Kolmteist põhjust. Jay Asher
käputäit kassette, mis süüdistavad teda enesetapu põhjustamises? Ei tahagi. Ent Hannah soovib, et meie, kes oleme nimekirjas, kuuleksime, mis tal öelda on. Ja me teeme nii, nagu ta ütleb, andes kassette edasi, et ainult hoida neid eemal inimestest, kes nimekirja ei kuulu.
„Nimekiri“. See kõlab nagu salajane klubi. Eksklusiivne klubi.
Ja mingil põhjusel kuulun sinna ka mina.
Ma tahtsin näha, milline sa välja näed, Justin, seega helistasime sulle minu juurest ja palusime sul läbi astuda. Helistasime minu majast, kuna Kat ei tahtnud, et sa teaksid, kus ta elab…nojah, veel mitte… ehkki ta elab naabermajas.
Sa mängisid palli – ma ei tea, kas see oli korvpall, pesapall või midagi muud – aga sa ei saanud enne õhtut läbi astuda. Niisiis ootasime.
Korvpall. Paljud meist mängisid seda tol suvel, lootuses luua rebaste meeskonda. Justinit, kes oli alles üheteistkümnendas klassis, ootas juba koht kolledži esindusmeeskonnas. Seega mängisid paljud meist temaga koos, lootes suve jooksul temalt midagi õppida. Mõnel meist see õnnestuski.
Ja teistel paraku mitte.
Istusime tundide kaupa elutoa akna juures lobisedes, kui äkitselt nägime sind koos ühe sõbraga – tšau, Zach! – tänavat pidi üles tulemas.
Zach? Zach Dempsey? Ainus kord, mil nägin Zachi koos Hannah’ga, oli meie esimese kohtumise õhtul, ja ka siis vaid hetkeks.
Kaks tänavat saavad minu vana maja juures tagurpidi T-tähe kujuliselt kokku, ja teie kõndisite keset teed üles meie suunas.
Oota. Oota. Ma pean mõtlema.
Ma kratsin kuivanud oranži värvilaiku töölaual. Miks ma seda kuulan? Et nagu milleks ennast sellest kõigest läbi vedada? Miks ma ei võta kassetti makist välja ega viska kogu karpi prügikasti?
Neelatan tugevasti. Pisarad pakitsevad silmanurkades.
Sest see on Hannah’ hääl. Hääl, mida arvasin end mitte iialgi enam kuulvat. Seda ma ei saa ära visata.
Ning reeglite tõttu. Silmitsen mähkme alla peidetud kingakarpi. Hannah ütles, et tegi kõigist neist kassettidest koopia. Aga mis siis, kui ta ei teinud? Võib-olla on nii, et kui kassetid läbi saavad ja ma ei anna neid edasi, siis ongi kõik. Kogu lugu. Midagi ei juhtu.
Aga mis siis, kui neil kassettidel leidub midagi, mis võiks mulle haiget teha? Mis siis, kui see pole nali? Siis avaldatakse teine kassetipakk. Nii ta ütles. Ja kõik saavad kuulda, mis seal peal on.
Värvitükike koorub lahti nagu kärn.
Kes kontrolliks, kas ta blufib?
Astusid üle rentsli ning panid ühe jala murule. Mu isa oli lasknud vihmutitel hommik otsa töötada, nii et rohi oli märg, su jalg libastus ja sa lendasid pikali. Zach, kes oli vahtinud akent, üritades saada paremat ülevaadet Kat’i – või õieti sinu – uuest sõbrast, komistas sulle otsa, maandudes sinu kõrval kõnnitee serval.
Sa tõukasid ta kõrvale ja tõusid püsti. Seejärel tõusis tema ning te vaatasite üksteisele otsa, teadmata, mida teha. Ja teie otsus? Te jooksite tagasi tänavat mööda alla, samal ajal kui meie Kat’iga akna peal ennast kõveraks naersime.
Ma mäletan seda. Kat’i meelest oli see nii naljakas. Ta rääkis mulle sellest tol suvel oma lahkumispeol.
Peol, kus kohtasin esmakordselt Hannah Bakerit.
Issand. Ta oli minu arust nii ilus. Ja meie linnas uus, see ajas mind lausa pöördesse. Vastassooga suheldes, eriti tollal, läks mu keel nii sõlme, et isegi skaut oleks sellega hätta jäänud. Aga temaga koos võisin olla uus ja parem Clay Jensen, kümnenda klassi õpilane.
Kat kolis enne kooli algust minema ning mina armusin poissi, kelle ta maha jättis. Ja ei läinudki kaua, kui see poiss hakkas minu vastu huvi tundma. Mis võis olla seotud sellega, et ma tolknesin pidevalt tema läheduses.
Meil ei olnud ühiseid tunde, aga vähemasti asusid meie klassiruumid esimese, neljanda ja viienda tunni ajal lähestikku. Nojah, viies tund toimus kaugemal, ja mõnikord ma ei läinudki sinna enne, kui sa olid lahkunud, aga esimene ja neljas tund toimusid vähemasti samas trepikojas.
Kat’i peol passisid kõik väliterrassil, ehkki oli külm. See oli tõenäoliselt selle suve kõige külmem õhtu. Ja loomulikult unustasin oma jaki koju.
Mõne aja pärast suutsin öelda tšau. Ja veel mõni aeg hiljem suutsid sa mulle vastata. Siis ühel päeval jalutasin sinust sõna lausumata mööda. Ma teadsin, et sa ei suuda seda taluda, ja nii toimus meie esimene mitmesõnaline vestlus.
Ei, see pole tõsi. Ma jätsin jaki koju, sest ma tahtsin, et kõik näeksid mu uut särki.
Olin ikka idikas küll.
„Hei,“ hõikasid tervituseks. „Kas sa tere ei ütle?“
Naeratasin, hingasin sisse, siis pöörasin ümber: „Miks ma peaksin?“
„Sest sa ütled alati tere.“
Küsisin, miks sa arvad mind nii hästi tundvat. Ütlesin, et tõenäoliselt ei tea sa minust midagi.
Kat.i peol, esimese vestluse ajal Hannah Bakeriga, kummardusin kingapaela siduma. Ja ma ei suutnud seda teha. Ma ei suutnud siduda oma neetud kingapaelu, sest mu sõrmed oli külmast kanged.
Hannah’ auks peab ütlema, et ta pakkus ennast siduma. Mina muidugi ei lasknud. Ootasin hoopis, kuni meie kohmetusse vestlusesse sekkus Zach, hiilisin tuppa ja soojendasin sõrmi voolava vee all.
Nii piinlik.
Vanasti, kui küsisin emalt, kuidas võita poisi tähelepanu, õpetas ta: „Ära anna end kergesti kätte“. Nii ma tegingi. Ja see toimis. Sa hakkasid mind oodates passima minu klassiruumide lähedal.
Tundus, et kulus nädalaid, enne kui küsisid mu numbrit. Aga ma teadsin, et sa lõpuks küsid, seega harjutasin selle valjusti väljaütlemist. Hästi rahulikult ja enesekindlalt, nagu mul oleks ükstapuha. Nagu ütleksin seda sadu kordi päevas.
Jah, vanas koolis olid poisid mult numbrit küsinud küll. Aga siin, uues koolis, olid sina esimene.
Ei. See pole tõsi. Aga sa olid esimene, kes mu numbri ka sai.
Mitte et ma poleks tahtnud seda varem anda. Olin lihtsalt ettevaatlik. Uus linn. Uus kool. Seekord kavatsesin ise oma maine kujundamisel silma peal hoida. Lõppude lõpuks, kui tihti antakse meile teine võimalus?
Kui keegi küsis mu numbrit enne sind, Justin, ütlesin õigesti kõik numbrid peale viimase. Sest siis ma heitusin ja ajasin kõik vussi… justkui juhuslikult meelega.
Tõstan seljakoti sülle ja teen lahti kõige suurema sahtli.
Ma läksin liigagi elevile, vaadates, kuidas sa mu numbrit üles kirjutad. Õnneks olid sa liiga närvis, et seda märgata. Kui ma viimaks pahvatasin välja selle viimase numbri – õigesti! –, levis üle mu näo lai naeratus.
Samal ajal värises su käsi nii hullusti, et arvasin, et sodid numbri ära. Ja seda ma ei lasknud juhtuda.
Võtan välja tema kaardi ja laotan töölauale.
Osutasin sinu kirjutatud numbrile. „See peaks seitse olema,“ laususin.
„See ongi seitse.“
Silun puust joonlaua abil volte sirgemaks.
„Aa. Noh, kui sa ise aru saad, et see on seitse.“
„Saan küll,“ kostsid. Aga tõmbasid selle siiski maha ja kirjutasid asemele veelgi ähmasema seitsme.
Sikutasin oma varruka manseti peopessa ja oleksin äärepealt kummardunud pühkima higi su laubalt… midagi sellist oleks teinud mu ema. Aga õnneks ma ei teinud seda. Sa poleks