Ettekirjutus: muutumine. Jessica Andersen
kohta polnud. Mis veelgi hullem, surma oli saanud hoopis üks mees, kui Üheksa oli püüdnud Ike’i tappa. Vermonti politseinikud olid kuulutanud selle juhuslikuks mõrvajuhtumiks ning Grosskill ja ülejäänud FBI nõustusid sellega, kuid Max, William ja Ike teadsid paremini. Nad teadsid, et see oli olnud hoiatus Üheksalt. Hoia meie asjadest eemale või muidu…
Max krimpsutas nägu. „Usu mind, mina ka ei taha, et ta oleks asjaga seotud. Aga temal on teine arvamus.”
„Vaat kus üllatus,” pomises William, toetudes tooli seljatoele. Nii palju kui tema Ike’i tundis, oli naisel iga asja kohta oma arvamus. „Kui sa juhuslikult enne aru ei saanud, siis minu vastus on ei. Mind ei huvita, kui osav ta tehnikaasjades on, ma ei taha teda Üheksaga seotud asjadesse pühendada.” Ega ka mitte enda lähedale.
William ei teadnud, kust selline mõte oli talle pähe karanud, kuid siis taipas ta midagi. Ike polnud tema tüüpi naine, tegemist oli liiga ninaka ja tüütu inimesega. Samuti ei vastanud ta Williami ettekujutusele kaastöötajast võimalikul ohtlikul operatsioonil, sest tal olid rinnad.
William polnud oma šovinistliku mõttemaailma üle uhke, kuid leidis, et tal on selleks hea põhjus.
„Ta jääb Bostonisse, ma luban sulle,” käis Max peale. „Anna talle midagi, mille kallal töötada, mingeid juhtnööre, mis viivad tupikusse, ükskõik. Lase tal lihtsal asjaga seotud olla. Tal on seda vaja, William. Nad tapsid kellegi, kellest ta hoolis.”
See avaldas küll mõju, kuid William polnud tobuke. „Kui sa tahtsid talle ainult andmete kallal töötamist pakkuda, oleksid võinud talle vabad käed anda. Kurat, niiviisi leidis ta sulle Forsythe’i. Anna siis talle midagi. Mida sa minust tahad?”
Max krimpsutas nägu. „Mul on vaja, et sa talle tegevust annaksid ja et ta jääks Bostonisse.”
Williamist käis judin läbi. „Ega sa ometi arva, et ta otsib…” Ta peatus ning pomises vandesõnu. „Muidugi otsiks. Kurat. Mul pole selleks aega.” Ta vahtis Maxi. „Ja sinul ka mitte. Ometi püüad sa Ike’i tema enda käest päästa, kas pole nii?”
Max kehitas õlgu, tema huultele ilmus riukalik lõbusus. „Ike nimetab seda HPPS-iks. Hädas preilide päästmise sündroomiks. Ma ei saa parata, et püüan neid aidata.”
William sai sellest aru, ent kui Max püüdis neid ükshaaval päästa, keskendus William hoopis üldpildile, mis nõudis mõnikord ohvreid üldsuse hüvangu nimel.
Nagu Sharilee? turgatas talle pähe, meenutades vere lõhna, tulistamist ning pehme keha mütsatust põrandale.
„Hästi,” ütles ta enne, kui meenutus võttis täpsema kuju. „Sa jääd mulle kõvasti võlgu, aga hoian Ike’il sinu heaks silma peal, alustades homsest.”
Tänaseks õhtuks olid tal plaanid olemas.
Lootes, et teda polnud märgatud, hiilis Ike üle pimeda hüljatud mänguväljaku ning ronis mööda hoone telliskiviseina ülespoole, hingeõhk valgete aurupahvakutena udule lisa andmas.
Ta ei suutnud uskuda, et tegutseb nüüd omaette, kuid mis valikut tal oli? Tubli mõistatustöö ning salaja loetud e-kirjad andsid alust arvata, et mitmed Üheksa liikmed kohtusid siinses Tõllakuuris, uhkes kantristiilis klubirestoranis, mis asus väljaspool Greenwichi, Connecticutis. Alguses oli Ike tahtnud Maxiga kohtuda, kuid mõeldes mehe viimase aja neandertallasliku ja patsuta-väikest-naist-pea-peale käitumisele, oli ta ideest loobunud ning üksinda Bostonisse sõitnud.
See oli ju kõigest luuramine.
Ent kui ta sikutas end kitsale servale, mis ümbritses enamikku kivimaja teisest korrusest, hiilisid ligi kahtlused. Ta oli ju ikkagi arvutinohik; ta polnud selliseid asju õppinud. Varem oli ta küll õppustel osalenud, kuid seda vabatahtlikuna ja abiorganisatsioon HFH-le. Ka oli ta paar korda juhtunud peaaegu sündmuste keskele ja seda koguni enne, kui Max oli komistanud tõendite otsa, et Üheksa on tõepoolest olemas.
Seekord aga oli Ike siiski omapäi. Tema taga polnud ühtki tööandjat, keegi ei oodanud tema saabumist.
Sul on ju relv, ütles ta endamisi. Sa saad sellega hakkama. Veelgi olulisem – ta pidi sellega hakkama saama. Zed vääris enamat kui õiglus, mis oli talle seaduse silmis osaks langenud. Naine oli talle võlgu.
Hingates sisse niisket õhku, mis ennustas vihma, nihkus ta mööda kiviseina edasi. Hoone ülemisel serval olevad valgustid olid kallutatud nii, et need valgustasid eemal olevat golfiväljakut, valguskiired tungisid läbi udu. Seesama udu muutis toetuspinna libedaks, Ike surus end vastu lamedat seina ning alustas liikumist, kasutades pea kohal olevast peenikesest torust kinni hoidmiseks nahkkinnastatud sõrmi sel ajal, kui klammerdus kummitallaga jooksukingade ninaosaga kitsale kiviservale.
Tema sihiks oli pooleldi avatud aken, mis asus umbes viieteistkümne meetri kaugusel. Tuginedes alla laetud e-kirjadest saadud plaanidele, pidi aken avanema kohtumispaigale. Veelgi parem, hoone tagatiib oli akna juurest ülejäänud maja sellise nurga all, et võimaldas naisel varju jääda.
Panusta alati mustale värvile, mõtles Ike, tundes end oma kaubamärgiks saanud tumedates kitsastes riietes mugavalt. See oli üks väheseid püsivaid asju tema elus.
„Siiapoole,” ütles mehehääl ootamatult.
Ike kangestus. Ta kuulis märjal kõnniteel kajavaid samme liiga hilja.
Surudes end vastu hoonet, hoidis ta hinge kinni ning püüdis telliskiviseinaga sulanduda.
Ära vaata ülespoole, mõtles ta. Palun ära vaata ülespoole.
„Kas said asjad kätte?” küsis teine meeshääl, kõrgem ja pisut nasaalne.
„Kas sul sularaha on?”
Ike tundis veidi kergendust, kuuldes paberi ja kilekoti krabinat. Tegemist oli kõigest narkootikumiäriga, mõtles ta, siis kõverdas kõigest peale suud. Mõnes teises olukorras oleks ta ehk sekkunud ja püüdnud neile idiootidele mõistuse pähe hirmutada. Ent praegu jättis ta nad sinnapaika.
Tal oli midagi tähtsamat ees.
Kui äri oli lõpetatud, kadusid mehed minema. Üks suundus jalgsi golfiväljakule ja möödus golfipoest, mille juurde Ike oli oma džiibi peitnud. Teine kadus lihtsalt nurga taha. Mõni hetk hiljem paukus autouks ning käivitati mootor, auto kiirendas ning kadus kaugusesse.
Minut hiljem julges Ike taas hingata, ehkki tema pulss oli olnud peaaegu ülemise piiri peal. Ta jätkas ettevaatlikult teekonda, haarates kitsast kiviservast, kuni jõudis pooleldi avatud akna varju. Seejärel ta peatus ning kuulatas.
Ruumist kostus madalahäälset vestlust, mida ilmestas klaaside kokkulöömise heli. Vaiksed ja viisakad hääled vihjasid sellele, et koosolek polnud veel alanud. Täiuslik.
Kõrgusest häirimata, nõjatus Ike ühenduskividest moodustunud võlvi alla ning toetas jalad simsile. Kui ta oli end suhteliselt kindlalt sisse seadnud, keeras ta nahast kõhukoti ettepoole ning otsis sealt välja peopesasuuruse teleskooppeegli, mida kasutas töö juures, et raskesti juurdepääsetavaid arvutiühendusi näha.
Palvetades, et ta ei peegeldaks ühtki valguskiirt tagasi tuppa, nihutas ta peegli külmunud aknaklaasist mööda avatud kohani, kus soe toaõhk niiske ja jaheda välisõhuga segunedes kerge udu moodustas.
Peegel läks otsekohe uduseks, seejärel selgines, näidates Ike’ile kallilt sisustatud tuba, mis oli üleni puidust seintega, tumepunast värvi naha ja suure idamaise vaibaga, mida naine pidas Herizi tööks, tuginedes lapsepõlves ema ja isaga Vermonti antiigipoodides veedetud ajast saadud kogemustele, enne kui…
Ta katkestas meenutuse enne, kui see võttis selgepiirilisi jooni, ning keskendus käesolevale ülesandele, kallutades peeglit ning üritades kätt paigal hoida, kui tegi kindlaks asukoha kolmel hallipäisel mehel, kes istusid suure laua ääres, kuhu oodati veel kuut inimest.
Kõik kolm olid valgenahalised ning hilistes viiekümnendates, vahest ka varastes kuuekümnendates, hoolitsetud välimusega ning riietunud sinistes ja hallides toonides kallitesse ülikondadesse. Neist kõigist kiirgas midagi ühesugust, mingit sarnasust, mida Ike mõnes muus olukorras poleks nii kõhedusttekitavaks