veidi vabisev? See on pärast tulekahju normaalne.“
„Kõik on korras. Olen näljane. Kuidas sinuga on? Kas sa vabised?“
„Mina?“ Justin naeris. „Ei. Ei vabise.“
„Sul on tulekahjudega kogemusi olnud, aga see oli sinu maa peal.“
„See ei muuda midagi.“
Tumedajuukseline naine korrastas parajasti kollaste ja valgete krüsanteemide potte peamaja ühekorruselise tiibhoone trepil. Arvatavasti Olivia Frost. Samantha pöördus Justini poole. „Olen ma oodatud?“
„Mul ei olnud võimalust ette helistada. Kõik saab korda.“
Samantha ei liigutanud, kui mees suundus kividest kõnniteele. Ta oli jätnud autoukse lahti. Samantha kuulis Olivia Frosti, kui naine lähenes Justinile, pühkides oma peopesi laiadesse tööpükstesse. „Isa just helistas tulekahju kohta. Ütleb, et see oli välgutabamus. Oh õudust, Justin! On sinuga kõik korras?“
„Jep. Korras.“
„See torm pidi minema otse üle siidrikoja. Siin see nii hull ei olnud. Isa ütleb, et üks naine oli seal matkamas…“
„Samantha Bennett,“ sõnas Justin. „Ta vajab kohta, kuhu ööseks jääda.“
„Muidugi. Meil on tube lademes.“
Justin viipas auto poole. „Hüppa välja, Sam. Tule ja tutvu Oliviaga.“
Samantha võis mõtelda sajast muust kohast, kus ta oleks parema meelega olnud. Ta soovis, et oleks vähemalt leidnud pelgupaiga kusagil mujal kui Justin Sloani siidrikojas. Kanakuut ülesvoolu talumajas oleks asja kenasti joonde ajanud.
Ta astus pikapist välja, arvestas kaugust valesti ja tundis, kuidas põlved tema all järele andsid. Kuigi ta sai tasakaalu tagasi, oli Justin juba kohal, üks käsi tema küünarnukil. „Ma arvan, et sa oled siiski vankuv. Siin pole midagi häbeneda.“
„Ma ei ole pikapitega harjunud, see on kõik.“
Justin langetas käe. „Ma ei ole üllatunud.“
Olivia astus naeratades edasi ja tutvustas end. „Mu isa oli tuld kustutamas. Ta on vabatahtlik tuletõrjuja. Mul on väga hea meel, et sa viga ei saanud.“
„Tänan,“ sõnas Samantha. „See on olnud jube õhtupoolik.“
„Kindlasti oled vaevatud. Meil on hea meel, kui jääd meiega.“
„Kui olete kindel, et see ei ole liiga lühike etteteatamisaeg…“
„Ma olen kindel,“ vastas Olivia meeldivalt. „Kas Justin selgitas, et Carriage Hill ei ole regulaarne võõrastemaja? Me alles alustasime kindlate sündmustega. Näitused, pulmad, kohtumised – seda laadi asjad, enamasti nädalavahetustel. Mu sõbrannal Maggiel ja minul on seni ägedad peod olnud.“
Samantha