Häbi. Kerttu Rakke
peale kooliürituste ja külakino õhtute. Pealegi polnud tal ühtki sõbratari. Paar tüdrukut, kellega ta töö juures aeg-ajalt lobises, polnud veel piisavalt tuttavaks saanud. Ja üksinda ju ometi üks noor tütarlaps kuhugi ei lähe!
Valja ja Viktor käisid tihti kahekesi kodust ära. Tavaliselt paar tundi õhtul või nädalavahetusel.
„Äriasjad,“ ütles Valja ning Nadka ei küsinud rohkem.
Umbes kord kuus käisid Valja ja Viktor Moskvas. Sel ajal oli Nadka täiesti üksinda. Ta luges, sõi, koristas, jalutas ning õhtuti vaatas televiisorit. Saated ja filmid olid üksinda vaadates hoopis teistsugused. Kui tavaliselt kommenteerisid Valja ja Viktor telekas toimuvat ning ka Nadka kujundas oma vaatenurka nende kommentaaride järgi, siis nüüd sai ta rahulikult loo sisse minna, tegelastele kaasa tunda, ilma et kuuleks Valja põlglikke hüüatusi, nagu: „Uskumatu, missugune lollike!“ Üksinda olles oli kõik teisiti. Pisut nukker küll, aga laias laastus oli kõik väga hästi. Tal polnud võimalik endale häbi teha.
Kuna Nadka oli rääkinud, et on olnud sage raamatukogu külastaja, viis Valja Nadka ka Tallinnas raamatukokku. Uhkelt rääkis ta tuttavale raamatukogutöötajale, et tõi õetütre Tallinna enda juurde.
„Tubli tüdruk on, poisse ei vaata, probleeme ei tekita – muudkui loeks ainult!“
Raamatukogutöötaja vaatas Nadkat kiitva naeratusega.
„Meil siin väga suurt valikut pole,“ vabandas ta viisakalt. „Klassika jääb sinnapoole, populaarteadused sinnapoole,“ osutas ta käega.
Nadka läks üksinda raamatuid avastama, Valja jäi raamatukogutöötajaga vestlema. Kümne minuti pärast oli Nadkal viis raamatut välja valitud. Raamatuid nähes polnud raamatukogutöötaja pilk enam nii kiitev kui varem: Nadka valikus olid kergekaalulised uuema aja romaanid. Neist kahte oli ta juba varemgi lugenud.
„Ja mina mõtlesin, et sa loed Tšehhovit ja Dostojevskit,“ ütles Valja, kui nad Nadkaga raamatukogust väljusid. Tal oli piinlik, et oli Nadka üle uhke olnud, enne kui avastas, et tüdruk otsib meelelahutust, mitte ei sisusta oma lugemistunde tarkade mõtisklustega.
„Olen lugenud,“ vastas Nadka.
„Nojah, siis võib-olla küll, kui kogu klassika on loetud…“ ohkas Valja kergendatult.
Bussipeatuses tuli nende juurde üks mustlanna.
„Tahad, ennustan sulle?“ küsis ta Valjalt.
„Ei taha, mine minema siit,“ kortsutas Valja kulmu ja vehkis oma käekotiga, nagu tahaks ta sellega mustlannale äiata.
„Ma näen, et sul on üks haigus sees!“ viibutas mustlanna Valja poole sõrmega. „Raske haigus, aga sa ise ei tea veel seda!“
„Ära ähvarda mind,“ ütles Valja. „Tuju ainult rikud siin oma manamistega.“
„Ma näen sinu sisse,“ jätkas mustlanna ja pöördus siis Nadka poole. „Ma näen, et sul on kaks noormeest, kes sulle meeldivad. Üks on tumeda peaga, teine heleda peaga.“
Nadka ehmus. Omateada polnud tal ühtegi poissi! Tõsi küll, töö juures oli talle silma jäänud kaks noormeest, üks neist oli tõesti tõmmu, teine blond…
Mustlanna vaatas Nadkat kummalise pilguga, Nadkal oli tunne, nagu vaataks ta temast läbi. Mustlanna pomises midagi omaette ja siis ütles valjult:
„See tüdruk on neetud!“
„Kas sa saad siit minema?“ Valja hääl oli kuri.
„Anna kakskümmend viis rubla, ma võtan sul needuse ära,“ pakkus mustlanna Nadkale.
„Ma kutsun sulle miilitsa,“ ähvardas Valja. Mustlanna kõndis eemale, aeg-ajalt Nadka poole vaadates ja omaette midagi pomisedes.
„Ma tean, et ma olen tõesti neetud,“ ütles Nadka Valjale mõne hetke pärast.
„Mida? Mis jutt see selline on?“ oli Valja pahane.
„Vanaema ütles. Pidevalt tuletas meelde.“
„Ära usu teda!“ ütles Valja. „See on kibestunud vanainimese jutt!“
Nadka polnud iial näinud vanaema kui kibestunud vanainimest. Vanaema oli kaua elanud, palju näinud, teadis ju, kuidas asjad maailmas käivad!
„Aga kuidas siis see mustlane teadis, et…“ alustas Nadka, kuid Valja katkestas teda:
„See mustlane ei tea midagi! – Tal on oma stamplaused, millega ta inimestele läheneb! Minuvanustele ja vanematele ütleb, et on haigus, noorematele räägib noormeestest – kõigile seda, mis neile muret võiks valmistada!“
„Jah, aga ta hakkas ju kohe minu needusest rääkima,“ ei jätnud Nadka jonni.
„See oli ilmselt sellepärast, et sa oled nii väljakutsuvalt vaikne ja tagasihoidlik,“ selgitas Valja. „Sinusugused inimesed on temasugustele kerge saak! Luba mulle, et sa mitte kunagi ühelegi mustlasele oma raha ei anna, rääkigu ta mida tahes!“
Nadka noogutas.
„Sa pead mulle lubama,“ nõudis Valja.
„Ma luban,“ ütles Nadka.
Tuli buss ja nad läksid bussi peale, said koguni istuma.
„Sellest needusest veel,“ ütles Valja paari minuti pärast. „Mina ei tea, kas needus on olemas. Võib-olla on, võib-olla ei ole. Mõnikord läheb elus paremini, teinekord kehvemini – see pole veel needus. Aga kui oma raha mingile aferistile ära annad, ei lähe su elu paremaks, seda tean ma kohe kindlasti.“
Nadka noogutas. Ta ei saanud lahti mõttest, et mustlane siiski nägi needust tema sees. Juba lapsepõlvest teadis ta, et mustlased on teistsugused ja mõni näeb tõesti tulevikku. Aga samuti teadis ta juba lapsepõlvest, et mustlasi ei tohtinud usaldada. Ilmselt nad siis näevad küll, aga ei paranda, mõtles Nadka ja tal oli tuliselt kahju, et mustlased inimesi ei aita, kui on võimalik, ja võtavad raha vaid diagnoosimise eest.
„Millest sa unistad, Nadka?“ päris Valja ühel õhtul.
„Ma ei tea, ma olen niigi õnnelik,“ vastas Nadka ja naeratas viisakalt. Talle tundus, et nii peaks vastama. Oli ju täiesti loomulik, et sellist elu elades tuleb olla õnnelik. Nadka tajus, et tema ümber on põnev ja võimalusi täis maailm, aga tema ei oska seda kuidagi ära kasutada ega sellest rõõmu tunda. Võib-olla ta lihtsalt ei osanud õnnelik olla? Täpselt samuti, nagu omal ajal ei osanud õieti häbi tunda? Südamepõhjas oli õnnetunde asemel kerge kripeldus – kui miski on liiga ilus, et olla tõsi, siis ei saa see ju olla tõsi? Või vähemalt mitte igavene.
„Aga mees, lapsed – kas sa selle peale pole mõelnud?“ jätkas Valja unistuste teemal.
„Vanaema arvas, et kui kolhoosi tööle saan, siis saan ka mehe,“ ütles Nadka.
„Ja senikaua hoidis ta sind kodus kinni?“ üllatus Valja.
Nadka kehitas õlgu. Ta ei osanud selle peale midagi öelda. Vanaema ei hoidnud teda kinni, aga selge oli ka, et tal õhtuti väljas käimine ei tulnud kõne allagi.
„Mis, süütu oled või?“ sekkus ka Viktor vestlusse.
„Muidugi,“ vastas Nadka peaaegu pahaselt.
„Su emmeke on tüdruku nässu keeranud,“ ütles Viktor Valjale. „Vaata, mis tüdrukust saanud on! Nagu elav surnu.“
„Mis sa siis kohe niimoodi ütled,“ manitses Valja ja naeratas Nadkale. „Ma olen kindel, et varsti sa harjud siin ära ja leiad endale häid tuttavaid.“
Nadka noogutas. Tädi uskus temasse! Nüüd tuli teha nii, et ta ei pettuks.
Valja pakkus Viktorile välja mitu tuttavat perekonda, kel Nadkavanuseid lapsi – et kui järgmine kord külla minna, võtaks Nadka kaasa? Aga Viktor laitis kõik ettepanekud maha: kellel oli laps kodust välja kolinud, kellel selline, kes poleks ilmselt viitsinud Nadkaga suhelda, kellel selline, keda poleks ise oma lähiringi soovinud.
Töö juures hakkas Nadka otsima nende