Sada päeva intensiivis ja elu pärast seda. Eliise Tähe
pühasid fraase (sõna „jumal“ kõlas mitu korda), järske hingamisi ja enda erinevate kehaosadele tugevalt patsutamist. Võib-olla oli see koputamise (tapping) edasiarendatud kummaline versioon. Ei tea. Ent päris kindlasti tean, et see oli väga naljakas. Lasin palatikaaslasel rahulikult need tsuhh-tsuhh harjutused läbi teha, sisemiselt aga olin naerust kõveras, kui end laisalt voodis sirutasin. Veel polnud mul aimugi, et kulub kuid, enne kui olen võimeline mõnel hommikul end voodis laisalt ringutama. Ja isegi siis ei ole see ringutamine enam kunagi niisugune nagu sel hommikul.
Selgus, et minu venelannast palatikaaslase ja minu operatsioon toimuvad samaaegselt, ehkki erinevate kirurgide käe all. Maria oli avameelselt kade, et mul oli väidetavalt parem kirurg kui temal. Meie üheaegne operatsioon tundus kuidagi endena, et võib-olla on naisel minu elus oluline osa.
Tegelikult osutus sisetunne vääraks, sest temaga ma enam rohkem ei kohtunud. Kui ma surmast mõtlesin, siis pigem tema surmast. Maria saatuse kohta puudub mul info, kuid usun, et tal läks kõik kenasti. Miks? Sest tema oli eelmine õhtu ja operatsiooni hommikul närvis. Venelanna ütles, et kardab. Minul aga hirm puudus. Maria viidi palatist esimesena operatsioonisaali ära. Seejärel hakati minu sättimisega tegelema. Kui õigesti mäletan, siis uinusin juba enne operatsioonisaali viimist kanderaamil oma palatis.
15. detsembri 2014 hommikuga sai minu elu esimene osa läbi.
Ärkamine
Ärkasin ja nägin palatis rõõmsaid inimesi. Ma ei tundnud neid inimesi. Tegemist oli mulle võõraste meditsiinitöötajatega. Aga sain nende elevusest aru, et nad tähistasid midagi viinamarjamahlaga. Järeldasin, et tegemist peab olema vana-aasta õhtuga.
„Järelikult läks operatsioonil midagi valesti, sest pidin ju jõuludeks koju saama,“ jooksis peast läbi mõte. Mis läks valesti, sellele ma ei mõelnud. Ja loomulikult polnud mul aimugi, et olin vahepeal kunstlikus koomas olnud. Sain jutu ja liikumise järgi aru, et mu palatikaaslastele, kes olid kardinaga minust eraldatud, pakuti viinamarjamahla. Mu kurk kuivas. Ihkasin samuti seda jooki. Tahtsin seda nii väga…, kuid ei suutnud häält teha ega endast märku anda. Ent ma ei mõelnud sellelegi, miks ma ei suuda end kuuldavaks-nähtavaks teha. Ma polnud isegi kindel, kas minu ärkvelolekut on märgatud. Jälgisin üksnes silmadega palatis toimuvat ja minu vaatevälja tekkinud inimesi. Viimaks mulle ikkagi toodi mahla ja sain tõenäoliselt paar lonksu. Igal juhul näib see olevat mälestus ajast, mil ma ei ole veel täielikult ja püsivalt teadvusele tulnud.
Ma ei tea, kas see oli vana-aasta õhtu või 1. jaanuar. Ilmselt mitte kumbki, sest sel ajal pidin ju ikka veel kunstlikus koomas ja väga kriitilises seisundis lamama. Aga misiganes ajast mainitud mälestus pärineb, pean seda esimeseks „tunnelist“ tagasi tulemise mälestuseks.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.