Tüdruk, kes ei rääkinud. Michael Hjorth

Tüdruk, kes ei rääkinud - Michael Hjorth


Скачать книгу
sa uuriksid järele?”

      Fredrika noogutas, tõmbas jala otsa saadud kilesussi ära, keeras ringi ja läks auto juurde. Erik pööras taas pilgu esikupõrandal lamavale umbes kolmekümne viie aastasele naisele.

      Auk rinnakorvis. Suur. Peaaegu detsimeeter. Liiga suur vintraudse relva jaoks nagu püstol või vintpüss. Rohkem nagu kaheraudse haavlipüssi moodi. Põrandal oleva vere hulk rääkis tohutust väljumisavast. Erik oletas, et tulistatud on väga lähedalt, püssitoru vastu keha. Püssirohugaasid kogunesid naha ja rinnaluu vahele ning suur rõhk rebis naha lõhki, sisenemisava ümber oli naise valge kootud kampsun kõrbenud ja mustaks tõmbunud. Surm pidi olema silmapilkne.

      Ta heitis pilgu välisukse poole. Naine lamas sellest napilt meeter maad eemal. Otsekui oleks ta ukse avanud ja keegi talle püssitoru vastu rinda surunud ning tulistanud enne, kui ta reageeridagi jõudis. Surve paiskas ta tagasi.

      Ükskõik, kes tulistaja ka oli, pidi ta siis naisest üle astuma ja edasi maja sisemusse minema.

      Erik ajas ennast sirgu ja tegi sedasama.

      Esikust järgmine oli suur köök. Kui mõni maakler oleks pidanud maja müüma, oleks ta seda kindlasti kirjeldanud kui „rustikaalset talukööki”. Ühes nurgas müüritud kamin, selle kohal võlv. Toekatest männilaudadest põrand. Laes samasugused laiad lauad. Köögisohva kohal seinal leivalabidas ja Erikule tundmatud köögiriistad. Vana must puuküttega pliit muidu moodsate kodumasinatega ühes reas.

      Suurel männipuidust laual olid hommikusöögi jäägid ikka veel alles. Laua otsas oli taldrik, millel tundus olevat jogurt ja Havrefrasi helbed. Tool oli pikali kukkunud. Põrandal lamas kaheksa-üheksaaastane poiss. Ikka veel pidžaamaväel.

      Oli lihavõttevaheaeg.

      Õppetööd, mis sundinuks lapsi varakult kooli minema, ei toimunud. Kahjuks, mõtles Erik.

      Poissi lähemalt vaadates leidis ta, et tema haavlipüssi-teooria peab paika. Üks käsi õla juurest peaaegu ära rebitud. Väiksemad vigastused kaelal ja ühel põsel. Laiali lennanud haavlid. Missugune oli vahemaa, kui mõrtsukas ukselävelt tulistas? Kaks meetrit? Kolm? Piisavalt, et tappev laskemoon natuke laiali lendaks. Ilmselt ei olnud surm silmapilkne, aga selleks, et poiss verest tühjaks jookseks, ei kulunud kindlasti rohkem kui umbes minut aega.

      Ja edasi?

      Keegi oli läbi köögi jooksnud. Pärast seda, kui poissi tulistati. Laps. Tooli ümber vereloigus olid väikesed jalajäljed. Erik vaatas köögi kõrval oleva toa poole. Väiksem elutuba. Teler ja DVD-mängija. Kas teine perepoeg vaatas telerit? Kuulis laske. Tõusis ilmselt pärast esimest püsti. Seisis uksel ja nägi, kuidas venda tulistati. Jooksis. Kuhu? Jäljed viisid ülemise korruse trepi poole.

      Miks tedagi köögis ei tapetud? Kas tulistaja laadis relva? Erik vaatas põrandat. Nii palju kui silm seletas, ei olnud padrunikesti näha. Ta tuletas endale meelde, et peab küsima, kas Fabian korjas need üles.

      „Jan Ceder.”

      Erik pidi ennast tikksirgeks ajama, et mitte võpatada. Fredrika oli hääletult tema selja taha ilmunud.

      „Carlstenid esitasid detsembris tema kohta politseile avalduse,” jätkas Fredrika, pilk põrandal lebaval surnud poisil.

      „Mille eest?”

      „Jahieeskirjade rikkumine.”

      „Mis liiki rikkumine?”

      „Nad esitasid politseile video tapetud hundist Cederi krundil.”

      „Nii et ta mõisteti süüdi.”

      See oli pigem sedastus, mitte küsimus.

      „Trahv,” kinnitas Fredrika.

      Erik noogutas endamisi.

      Jahimees.

      Haavlipüss.

      See ei tõestanud loomulikult midagi, piirkonnas oli jahilubasid ja püsse murdu, aga see oli mingi lähtepunkt.

      „Ta ähvardas neid eelmisel teisipäeval.”

      Eriku mõttelõng katkes. Kas ta sai õigesti aru? Vahel oli see raske, kuna Fredrika ei andnud infot iialgi rohkem kui hädasti tarvis, mõnikord isegi nii palju mitte.

      „Ceder?” küsis Erik kindluse mõttes. „Kas Jan Ceder ähvardas möödunud teisipäeval Carlstene?”

      Fredrika noogutas ja keeras ennast pärast kööki astumist esimest korda Eriku poole.

      „Ujula ees. Mitu tunnistajat.”

      Erik töötas saadud info mõttes kähku läbi. Kas asi saab nii lihtne olla? Kas keegi on tõesti nii juhm? Mõlema küsimuse vastus oli „jah”. Ainuüksi sellepärast, et tegu on jõhker ja vägivaldne, ei pruugi see olla keeruline ja läbimõeldud. Tegelikult vastupidi.

      „Ma tahan temaga rääkida,” ütles ta Fredrikale. „Too ta jaoskonda.”

      Fredrika keeras ringi ja lahkus köögist. Mööda veriseid jalajälgi trepi poole minnes mõtles Erik oma otsuse veel kord kiiresti läbi.

      Oht.

      Jahimees.

      Haavlipüss.

      Erik soovis tõesti, et asi oleks nii. Ta oli ainult natuke üle kahe kuu Värmlandi politsei vägivallakuritegude osakonna ülem olnud ja ta ei tahtnud, et uurimine pikale veniks. Pia ka mitte. Naine nõuaks, et lugu kiiresti ära lahendataks. Nii et vald võiks selle seljataha jätta. Edasi minna.

      Jalajäljed muutusid üha ähmasemaks ja kadusid mõni meeter enne treppi sootuks. Erik võttis valgeks värvitud käsipuust kinni ja läks üles.

      Teisel korrusel lõppes trepp kitsa koridorilaadse esikuga, kus oli kolm ust. Kaks neist olid lahti. Erik heitis kohe vasakut kätt olevast kiire pilgu sisse. Narivoodi ja laialipillatud mänguasjad ütlesid, et see on poiste tuba. Ta läks koridori lõppu ja seisatas taas. Seal, Eriku arvates suletud vannitoaukse najal oli poolistukil Emil. Paistis, et ta oli Karinist mõne aasta vanem. Või siis muutsid hallid juuksed ta vanemaks. Surnud oli ta igal juhul. Seekord kindlasti haavlid. Otse rinnus. Erik kujutas ette, kuidas mees magamistoast välja tormab ja kuidas laskja trepiotsal seisab.

      Erik vaatas ringi. Paistis, et mees ei olnud mingit löögiriista kaasa võtnud. Küllap ta kuulis, mis alumisel korrusel toimus, ja tormas ikkagi täiesti relvituna välja.

      Arvata võib, et ta ei mõelnud selgelt. Erik ei suutnud ettegi kujutada, kuidas ta ise reageeriks, kui tema kodus midagi niisugust juhtuks. Nende kodus. Kui allkorrusel oleks olnud Pia ja nende tütar.

      Ta astus üle mehe jalgade magamistuppa. Seal troonis kaheinimesevoodi. Vähemalt kaks korda kaks meetrit. Ruumi jätkub ka halba und näinud lapsele. Päevatekk ja ilupadjad korralikult oma kohal. Kaks öökappi ja otsaseinas kummut, selle kohal peegel. Teise otsaseina moodustasid riidekapid. Keskmise uksed olid lahti.

      Karini kapp.

      Riidepuudel kleidid, pluusid ja seelikud.

      Kapi põhjast kingade vahelt paistsid kaks paljast jalga. Erik läks ligemale.

      Kapi sügavuses istus teine perepoeg. Nii kaugele pugenud, kui sai. Tekk põlvedel. Nagu oleks püüdnud ennast peita. Kas sellepärast Emil edasi ei läinudki? Nägi trepist üles tormavat poega ja püüdis teda ära peita?

      Päästa.

      See ei õnnestunud.

      Tulistaja leidis poisi üles. Arvatavasti seisis ta seal, kus Erik praegu. Natuke rohkem kui meetri kaugusel poisist. Püssitoru suue oli veelgi lähemal.

      Kaela tabanud lask oli poisi pea peaaegu otsast ära rebinud.

      Erik pidi silmad ära pöörama. Ta oli näinud paljutki, mida inimesed on võimelised üksteisele tegema, aga see…

      Lapsed. Pidžaama. Väikesed paljad jalad.

      Erik istus ülestehtud voodile ja hingas sügavalt, lämmatas nutu. Suurel kaheinimesevoodil, tulitavad pisarad laugel, tõotas ta endale, et võtab selle teo toimepanija


Скачать книгу