Naised päikesevalguses. Frances Mayes
ekraanile, millel üks ahvatlev Ken Burnsi stiilis foto sujuvalt teise välja vahetas. Võimlemistund siseujulas, seejärel lillelised lamamistoolid väliujula ümber. Kunstiklass, üks naine keerutab savi potiks. Kaks vanemat naist tuiavad mööda aiarada, söögitoastseenid, kus kõik klaasi tõstavad, suur maja lumes ja jõulutuledes, neli nooremapoolset asukat terrassil kaarte mängimas: kaunilt kureeritud aktiivne elustiil.
Põrandaliistu kerge liikumine tõmbas Susani pilgu endale, ja must prussakas hüppas ventilatsiooniavasse. „Hooajamenüüd,” ütles Hilary Clinton. Mis tema nimi oligi? Blair. „Peakokk Amos kutsub kõiki köögiviljaaia eest hoolt kandma. Veel on vara, kuid juunis hakkab aed vohama!” Susani huvi kasvas. Ilmusid fotod neljast naisest kollastel vahtalustel umbrohtu välja kiskumas. Kaks teist naist ube traatpüramiidile sidumas. Susan vaatas toas ringi. Hästi riietatud naised, enamasti, kergesti hooldatavate soengute ja vähese meigiga. Milline näeks maailm välja, kui juukseid ei värvitaks? Ta oletas, et kõikide vanus küünib viiekümne viiest kaheksakümneni. Lahutatud? Enamikus lesed? Nad kandsid mugavaid kampsuneid ja avaraid pükse (Eileen Fisher?) või hästiistuvaid hõlmikkleite, mõnel oli seljas Chapel Hilli visa hingega, moest mitte hooliv denimkampsun või vormitu pikk seelik, jalas Birkenstocki sandaalid, ning nad lasksid oma hallinenud juustel lihtsalt rippuda ning nende näost oli näha, mida ilm oli nendega teinud.
Talle meenus, et kunagi oli üks Ware Propertiesi uus noor müügimees teda ekslikult oma kolleegiks pidanud. „Ma ei ole Katie,” parandas teda Susan. Mees naeris. „Kõik keskealised maaklerid näevad ühtemoodi välja.” Just siis laskis Susan teha turris soengu, andis oma rõivastele uue ilme, hakkas kandma erksaid värve koos säravate ehetega ning kõrge kontsaga kingi. Ta oli ruumis ainuke punasesse rõivastatud inimene, kui mitte arvestada kolm istet temast kaugemal tukkuva (narkolepsia?) mehe vesti.
„See on pilguheit,” lõpetas Blair. „Las igaüks tutvustab ennast ja siis külastame kortereid. Pärast seda vaatame, mida peakokk Amos meile pakub. Öelge lihtsalt paar sõna, et me teaksime, kes te olete ja mis teid huvitab. Tänan tulemast ja ma ootan pikisilmi, millal saan igaühega rääkida. Ja kui on küsimusi, siis lihtsalt esitage need. Alustame teist.” Ta viipas Camille’ile, kes tõusis ja vaatas toas ringi.
„Mina olen Camille Trowbridge. Ma pidasin veel viis aastat tagasi – osalise koormusega – ülikooli kunstiajaloo teaduskonnas loenguid. Olin abielus Charles Trowbridge’iga ja … Tema. Ma kaotasin ta möödunud aastal. Meil on abielus poeg ja mul on lapselaps. Mulle meeldivad aiandus, reisimine ja mulle pakuks huvi kunstiklass. Kaua aega tagasi tegelesin maalimisega ja pean ennast tänini maalikunstnikuks. Oi, mulle meeldib väga lugeda ja ma olen kakskümmend viis aastat ühes ja samas raamatuklubis olnud.” Ta kehitas õlgu, naeratas ja võttis istet. Jumal küll, mõtles ta. Ongi kõik. Ta polnud isegi öelnud, et talle meeldib miilide viisi rannas jalutada, tennist mängida, pärast head õhtusööki ja pudelit veini koos Charlesiga Netflixi vaadata, käia täikadel ja vanakraamipoodides, New Yorki näitusi vaatama lennata. Talle meeldis kappe ja raamaturiiuleid korrastada, vannis käia, tundide viisi raamatukogus istuda, suppi keeta, igal hilissuvel sibulaid tellida, sõpradele pikki meile kirjutada, suveõhtuti muru kasta, Ingridile „Pipi Pikksukka” ette lugeda. Raamatuklubi? See polnud juba rohkem kui aasta otsa kokku saanud. Ja maalimine? Ta oli õpetamisest loobunud, et uuesti proovi teha, ja lükkab ikka veel isegi kunstitarvete ostmist edasi. Ta tundis end kurnatuna. Põlvehäda oli liiga kaua kestnud. Ja see ei paranenud nii ruttu, nagu arst oli öelnud. Arsti suus kõlas see rutiinsena. Nojah, võib-olla talle oligi see rutiinne, aga Camille’ile mitte, ja see ajas ka hirmu peale. Ta oli selle järgmisi ette kuulutava esimese kukkumise kohta palju lugenud. Terve aasta oli tema põlv, kui ta trepist üles läks, raksunud nagu lahtikistav krõpskinnis, ning siis ühel päeval, kui ta parajasti toidukaupu pakiruumi ladus, see kõverdus. Viimaks järgnes paratamatus: operatsioon. Järgmiseks, aimas ta, tulevad dušikabiin ja alumise korruse magamistuba. Haa, järgmiseks vanadekodu.
Ta taipas, et polnud mõnda järgmist tutvustust kuulnud, kuid nüüd tõusis Susan, eredate rõivastega nagu kardinal käblikute seas. „Tere kõigile. Mina olen Susan Ware, sündinud ja kasvanud siinsamas Chapel Hillis. Ma olen vallaline – mu mees suri kolm aastat tagasi. Mõni teie seast on ehk temalt maja ostnud. Ma müün endiselt kinnisvara, kuid mõtlen töölt äratulekule, et tegelda teiste huvialadega. Milliste huvidega? Aiandusega. Kõigega, mis on seotud lilledega. Kui saaksin otsast alata, hakkaksin maastikuarhitektiks. Veel, palun ärge naerge, mulle meeldib rannikul kala püüda ja käia ära igas uues restoranis, mis Durhamis avatakse. Mul on kaks täiskasvanud tütart, mõlemad läänerannikul.”
Need veidrad kokkuvõtted. Piiluaugud. Camille’ile oli Susan kohe meeldima hakanud. Niisiis on ta üksik. Praegust elukaaslast ei mainitud. Vahest siis, kui ta siin mu naaber oleks, võiks see lõbus olla. Tema ja Julia Hadley. Kuidas oleks selle elegantse indialannaga? Või sellega, kes just rääkis, oli vist Catherine. Nõtke ja huvitavalt teravate näojoontega, nina nagu kvartsist nooleots. Catherine’id on tavaliselt tüsedad, aga tema kolis siia Connecticutist. Üsna kindlasti, ütles ta, üürib ta täna ühe maja. Esimesed muljed on salapärased – kui kiiresti ja kindlalt need kujunevad.
Camille polnud kuulnud kedagi teist, kelle vastu ta oleks tõmmet tundnud. Jäme, südamlik, arglik, pahur, liiga avameelne, uje, armas, tõsine, armulik – näis, et igaüks tõi välja ühe iseloomujoone, ja hetkega tekkis reaktsioon. Või oli asi vahest primitiivsem, nagu Charles alati väitis: kogu külgetõmme põhineb tegelikult lõhnal.
Nüüd oli Julia kord.
„Mina olen Julia Hadley. Ma olen pärit Savannah’st ja kolisin siia alles hiljuti. Ma … ma olin abielus. Nüüd veedan vaba aega peamiselt lugemisega, sest ma pole veel otsustanud, mida järgmiseks ette võtta.” Oi ei, kui mannetu. Higitilk nirises mööda tema selga allapoole. Ta ruttas edasi. „Mulle meeldib süüa teha ja see on mu kirg – toit. Elatist teenisin nii. Ma töötasin Mulberry Pressi käsikirjatoimetajana. Nad avaldavad kaunilt kujundatud raamatuid toidust, mitte ainult kokaraamatuid, vaid ka kultuuriloolisi teoseid, näiteks elust riisipõldudel. Ma katsetan ikka veel ka nende jaoks retsepte.” Oi, aitab. Julia ruttas edasi. „Ah, ma armastan ooperit, fotograafiat ja purjetamist.” Ta istus äkitselt, nagu ei tahaks enam ühtegi sõna lausuda. Purjetamine. Kunagi talle meeldis purjetamine. Enam mitte.
Camille kuulas. Indialanna oli südamekirurg, kes pidi töölt lahkuma varase Parkinsoni tõve tõttu. Üks teine naine, kes nägi välja nagu vanem Audrey Hepburn, oli psühholoog, kes oli aastaid andnud hinnanguid surmamõistetud vangidele. Suure kondiga Bitsy juhtis kakskümmend aastat kolimisfirmat. Peaaegu kõik, kes rääkisid, olid töötanud; kolm pretendeerisid tiitlile „koduperenaine”. Kaks kirjeldasid end kui vähist paranenuid ja üks mainis südamesiirdamist. See pole esmakursuslase enesetutvustus, mõtles Camille. Keegi ei ütle, et talle meeldib Jack Kerouac või et ta veetis suve Apalatši rajal matkates.
Ta läks ringkäigu alustamiseks välja koos Susani ja Juliaga. Väikestel siltidel olid kirjas majade nimed: Vinca, Larkspur, Azalea, Marigold, Lantana, Zinnia. Erinevalt kahest esimesest, mida nad nägid, mõlemad üsna tüüpiliselt sisustatud nagu hotelliketi tuba, oli Morning Glory viimane maja, kust avanes vaade üle aasa ja kus oli lisaks aiale ka külgterrass. „Kellelegi meeldivad tõeliselt nartsissid,” märkas Camille, „ja nende mitmesugused liigid.”
Koolibri sumises rippfuksia lilla kõri juures. „Vaadake! Tooge lavale koolibrid! Nemad juba teavad, kuidas paik ahvatlevaks teha.” Susan kummardus, et nuusutada ühte topeltnartsissi, sest teadis, et see lõhnab. „Ilusti tehtud. Vaadake, kuidas hüatsindid tärkavad. Julia, kas sa kujutled end verandal „Nessun dormat” kuulamas ja end vanadusse kiigutamas?”
Julia nügis Camille’i, kui nad sees ringkäiku tegid. „Kellele see pesa ei meeldiks, ah?” Kui selles ei ela keegi, kes on Bermudas puhkamas, mõtles ta, lööks ta oma säästud otsemaid letti, jookseks üürikorterisse kohvri järele ja keedaks öö hakul juba süüa. „Mulle meeldivad värvid, mida on kasutatud, see justkui jäine melon ja salvei – ja see suur mugav kreemikasvalge diivan.” Kõik majakesed olid avatud planeeringuga: suur elutoaala, kööginurk toiduvalmistamispinnaga, mille all oli koht veinipudelitele, palju lauaruumi, keskmise suurusega magamistuba, üllatavalt luksuslik vann, korralik panipaik. „Mulle meeldiks