Kevad Samblamäel. Carla Neggers
mida ümbritsesid klassikalised majad, raamatukogu, kirik, raekoda ja peotäis väikesi ärisid. Pikk talv oli oma haarde vabastanud. Rohi oli roheline, puud lehtimas ja nartsissid õites. Ta oli töötanud lakkamatult nädalaid – isegi kuid – ja viibimine soojas kevadõhus tundus uskumatult hea, peaaegu nagu oleks ta ise jälle ellu ärganud.
Ta märkas peatänaval veidi kaugemal tumedajuukselist laiaõlgset Christopher Sloani. Christopher oli kuuest Sloanide lapsest viies ja tal oli neli vanemat venda. Kylie ei suutnud ette kujutada, et tal oleks viis venda. Tal polnud ühtki venda. O’Dunnid, Sloanid ja teised perekonnad olid elanud Knights Bridge’is aastakümneid, isegi terveid sugupõlvi. Ruby ja Chris olid koos üles kasvanud. See lõi sidemed ja tuttavlikkuse, mida Kylie ei suutnud oma adopteeritud linnas teeselda.
Või ei tahtnud.
Vähemalt mitte praegu.
Ta pani oma ostud jalgrattakottidesse, teadlik ebamäärasest ebamugavustundest eradetektiivi suhtes Samblamäel. Asi polnud ainult selles, et ta polnud tema saabumisest põnevil. Ta oli neil kuudel Knights Bridge’is näinud vaeva, et endale mitte tähelepanu tõmmata.
Aga küll see kõik välja kujuneb, kinnitas ta endale, istudes oma rattale. Tal oli šampanjat, toitu ja kohvi. Niipea kui ta tunnetab, et see Russ Colton kavatseb talle probleeme tekitada, saab ta end päevadeks oma korterisse peita, rahul oma kurjade kaabakate, nägusate printside ja söakate printsesside maailmas.
Samblamägi oli isegi laupäevase õhtupooliku jaoks vaikne. Kylie pori täis pritsitud Mini oli ainus sõiduk parkimisplatsil, mis oli nii uus, et seal polnud ainsatki auku või lohku. Ta tundis kümnemiilist edasi-tagasi sõitu oma reielihastes, kui ta rattalt maha hüppas. Ta oli nautinud kerget tuult ja kevade värskeid lõhnu õhus selle aasta seni kõige soojemal päeval.
Ta haaras oma ostud jalgrattakottidest ja tegi neile kiire ülevaatuse. Tal oli kuidagi õnnestunud mitte midagi katki teha või välja valada. Ta hakkas telefoni jakitaskusse libistama, kui nägi, et tal on häälesõnum.
Tema õde Lila, kolm aastat noorem, ikka veel rängalt töötamas veterinaariatudengina Bostonis. Samuti ikka veel krooniline muretseja, kes oli veendunud, et tema ainus õde on muutumas erakuks.
Kylie kuulas sõnumit, naeratades selle ettearvatavuse peale. „Ma loodan, sa ei vasta sellepärast, et oled sõpradega aega veetmas. Helista tagasi ükskõik millal. Tahtsin lihtsalt tere öelda.“
Lila oli teadnud juba nelja-aastaselt, et ta tahab saada loomaarstiks nagu nende isa. Ta polnud kunagi kõikuma löönud. Kyliet oli alati rohkem huvitanud piltide joonistamine loomadest, kes Shaw’ kliinikus sisse ja välja käisid, kui nende opereerimine.
Ta polnud koos sõpradega aega veetnud. Tal oli õe helistamine kuulmata jäänud, sest ta oli jalgrattasõidu ajaks oma telefoni kinni pannud.
Ta helistab Lilale hiljem tagasi.
Kylie jättis ratta eesukse kõrvale tugirestile ja läks mööda majadevahelist käiku elamuhooneni, mis oli kahest tellisfassaadiga hoonest väikseim, moodustades vabriku või vähemalt selle, mis algsest kompleksist alles oli jäänud. Palmilehtedest õlgkübarate tärkavat turgu varustav vabrik, ehitatud aastal 1860, asus väikesel jõel linna äärealal. Selle nimekaim tõusis teisel pool teed ülespoole.
Samblamägi oli üks paljudest küngastest ja laugetest mägedest, mis moodustasid mägismaa ja aitasid selle piirkonna atraktiivseks teha kui joogiveeallika suurlinliku Bostoni jaoks. Kausikujuline Swifti jõe org oli jäänud silma inseneridele ja poliitikutele ning aastakümnetel enne Teist maailmasõda oli loodud massiivne Quabbini paisjärv. Neli väikest linna oli maa pealt pühitud, nende elanikkond ümber asustatud, kodud ja ärid maatasa tehtud, hauad ja monumendid mujale kolitud ning ehitatud Windsori tamm ja Goodnough’ teetamm, tõkestades Swifti jõe ja Beaver Brooki kolme haru voolu, mis võimaldas 1940-ndatel kogu oru veega üle ujutada.
Isegi enne Quabbinit oli veskil hakanud halvemini minema ja selle tulevikuks oli vähe realistlikku lootust. Õlgkübarad olid moest läinud ja aastaks 1930 oli vabrik nende tootmise lõpetanud. Järgmised omanikud polnud alternatiivsetes ärides edu saavutanud. Viimaks olid aknad laudadega kinni löödud ja vanad hooned hüljatud. Paar aastat tagasi oli kohalik arhitekt ostnud valduse koos oma äripartneritega ning alustanud piinarikast lammutamise, renoveerimise ja uuendamise protsessi.
Kylie tõusis tööstuslikus stiilis trepist teisele korrusele. Lisaks neljale korterile paiknes hoones hästi varustatud treeningusaal, puhkeruum ning alumisel tasandil garaaž ja rida laoruume. Kuigi Kylie oli üles kasvanud Bostoni läänepoolses eeslinnas, polnud ta Knights Bridge’ist kunagi kuulnud, kuni üks sõber, hiljuti Iowa ülikooli palgatud kunstiprofessor, oli talle oma maamajast rääkinud. Sa vajad kohta, kus mõni kuu töötada, ja ma vajan rentnikku, kuni välja nuputan, mida teha.
Kylie oli kavatsenud Knights Bridge’i jääda ainult kolmeks kuuks – piisavalt pikaks ajaks, et tööga järjele jõuda ja oma pead selitada. Kuid kolmest kuust oli saanud kuus, siis kaheksa ja kui tema sõber oli otsustanud maja ära müüa, sest Iowa oli lihtsalt liiga kaugel, oli Kylie Samblamäge tähelepanelikumalt vaadanud.
Teda oli köitnud vana vabriku muundumine ja ta oli end üllatanud, kui armus oma teise korruse pööningustiilis korterisse. Ta oli armastanud ka maja, mille oli rentinud. Võluv, vaikne ja romantiline, oli see lausa karjunud laste, koerte, kanade – perekonna järele.
Ta keeras ukse lukust lahti ja läks sisse, lõdvestudes nüüd, olles tagasi omas ruumis. Ta pani ostud köögiletile. Ta oli siin elanud ainult veidi rohkem kui kuu, ent korteri avatud plaan sobis talle. Kõrged laed, põrandast laeni kaaraknad, mis avanesid jõele, tellistest ja valgeks värvitud puidust seinad ning läikivad puitpõrandad kombineerisid kokku vana ja uut, mis oli omaniku ja arhitekti Mark Flanagani spetsialiteet, nagu ta oli hakanud selgeks saama. Mark oli mõelnud kõigele, selleks et ruumi mugavaks, kaasaegseks ja tõhusaks teha. Tema naine, kes töötas oma perekonnale kuuluvas kohalikus saeveskis, oli aidanud viimistlusdetailidega.
Kuna tema eelmine rendimaja oli tulnud möbleeritult, oli Kylie vaeva näinud, et selle koha jaoks õigeid asju leida. Võikollasest nahast diivanikomplekt oli kohale toimetatud nädal tagasi ja lõpuks oli ta loobunud viletsast jaapanipärasest asemest, mille ta oli oma vanemate keldrist välja lohistanud, ning ostnud korraliku kuninglikus suuruses voodi uhutud linast voodiriietega. Ta vihkas kratsivaid linu.
Töölaua oli ta endaga kaasa toonud. Ta oli selle kolledžis ise teinud jäigas raamis kasepuuuksest ja see oli sellest ajast peale temaga peaaegu igal pool kaasas käinud. Mitte Pariisis või Londonis; siis oli ta selle hoiule jätnud.
Kylie pani šampanja külmkappi. Ta vajas tähistamiseks midagi konkreetset, enne kui ta pudeli avab. Põhjus ei pidanud olema suur, aga siiski rohkemat kui õitsvad nartsissid. See tundus kuidagi sunnitud olevat.
Sest see on sunnitud, mõtles ta.
Ta pani ka ülejäänud ostud ära ja potsatas sohvale, sikutades pannalt juustest välja, mis sellest hoolimata, et olid tagasi kammitud, olid rattasõidust sassis. Ta heledad juuksed ulatusid üle õlgade ning ta lubas endale pidevalt, et läheb juuksurisalongi. Ta sai kääridega hakkama ja tuli toime kiire kärpimisega, aga ta polnud proff.
Liiga rahutu, et kauaks istuma jääda, tõusis ta püsti ja tõmbas seljast kerge jaki, mida ta linna minnes oli kandnud. Ta lõi kingad jalast ja läks sokis jalu oma töölaua juurde. Ta oli töötanud „Punamütsikese“ kallal ainult paar päeva. See oli kolmas muinasjuttude sarjast, mida ta illustreeris. Ta oli lõpetanud „Hansu ja Grete“ ning „Uinuva kaunitari“.
Ta teadis, et läheb tarvis mõnetist pingutust, et viia ta targa hundi, pimeda metsa ja piknikukorviga seiklusliku tüdruku maailma.
Kylie vajus toolile, tundes end rahutu ja kummaliselt oma elemendist väljas olevana. Oli ta siia kolides teinud vea?
Aga ta teadis, et polnud. Nii fantastiline kui see ka oli, maja, mida ta oli rentinud, oli pannud ta mõtlema sellele, mida tal ei olnud. See koht siin sobis hästi, arvestades tema eraklikkust ja ebaõnne meestega.
Kylie püsis kakskümmend minutit oma töölaua taga.
Ta