Kolmteist põhjust. Jay Asher

      Copyright 2007 © Jay Asher

      Tõlge eesti keelde © Liisa Raudsepp ja Tänapäev, 2018

      JoanMariele

      „Noormees,“ kordab ametnik. „Mis ajaks see peaks kohale jõudma?“

      Hõõrun kahe näpuga oma vasakut kulmu. See on hakanud tugevasti tuikama. „Vahet pole,“ ühman vastuseks.

      Ametnik võtab paki. Sellesama kingakarbi, mis vedeles vähem kui 24 tunni eest minu ukse taga; see on pakitud uuesti pruuni paberkotti ja kinnitatud läbipaistva teibiga, just samamoodi nagu mina selle sain. Ent suunatud uuele adressaadile. Järgmisele inimesele Hannah Bakeri nimekirjas.

      „Kuraditosin,1“ pomisen omaette. Seejärel tunnen vastikust, et ma seda üldse märkasin.

      „Kuidas palun?“

      Raputan pead. „Mis see maksab?“

      Ta tõstab karbi digikaalule ja klõbistab kiirelt klaviatuuril.

      Toetan bensiinijaamast ostetud kohvitopsi letile ja jõllitan ekraani. Tõmban rahakotist mõned arved, kougin taskust mõned mündid ja asetan raha letile.

      „Kohv pole vist veel mõjunud“, mainib ametnik. „Üks dollar on puudu.“

      Ulatan puudu oleva dollari ja hõõrun uniseid silmi. Rüüpan lonksu kohvi, see on leigeks muutunud ja läheb seetõttu vaevaliselt alla. Aga ma pean kuidagi üles ärkama.

      Või siis mitte. Võib-olla ongi kõige parem veeta päev poolunes. Võib-olla on see ainus võimalus tänast päeva üle elada.

      „See peaks homme kohale jõudma,“ teatab ametnik. „Või siis ülehomme.“ Ta paneb karbi oma selja taha kärusse.

      Oleksin pidanud ootama koolipäeva lõpuni. Oleksin pidanud kinkima Jennyle veel viimase rahuliku päeva.

      Ehkki ta pole seda ära teeninud.

      Kui ta homme või ülehomme koju jõuab, leiab ta ukse eest paki. Või jõuab tema ema või isa temast ette ja ta leiab selle oma voodilt. Ja ta on põnevil. Minagi olin põnevil. Pakk, millel ei ole saatja aadressi? Kas kogemata või meelega? Võib-olla midagi salajaselt austajalt?

      „Kas te tšekki soovite?“ pärib ametnik.

      Raputan pead.

      Pisike printer trükib siiski kviitungi. Jälgin, kuidas ametnik selle mööda sakilist plastikserva lahti rebib ja prügikorvi heidab.

      Linnas on ainult üks postkontor. Huvitav, kas seesama ametnik aitas ka teisi nimekirjas olevaid inimesi, kes said selle paki enne mind? Kas nemad hoidsid tšeki haiglase suveniirina alles? Sorkasid selle oma aluspesu sahtlisse? Kinnitasid kodusele teadetetahvlile?

      Äärepealt oleksin ikkagi kviitungit küsinud. Olen juba lausumas: „Vabandage, ma siiski võtaksin tšeki.“ Mälestuseks.

      Aga kui ma oleksin soovinud mälestust, võinuksin kopeerida kassette või säilitada kaardi. Aga ma ei taha enam iialgi neid kassette kuulata, ehkki Hannah’ hääl jääb mind igavesti kummitama. Ning majad, tänavad ja keskkool jäävad mulle alatiseks meenutama.

      Nüüd on see minu kontrolli alt väljas. Pakk on juba teel. Lahkun postkontorist ilma tšekita.

      Mu pea tuikab ikka veel, kuskil sügaval vasaku kulmu all. Iga lonks tundub hapu ja mida lähemale koolile jõuan, seda enam ma ära vajun.

      Ma tahan kokku kukkuda. Tahan variseda siinsamas kõnniteele ja lohistada end luuderohupõõsasse. Sest kohe pärast luuderohupuhmast teeb rada käänaku, jõudes kooli parklani. Tee kulgeb üle muruplatsi peamaja juurde. Ustest sisse, koridori, mis lookleb kapiridade ja klassiruumide vahel, kuni jõuab lõpuks alati avatud ukseni, esimesse tundi.

      Ruumi eesosas õpilaste laudade vastas asub hr Porteri laud. Tema saab saatja aadressita paki viimasena. Ning klassi keskel, vasemas reas on Hannah Bakeri pink.

      See on tühi.

      EILE

      ÜKS TUND PÄRAST KOOLI

      Kingakarbi suurune pakk on toetatud viltuselt vastu välisust. Meie välisuksel on tilluke pilu posti jaoks, ent kõik seebitükist suuremad asjad jäävad väljapoole. Pakendile on kiiruga kribitud adressaat – Clay Jensen – seega võtan paki ja suundun tuppa.

      Viin paki kööki ja panen tööpinnale. Avan pudi-padi sahtli ja võtan käärid. Vean kääriteraga ringi ümber paki ja tõstan kaane pealt ära. Kingakarbis lebab kokku rullitud mullikile. Keeran selle lahti ning leian sellest seitse lahtist kassetti.

      Iga kasseti paremas ülanurgas ilutseb tumesinine number, maalitud tõenäoliselt küünelakiga. Kõik kassetipooled on märgistatud. Esimesel kassetil üks ja kaks, järgmisel kolm ja neli, seejärel viis ja kuus ja nii edasi. Viimase kasseti ühel küljel seisab kolmteist, teisel aga mitte midagi.

      Kes küll võiks saata mulle kingakarbitäie kassette? Keegi ei kuulagi enam kassette. Kas ma üldse saan neid millegagi kuulata?

      Garaaž! Stereomakk tööpingil. Mu isa sai selle täikalt peaaegu tasuta. See on vana, seega on isal ükskõik, kui see saepuruseks või värviseks saab. Ja mis kõige parem – see mängib kassette!

      Lohistan ühe tooli tööpingi juurde, viskan seljakoti põrandale ja istun. Vajutan Eject nuppu. Plastiksahtel avaneb kergelt ning libistan esimese kasseti sisse.

      1. KASSETT: A-POOL

      Tere, poisid ja tüdrukud! Siin Hannah Baker. Elus ja eetris.

      Ma ei usu seda.

      Ei mingeid lubadusi tagasi tulla. Ei mingit lisalugu. Ja seekord absoluutselt mitte mingeid nõudmisi.

      Ei, ma ei suuda seda uskuda. Hannah Baker tegi enesetapu.

      Loodan, et olete valmis, sest kavatsen teile jutustada oma eluloo. Täpsemalt sellest, miks mu elu lõppes. Ja kui sa neid kassette kuulad, siis oled sina üks neist põhjustest.

      Mida? Ei!

      Ma ei ütle sulle, milline kassett sinust kõneleb. Aga ära karda, kui sa juba selle armsa karbikese said, siis esineb siin ka sinu nimi… seda ma luban.

      Sest miks peaks üks surnud tüdruk valetama?

      Hei! See tundub pigem nali olevat. Miks peaks üks surnud tüdruk valetama? Vastus: sest ta ei saa enda eest seista.

      Kas see on mingi haiglane hüvastijätukiri?

      Lase aga käia. Naera pealegi.

      Oijah. Ma arvasin, et see on naljakas.

      Enne surma lindistas Hannah terve hulga kassette. Miks?

      Reeglid on väga lihtsad. Neid on ainult kaks. Esimene reegel: kuula. Teine reegel: anna edasi. Loodetavasti pole kumbki neist sinu jaoks kerge.

      „Mida sa kuulad?“

      „Ema!“

      Viskun maki suunas, vajutades korraga alla mitmeid nuppe.

      „Ema, sa ehmatasid mind,“ lausun. „Ei midagi. Üks kooliasi.“

      See on minu tüüpvastus. Hilja väljas? Kooliasi. Raha juurde vaja? Kooliasi. Ja nüüd ühe tüdruku kassetid. Tüdruku, kes neelas kaks nädalat tagasi peotäie tablette.

      Kooliasi.

      „Kas

---

Скачать книгу