Vaikus. Endo Shusaku
mistõttu olid ka kõikidel Portugali laevadel keelatud Jaapanis randuda.
Viimaks jõudsid kolm preestrit, kes olid teada saanud, et nad oma maa laevaga Jaapanisse ei pääse, masendunud meeleolus Macausse. See linn oli Kaug-Idas Portugali tehingute paik, samas ka Hiina ja Jaapani vahelise kaubanduse baas. Nad otsustasid siia oma õnne ootama jääda. Ent sealne padre visitador Valignano hoiatas koheselt kolme preestrit. Isa ütles, et misjonitöö Jaapanis on nüüdseks välistatud ning tema ei kavatse enam ühtegi misjonäri, ükskõik kui ohtlikul moel, sinna saata.
Püha isa oli juba kümme aastat tagasi Jaapanisse ja Hiina suunduvate usupropaganda tegijate harimiseks Macaule misjonäride kooli rajanud. Ja mitte ainult – kristlaste tagakiusamisest alates oli kogu Jaapani jesuiitide ordu juhtimine tema käes.
Isa Ferreira kohta, keda kolm meest Jaapanisse otsima minna tahtsid, teadis Valignano rääkida järgnevat. 1633. aastast alates on teated varjatud kristluse levitamisest olnud rabavad. Nagasakist Macausse saabunud hollandi meremehed, kel oli sidemeid Ferreiraga, andsid teada, et ta on kinni võetud ja jalgupidi augu kohale riputatud. Kõik sellele järgnenud teave tema kohta on olnud ebaselge ning millegi kindla välja uurimine on samuti võimatu, sest Hollandi laev oli Ferreira piinamispäeval Jaapanist lahkunud. Ainus kindel asi oli see, et Ferreira käis uue magistraadi, Chikugo isanda Inoue juures ülekuulamisel. Isa Valignano seisukoht oli olnud kindel – sellises olukorras ei saa Macau misjon lubada preestrite Jaapanisse minekut.
Täna võime me Portugali „Välisriikide ajaloo instituudi“ raamatukogus lugeda mõningaid säilinud Sebastião Rodriguese kirju, millest esimene algab just sellega, mida tema ja ta kaaslased kuulsid Valignanolt.
ISebastião Rodriguese kiri
Pax Christi! Kristus olgu kiidetud!
Ma juba kirjutasin, kuidas me eelmise aasta kümnenda kuu üheksandal päeval Goasse ning selle aasta viienda kuu esimesel päeval Macausse jõudsime. Meie kaaslase Juan de Santa Marta jõud kustus kannatusterikkal teekonnal täielikult, tal tõusis sageli malaariapalavik. Mina ja Francis Garrpe aga tundsime end kohalikus misjonäride koolis teretulnuna ning olime täis energiat edasi minna.
Kuid kooli juht, siin juba kümme aastat resideerinud isa Valignano, oli algul täielikult meie Jaapanisse sõidu vastu. Oma sadamale avanevas toas rääkis ta: „Jaapanisse misjonäride saatmine tuleb lõpetada! Portugali laevadega merele minemine on äärmiselt ohtlik. Seda tehes tuleb teil juba enne Jaapanis randumist mitmete raskustega vastamisi olla.“
Tema vastuseis oli igati mõistetav, sest lisaks sellele, et Jaapani valitsus, kes kahtlustas portugallaste võimalikke seoseid Shimabara mässuga ja katkestas 1636. aastast alates igasugused kaubandussuhted meie riigiga, ilmusid Macaust Jaapanisse suundudes kohale protestantidest inglaste sõjalaevad, mis meie laevade pihta tule avasid.
„Kuid Jumala abiga saab meie salajane laevaleminek olema kahtlemata edukas,“ ütles Juan de Santa Marta innukalt silma pilgutades. „Kristlased seal maal on hetkel ilma preestrita naguo mapead vänderdav lambakari. Keegi peab minema ja julgustama neid, et usu tuluke ei kustuks.“
Sel hetkel isa Valignano näoilme muutus. Ta ei öelnud midagi, kuid kahtlemata oli ta kuni selle päevani palju pead vaevanud enda kui ülema kohuste ja Jaapanis olevate õnnetute kristlaste tagakiusamise üle. Seepärast vana preester lihtsalt vaikis, küünarnukid laual ja pea käte vahel.
Kauguses paistis Macau sadam, meri oli õhtupäikesest punane, džonkid hulpisid siin ja seal nagu mustad plekid.
„Lisaks on meil veel üks kohustus. Me peame oma õpetaja isa Ferreira käekäigu järele pärima.“
„Ferreirast ei ole pärast seda midagi kuulda olnud. Teated tema kohta on hägused. Kuid meil ei ole praegu mingit plaani kindlaks teha, kas teave vastab tõele või mitte.“
„Aga on ta ikka elus?“
„Isegi see pole kindel,“ ütles Valignano pead tõstes ja ohkas siis sügavalt. „Kuni 1633. aastani regulaarselt saadetud sõnumid lõppesid järsku. Võib-olla ta suri õnnetult, võib-olla on ta uskmatute juures vangis, või (nagu teie ette kujutate) sai temast auväärne märter, võib-olla on ta elus ja tahaks sõnumeid saata, kuid ei leia selleks võimalusi – me ei oska praegu midagi öelda.“
Sel hetkel ei piiksatanud Valignano midagi kuulujutuna levivast infost, et isa Ferreira oli uskmatute piinamisele alla vandunud. Nii nagu meie, ei tahtnud ka tema oma vana sõbra kohale tumedat varju.
„Enamgi veel…,“ jätkas ta justkui rõhutades, „hetkel tegutseb Jaapanis kristlastele äärmiselt ebameeldiv inimene. Tema nimi on Inoue.“
See oli esimene kord, kui me kuulsime Inoue nime. Valignano rääkis, et Inouega võrreldes oli endine Nagasaki magistraat Takenaka, kes samuti kristlaseid massiliselt tappis, siiski vaid raevukas ullike.
Et meelde jätta inimese nimi, kellega me lõpuks Jaapanisse jõudes eeldatavasti kohtume, korrutasime me seda harjumatu kõlaga nime mitu korda. I-NO-U-E.
Viimase Kyūshū jaapanlastest kristlaste poolt saadetud sõnumi põhjal teadis Valignano magistraadi tegemiste kohta palju. Inouest, nimelt, sai pärast Shimabara mässu inimene, kelle juhtimisel kristlaste rõhumine reaalselt ellu viidi, ent erinevalt oma eelkäijast Takenakast oli tema kaval kui madu ning pani osavate meetoditega kristlasi, keda seni ei olnud ähvardatud ja piinatud, ükshaaval usust taganema. „Kahjuks,“ lisas Valignano, „oli see mees kord isegi meiega sama usku ja ristitud.“ Küllap annan sellest tagakiusajast veel hiljem teada…
Lõpuks andis mõistlik ülem meie (eriti Garrpe) palvetele alla ning me saime loa salamisi Jaapanisse minekuks. Viimaks oli täring mängu visatud! Jaapanlaste ristiusku pööramiseks ja Issanda kiituseks olime leidnud mooduse, kuidas Itta saada. Küllap ootas meid ees veel hullem ja ohtlikum tulevik kui see, mida me juba ümber Aafrika Indiasse sõites tunda saime. Aga „kui nad teid taga kiusavad ühes linnas, siis põgenege teise.“ (Matteuse evangeelium) Mu südames kumisesid sõnad Johannese ilmutusraamatust: „Sina, meie Issand ja Jumal, oled väärt võtma austust ja au ja väge.“ Need sõnad tuli endaga kaasa võtta, kõik muu ei omanud tähtsust.
Nagu ma juba varem mainisin, asub Macau hiiglasliku Zhū Jiāngi jõe suudmes. See on ühele lahe suudmes asuvale saarele ehitatud linn, mis, nii nagu enamus ida linnasid, ei ole ümbritsetud müüriga. Nii jääb täiesti arusaamatuks, kus on linna piir – kõik hiinlaste majad on justkui hall tolm siin-seal laiali. Elanikke öeldakse siin olevat kakskümmend tuhat, kuid see on ilmne liialdus.
Igatahes, ükskõik millist meie maa linna Te ka ette ei kujutaks, erineb Macau nendest. Ainus, mis meile siin kodukanti meenutab, on keset linna rajatud kuberneri residents, portugali stiilis laohooned ja munakivisillutisega teed. Kahurid patareis on suunaga lahele, kuid õnneks ei ole neid tänase päevani kasutatud.
Suur osa hiinlastest meie õpetust kuulda ei võta. Selles mõtteso n Jaapan tõepoolest, nii nagu püha Francisco Xavier oli öelnud,
„kristluse jaoks kõige sobilikum maa Idas“. Ometi, kuna Jaapani valitsus keelas oma laevadel välismaale seilata, siis, iroonilisel moel, said Macaus resideerivad portugali kaupmehed kogu KaugIdas toorsiidiga kauplemise monopoli enda kätte ning kui eelmise ja üleeelmise aasta sadama koguimpordi väärtus oli 10000 serafini, siis selleks aastaks oodatakse väärtuse tõusu 40000 serafinini.
Täna on mul teile suurepärane uudis. Eile kohtusime lõpuks ühe jaapanlasega. Varem oli Macaus päris palju Jaapani usuinimesi ja kaupmehi käinud, kuid nüüd, nn suletud riigi ajal, kui sellistele külastustele lõpp tehti, naasid needki vähesed, kes olid siia jäänud, oma kodumaale. Isegi Valignano väitis, et Macaus ei ole jaapanlasi, kuid täiesti juhuslikult saime teada, et siin, hiinlaste seas, elab jaapanlane.
Eile, keset vihmasadu, läksime me hiina linnaossa otsima laeva, millega salamisi Jaapanisse minna. Pidime leidma ühe laeva ning kapteni ja madrused. Vihm Macaus tegi selle armetu linna veel närusemaks. Nii meri kui linn ligunesid halluses, hiinlased kössitasid oma hurtsikutes, poristel tänavatel polnud inimhingegi. Vaadates neid tänavaid, jäin miskipärast inimelule mõtlema. See tegi meele kurvaks.
Kui jõudsime