Pinna all. Karen Harper
vihma eest.
„Kus on Daria?” küsis ta. „Mis juhtus?”
Ei mingit vastust. Mees ahmis järsult õhku, kui nägi et naise silmad olid laienenud, tohutud mustad pupillid olid alla neelanud osa merevärvilistest hallikasrohelistest iiristest. Ta peab naisele arstiabi saama – ja otsekohe. Tal pole aega oodata, kuni torm lõpeb. Kiirabiauto ei saa aga kuidagimoodi siia tulla ja ka meditsiinikopter ei saa sellises möllus lennata. Ta võib kasutada raadiot ja saata rannavalvele hädasignaali, kuid neil kuluks siiatulemisega palju aega ja tema jõuaks naise selleks ajaks toimetada juba Naplesisse – kui kõik hästi läheb.
Ta pidi kiirustama. Näkineiu ta jalge ees oli ilmselt minestanud või koomasse vajunud.
Ta pani käe naise rinnale, et veenduda, kas ta ikka hingab. Jah, hingamine oli nõrk, kuid stabiilne. Ehkki Cole poleks tahtnud purjepaadiga riskeerida, tuli seda siiski kohe praegu teha. Vähemalt võiksid nad üleni puust ehitatud paadis – kui ta suudab selle kaldalt lahti lükata – pääseda välgu eest. Sõit tuleb tormine, kuid ta pidi selle ära proovima.
Paludes jumalat, et naisel poleks luud murdunud ja et tal poleks sisemisi vigastusi, tõstis ta kannatanu paati ja sidus õrnalt kinni. Ta tõmbas polosärgi seljast ja, kuigi see oli läbimärg, asetas selle naise ülakehale. Üht tema klienti oli välk tabanud golfirajal ja mehe arst oli öelnud, et kiire arstiabi oli ta päästnud tõsistest komplikatsioonidest. Ta ei suutnud taluda mõtet, et see ilus julge naine võib jääda püsivalt invaliidiks. Talle tuli jõuliselt meelde vana tähendamissõna selle kohta, et kui sa kellegi päästad, siis vastutad tema elu eest, kuid tema polnud naist veel päästnud.
Pingutades kõiki lihaseid, et Vetevoolu kuidagi üles kergitada, püüdis Cole purjeka väljatõukamist liivast kokku sobitada murdlainetuse rütmiga, kuid lainete ja tuule jõud lükkasid seda tagasi. Kaldalt eemalduva paadi võisid lained kergesti üle ujutada või ümber lükata. Tema veidi üle nelja meetri pikkune purjekas, mida ta praegusel momendil tundis paremini kui ühtki naist, pani talle kõvasti vastu.
Ta nägi aga, et tuul oli pöördunud ja puhus nüüd põhja. Ta võiks kasutada purjede võimsust, et purjepaati kaldalt lahti tõugata. Aeglaselt kuid järjekindlalt jõudu pingutades sikutas ta peapurje köit, kuni puri tõusis masti. Seejärel lükkas ta uratades ja hambaid krigistades paadi nina kaldalt lahti, nügides seda kallast pommitava murdlainetuse poole. Kui väike purjekas nina läbi tormi suunas, võtsid purjed tuult ja sõiduk liikus sügavamasse vette. Ta upitas end käte jõul kokpitti ja haaras ühe käega roolipinnist, hoides teise käega peapurje sooti. Kui ta sverdi alla laskis, hakkas paat lainetusega kohanema. Ta lisas kiirust ja kihutas läbi lainete nagu võidusõiduauto.
Sõit läks aga vaevaliselt. Cole pidi astuma üle näkineiu, et manööverdada peapurje soodiga, ja istuma pardale, tasakaalustamaks sügavat kallet. Ta kartis, et laine viib ta kaldale tagasi ja pidi pidevalt roolipinni reguleerima. Iga kord, kui paat kreeni läks, loksus vesi üle parda sisse ja kastis Briana märjaks. Naine tuli jälle meelemärkusele, kergitas küünarnuki jõul pea ja õla üles ning karjatas: „Haid! Daria, haid!”
„Heida pikali!” hüüdis Cole. „Heida maha, või poom lööb sind, kui me suunda muudame. Sa oled minu juures ja sinuga on kõik korras. Heida pikali! Siin pole mingeid haisid. Ma ei lase neid sinu ega Daria kallale!”
Naine näis rahunevat ja see usaldus pigistas mehe südant. Ta pidi naise kindlasti turvalisse kohta toimetama ja hoolitsema selle eest, et tema eest hoolt kantaks. Naine oli meeltesegaduses ja Cole’i sõber oli rääkinud, et välgulöögi järelmõjudeks võivad olla just mälukaotus ja ajukahjustus. Kui ta saaks vaid korrakski roolipinnist lahti lasta ja selles meeletus kaoses sekundi jooksul rahulikult istuda, siis saaks ta abi kutsuda, organiseerida kellegi endale jahisadamasse vastu koos päästemeeskonnaga naise jaoks. Ta aga ei teadnud, kus ta oli. Kas juba sadamasilla lähedal? Ta ei tahtnud vastu sadamasilda tormata.
Ning mis puutub haidesse, siis polnud võimalik, et naine neid praegu oleks näinud, kuid ta jäi kindlaks; mees heitis pilgu ettepoole ja nägi mitut hallhaid kihutamas kohe nende kõrval, täpselt nagu pildil, mis rippus tema kontoris. Winslow Homeri maal, mille nimi oli „Golfi hoovus”, oligi põhjuseks, miks Cole oli andnud oma firmale nimeks Golfi Hoovuse Jahisisustus. Kuid need peaaegu vastu paati müksavad haid ei kujutanud endast mingit kunstiteost – praegu käis kihutamine tõeliselt elu või surma nimel.
1 Vitaalsus, it k. – Tlk.
3
„Mayday! Mayday! Mayday! Siin purjekas Vetevool.”
Cole ei võtnud purjetamisretkedele minnes kunagi kaasa mobiili, sest tal oli pardal raadiotelefon. Mobiil oli tal lahel korduvalt kaduma läinud või siis läbi ligunenud. Raadiotelefon oli aga veekindel ja sellega töötamiseks oli vaja vaid üht kätt. Lõpuks vastas keegi tema appihüüdele.
„Vetevool, Vetevool, siin USA rannavalve. Naplesi sadam. Kuulen teid, purjekas Vetevool. Teatage oma asukoht. Vastuvõtt.”
„USA rannavalve, siin luup Vetevool. Räägib Cole DeRoca. Ma purjetan üksinda, kodusadamaks on Turtle Bay. Randusin tormi ajal Keewadini saarel, aga suund on praegu Naplesisse, arvan, et Port Royali.” Adrenaliin voogas temast läbi; ta lootis meeleheitlikult, et suudab end arusaadavaks teha. „Mul on kaasas uppumissurmast pääsenud reisija, kes Keewadinile uhuti või kes ise sinna ujus. Lisaks on ta vist saanud välgutabamuse – ta on vahetevahel teadvusel ja siis jälle meelemärkuseta.”
„Vetevool, kas teil on pardal GPS-seade?”
„GPS-i pole, ümberringi on kõik ikka veel läbipaistmatu nagu hernesupp. Pidage – ma näen Gordoni väina muuli, kaljuseina lõuna pool…”
„Randuge väinast põhja pool. Saadame kohale kiirabimeeskonna…”
Cole laskis raadiol maha kukkuda ja haaras mõlema käega jälle kõvasti kinni roolipinnist. Ta võitles kalda poole voolava tõusuveega, mis püüdis neid puruks lüüa vastu väina kivist lainemurdjat, millest ta oli nii palju kordi mööda purjetanud. Selles kohas põrkas ookeani voolav Gordoni jõgi kokku tugevneva tõusuveega. Koos tuulega pidid nad purjeka peaaegu ümber lükkama.
Cole kallutas end väljapoole, laevakerest eemale, püüdes oma raskusega tasakaalustada veesõiduki hüplemist ja õõtsumist, soovides, et tal oleks olnud aega end trapetsrakmetega masti külge kinnitada. „Pea vastu, kullake!” hüüdis ta. Tema näkineiu liigatas jällegi, karjus midagi, kuid praegu oli purjepaat tähtsam. Selles hullumeelses ristlainetuses jätkunuks vaid ühest valeliigutusest, et nad mõlemad oleksid sattunud murdlainetesse oma elu eest võitlema. Selle suhtes, kas Cole suutnuks ellu jääda, võis ju kahelda, kuid Briana poleks seda iialgi suutnud. Ennekõike soovis mees meeleheitlikult, et neiu pääseks eluga.
Ta krigistas hambaid ja pingutas end, et luua vastukaalu tuule ja purjede jõule. Ühe kohutava hetke jooksul tuli tal tõepoolest liigutada rooli jalaga, rippudes ise käte jõul taglase metallosade ja soodi küljes. Nöör lõikas talle lihasse ja muutis käe tuimaks. Ta tundis, kuidas sooned kaelal pundusid; iga luu, kõõlus ja lihas karjus ta peale, kui ta end pingutas, et purjekas õõtsudes surma ei läheks.
Lõpuks ometi! Laevakere libises kaljudest vaid kümne meetri kauguselt mööda! Ta keeras Vetevoolu kalda poole, ronides tagasi paati ja valmistudes kuulma kriginat, mis hakkab kostma, kui paadinina liiva ja merekarpide sisse tungib. Ta heitis Briana kõrvale maha ja hoidis naist enese vastas, kui luup kõikudes ja nõksatades seisma jäi. Naise keha vajus tema vastu, kuid mees hoidis neid mõlemaid paigal.
Kui ta välja ronis, siis tundus talle, et imelisel viisil oli torm vaiksemaks jäänud. Võib-olla oli ta lihtsalt juba harjunud torkiva ja kõike üleujutava vihmaga. Ei, näis, et torm tõepoolest annab järele, äike ja välgusähvatused kandusid üle lahe ja Evergladesi edasi sisemaale. Talle oleks nagu antud preemia selle eest, et ta võitluses merega ellu jäi.
Ta küünitas käe üle näoli lebava naise ja tõstis raadio üles. See oli ikka veel töökorras. Cole helistas jälle rannavalvele ja ütles neile, et asub Gordoni väinast umbes kuue rannamaja võrra põhja pool. Mehed kinnitasid talle, et