Tuli ja jää. Anne Stuart
meelepärane, aga igatahes ta ei öelnud seda. „Aja see asi ruttu korda, Hiromasa-chan.”
„Loodan, et leian ta Taka-chani kodust ja me oleme homseks maalt väljas.”
„Ma ei pidanud tüdrukut silmas. Kahtlemata leiad sa ta kiiresti üles. Ma räägin hoopis millestki muust. Ma ei ela igavesti.”
Reno vaatas väikest vana meest, keda ta oli alati kohutavalt kartnud. „Elad küll, Ojiisan,” lausus noormeest vaikselt. „Sa oled liiga vana ja õel suremiseks.”
„Milline lugupidamatus,” kirtsutas vanaisa nina, aga oli meelitatud. „Mine leia tüdruk üles ja hoia teda turvalises paigas. Ja mis iganes sa teed, ära armu temasse. Meil on juba piisavalt palju gaijin’e perekonnas olnud. Sa pead abielluma toreda jaapanlannaga. Teen ise vajalikud ettevalmistused.”
„Ma ei taha kellegagi abielluda, vähemalt mitte praegu. Ja ma ei usu armastusse.”
„Pea seda meeles,” ütles vanaisa. Ta asetas käe Reno õlale ja pigistas tugevasti. „Ja lase juukseid lõigata,” lisas ta pahaselt.
Vanaisa kallistamine oleks olnud halb liigutus, eriti kui tema abilised ümberringi vaatasid. Reno pidi läbi ajama sügava kummardusega ja astus sammu tagasi, kui vanaisa limusiini ronis.
Noormees ootas, kuni vanaisa saatjaskond lahkus, ja läks siis Harley juurde. Ratas käivitus mürinaga, mis oli kord Renole maailma lemmikuim hääl olnud, ja ta kiirustas kasvavasse pimedusse. Otsima tüdrukut, kuigi ta polnud kindel, kas ta teda leida tahtis.
1 Heiani ajastu – periood Jaapanis aastatel 794–1185, mida iseloomustas Hiinast üle võetud ideede ja institutsioonide modifitseerimine ja naturaliseerimine. – Tõlkija
2 jaapani keeles „Suur tänu”.
3 jaapani keeles „võõras, välismaalane”. – Tõlkija
2
Jilly ärkas järsku üles, kasvav pimedus nagu tekk pea kohal. Ta ei näinud midagi, ei suutnud hingata ega meenutada, kus põrgu päralt ta oli.
Sekundiga tulid mälestused mühinal tagasi. Ta oli keset ööd Jaapanis oma õe majas.
Jilly proovis rahulikumalt hingata. Ta tundis ikka veel, kuidas süda rinnus tagus – hetkeline paanikahoog oli olnud ootamatu, aga võimas. Tüdruk sulges tintmustas pimeduses uuesti silmad. Ja siis ta kuulis seda.
Hääled suletud toaukse taga – keegi liikus vaikselt esimeses magamistoas, et majasolijaid mitte häirida.
Taka ja Summer on vist tagasi. Suurt kergendust tundes kargas Jilly püsti. Ta ei olnud nende pärast muretsenud; Taka oli mees, kellele võis toetuda, ta võis tervest armeest üksi jagu saada. Summer tundis end temaga alati turvaliselt.
Jilly astus ukse poole, siis lõi kõhklema. Ta kandis magamisriietena flanellist boksereid ja särgikut – veidi sobimatu seltskonna jaoks. Aga pidi leppima. Taka pööraks viisakalt oma salapärase pilgu kõrvale ja Summer otsiks talle midagi muud selga, keedaks teed ja lohutaks teda.
Alles siis, kui Jilly oli ukse avanud, kerkis pähe äärmiselt ebameeldiv mõte, et see võis olla keegi muu, mitte õde ega tema mees. Koridori lõpus asuvas toas märkas ta taskulambi tantsisklevat kiirt. Miks Taka peaks taskulambiga ringi käima? Ta ju teadis, kus lambid olid.
Ja miks nad ei rääkinud? Kui see oli Taka, miks ta siis nii vaikselt püüdis liikuda?
Jilly kangestus, kõik tema peidetud instinktid haarasid ta endasse. Ta teadis seda tunnet, mäletas seda liigagi hästi. Ta oli ennegi korra lõksus olnud – kaks lühikest aastat tagasi hoidsid ühed väga ohtlikud inimesed teda vangis. Isobel päästis ta tookord ära, kuid praegu on ta kaugel ja Komitee ei muretse Jilly pärast. Keegi isegi ei tea, et ta Jaapanisse tuli, kui just õde ei leidnud aega tema sõnumeid lugeda. Seekord peab ta ise välja ronima sellest august, kuhu on sattunud.
Jilly ei teadnud, kuidas välja pääseda – tagatoa aknad olid kõrged ja kitsad. Peitu pugeda polnud samuti kusagile. Kui keegi maja läbi otsib, leiab ta Jilly kindlasti üles.
Võib-olla oli kõige jaoks täiesti mõistlik selgitus. Nüüd kuulis Jilly vaikset pominat ja ta teritas kõrva, et paremini kuulda ja tõlkida.
Kuid see polnud jaapani keel, räägiti vene keeles ja Jilly oli paksu pasa sees.
Tüdruk astus sammu tagasi, paljad jalad vaikselt tatami mattidel liikumas, kui keegi tuli tema poole magamistoa pimedusest ja sööstis kallale nagu hiiglaslik röövlind, surus käe Jilly suule, enne kui too karjatada jõudis, ja hoidis teda raudses haardes, tüdruku selg enda keha vastas.
See oli „tema.” Pikem kui Jilly ja palju, palju tugevam. Kõik katsed vastu hakata jooksid kiiresti liiva. Neiu peksis oma pikkade jalgadega taha ja üksainus nahkpükstes jalg võttis Jilly mõlemad jalad oma haardesse, kui mees ta karmide kätega magamistuppa tagasi tiris ja ukse sulges.
„Ole paigal!” sisistas hääl Jilly kõrva. See hääl ei olnud tüdrukule tuttav – varem oli ta noormeest väga vähe rääkimas kuulnud ja see oli jaapani keeles olnud. Ent Jilly teadis, kes mees oli – instinktiivselt, sama tugevalt nagu sedagi, et ta oli hädaohus.
Jilly lõpetas otsekohe rabelemise. Mehe üks käsivars oli nagu raudvarras ümber tüdruku piha ja surus vastu roideid. Haare lõdvenes aegamisi, kui ta tundis tüdrukut taltumas.
„Kui sa häält teed, siis sured. Saad aru?” sosistas mees väga vaikselt, peaaegu hääletult Jilly kõrva. Hetke jooksul kaalus Jilly, kes suuremaks ohuks oli – kas mehed suletud ukse taga või too, kes teda tugevasti enda vastu surus?
Jilly noogutas, niipalju kui mehe tugev käsivars seda teha lubas, ja mees hakkas aeglaselt teda vabaks laskma.
Jilly mõtles, mis siis juhtuks, kui ta karjataks. Kas mees murraks ta kaela ja jätaks ta nõole leida?
Mees astus hääletu sammu tagasi ja Jilly pöördus teda vaatama. Silmad hakkasid tintja hämarusega harjuma. See oligi Reno, seismas lähemal kui iial varem. Pimeduses nägi Jilly mehe silmi sädelemas, ei rohkemat.
„Jää siia,” sosistas Reno.
Jillyl polnud valikut. Mees tõukas ta teelt eest, astus koridori ja sulges enda järel ukse.
Poole minuti jooksul tundis Jilly kiusatust põgeneda. Nüüd kuuldus hääli – mütsatusi, lööke ja mingi hüüatus, mis lõppes enne kui alata jõudis. Siis järgnes vaikus.
Reno on surnud, ja Jilly ei saa midagi teha, ainult oodata, kuni ta leitakse. Ainus asi, mida enesekaitseks kasutada sai, oli raamatuid täis seljakott ja ta võttis selle kätte, valmis lennutama vastu esimese siseneja pead.
Magamistoale lähenevad sammud olid valjud ja Jilly teadis, et ta oli hädas. Reno oli liikunud vaikselt nagu kummitus ja jaapanlased ei sisene kunagi jalanõudes.
Uks avanes ja Jilly virutas tulijale kõigest jõust seljakotiga vastu pead.
„Pühade püss,” torises Reno. „Mida sa teed?”
Mees pani tule põlema ja hetkeks olid Jilly silmad pimestatud. Reno pani ukse kinni ja sulges nad tuppa, jättes ülejäänu väljapoole.
Jilly pilgutas silmi. Kuidas ta oleks saanud unustada? Leekivpunased juuksed, tätoveeritud põsesarnad, kerge muie kahtlemata ilusal suul.
„Sa vist ei mäleta mind,” ütles Jilly veidi närviliselt. Mees oli pikem kui ta mäletas, vanem kui ta mäletas, metsikum kui ta mäletas. Sama ohtlik, sama eksootiline, sama hüpnotiseeriv kui Jilly piinlikkust tekitavad teismeliseea fantaasiad, ja neiu vaatas tõele näkku. Ta ei tulnud Jaapanisse õe lohutust otsima ega Heiani-ajastu keraamikat vaatama. Ta tuli Reno pärast. Ja see oli suur viga.
„Ma tean, kes sa oled,” ütles Reno jahedalt oma perfektses inglise keeles. „Mis sa arvad, miks mina siin olen?”
„Tulid Takale ja Summerile külla?” pakkus Jilly.
„Taka