Kasside salajane keel. Susanne Schötz
kuid me märkasime teda veel õigel hetkel. Alles tunde hiljem saime mõlemad põgenikud – öises tormis turnides – jälle kätte.
Ühel teisel korral ei leidnud me kuidagi oma tohutult arglikku Rockyt üles. Kui me ta siis lõpuks kaminast avastasime ja terveid tunde veetsime teda sealt välja meelitades, ei pannud me alguses tähelegi, et see polnud ainuüksi tema enda loomulik must värvus, mis teda kattis. Alles siis kui ta kogu maja tahmajälgedega täitnud oli, adusime katastroofi tegelikke mõõtmeid. Veel kassiseiklusi?
Kolmest saagu neli
Meie aeda sattus sageli üks suur, kena ja kohitsemata kõuts, keda me lihtsalt Punaseks nimetasime. Tema pelglikkus ei takistanud teda mitte kuidagi meie hekki oma territooriumina märgistamast. Täiesti loogilisel kombel ajas ta kõik teised, keda ta kutsumata sissetungijateks pidas, lihtsalt ära ning nägi hirmsasti vaeva, et mõlemat (kastreeritud) naabrikassi oma ülemvõimus veenda. Ta ei jäänud kunagi kauaks. Me eeldasime, et küllap tal kusagil ikka kodu on. Kaks aastat hiljem leidsime ta vigastatult ja pisut hiljem tundus ta terveks olevat saanud. Me eeldasime endiselt, et keegi hoolitseb tema eest. Siis hakkas tal jälle kehvemini minema. Me pakkisime ta sisse, viisime loomaarstile, aga oli juba liiga hilja. Vigastused olid liiga suured. Lisaks oli tal arenenud pahaloomuline kasvaja ja loomaarst pidi ta magama panema. Me olime ahastuses. Kuidas me ei näinud, et tegemist on kodutu kassiga, ja miks me tema arstile viimisega nii kaua viivitasime? See oli minu jaoks ränk löök. Ma vandusin, et ei jää enam kunagi ootama. Kassi, kes näib olevat haige või haavatud, viin ma otsekohe loomaarstile – ilma välja uurimata, kellele ta kuulub. Ma ei olnud teda kuulanud, ma ei olnud temast aru saanud …
Mõni aeg hiljem ehitasin ma naabrikassidele väikese kassiluugi, mille kaudu nad külma korral meie keldrisse sooja saaksid tulla. Väikest sooja ruumi keldris varustasin ma toidu, tekkide ja veega. Järgmisel hommikul tahtsin ma kohe kontrollida, kas Mustvalge ja Hallikvalge on oma uue soeruumi ja toidu juba avastanud, aga kui ma alla keldrisse läksin, ootas mind hoopis üllatus ees: üks täiesti võõras, väga väike hallitriibuline kass oli end aknalauale õdusalt sisse seadnud ning vaatas mulle hirmust ja uudishimust suurte tumedate silmadega otsa.
Ma ei teadnud, mida teha, sest pidin tööle ruttama. Võib-olla oli kass vaid lühikeseks külastuseks läbi astunud. Aga kui ma siis pärast tööd jälle alla keldrisse läksin, oli võõras kass endiselt seal. Ta lubas mul end ettevaatlikult silitada ning ma avastasin, et tema parem tagumine jalg oli rängalt vigastatud. Kogu jalg oli üks suur avatud haav. Karv oli peaaegu täielikult maha tulnud ning ripendas ebamääraste tutsakatena keha küljes. Haav oli juba põletikus ja nägi kohutav välja. Loomaarstile! Tema ravimine võttis terve päeva. Luid ta murdnud polnud, aga haava kinni õmmelda ei saanud, sest liiga palju karva ja nahka oli ära rebitud. Võis vaid loota, et kõik paraneb iseenesest.
Me helistasime politseisse ning otsisime omanikku nii internetikuulutuste abil kui ka ajalehtedest. Need, kes ühendust võtsid, läksid pettunult tuldud teed tagasi – tegemist ei olnud nende kassiga. Meilt oli ta vahepeal nime saanud: Vimsan. See tähendab rootsi keeles ’pepuõõtsutaja’. Igal sammul huljutas ta oma tagumenti, mis tulenes ilmselt jalavigastusest. Kuu möödudes oli haav lõpuks paranenud ja sideme võis ära võtta. Selleks ajaks oli Vimsan end meie juures juba sisse seadnud. Meie pere oli seega saanud ühe liikme võrra suuremaks.
Vimsan on lahe kass – aga ainult siis, kui ta seda ise tahab. Ta on väga iseseisev, seetõttu kahtlustame, et ta on minevikus nii mõndagi läbi elanud. Näiteks pätsab ta meie taldrikutelt toitu. Ehk pidi ta sellist taktikat kasutama, et ellu jääda? Meiega mängib ja mürab ta rõõmsasti, aga teisi kasse ta ei salli. Vimsan ronib meelsasti sülle kaissu, kuid ise teda tõsta ja puudutada ei tohi. Kui teda sellegipoolest sülle haarata, lööb ta kohe hambad sisse.
Meie aga armastame seda väikest pruunikashalli triibulist kassipreilit tema suure jalaarmi ja liiga lühikese sabaga (mille otsa oli ta ilmselt oma varasemas elus kaotanud) tohutult.
Neljast saagu viis
Vimsan sattus sageli teiste kassidega õues kismadesse. Mustvalge ja Hallikvalge olid kahtlemata tema vaenlased. Kui siis üks väike must valgete käppade, valge rinna ja valge kõhualusega kõuts millalgi talvisel ajal meie aeda ilmus, oli pea iga päev kaklus lahti. See noor kastreerimata kõuts oli Vimsanist väga huvitatud, too ei tahtnud kõutsiga aga mingit tegemist teha. Tüli tõusis kõrgel õunapuu otsas, meie hekis ja muru pealgi. Ühel päeval ilmus kõuts välja näohaavaga, mis mitte kuidagi paraneda ei tahtnud. Paistis, et ta on kodutu. Me viisime ta loomaarsti juurde ja otsisime omanikku, aga meie teatele ei vastanud keegi.
Kõutsist oli vahepeal saanud päris hea sõber. Ta oli meelsasti meie läheduses, kui me aiatöid tegime või õues kohvi jõime. Me ristime ta Kompiseks (rootsi keeles ’semu’, ’sõber’). Ja – nagu te juba aimate – jäigi ta meie juurde. Nüüdseks on ta suur ja üsna paksuks läinud, aga me armastame teda täpselt sellisena, nagu ta on. Kuigi ta on meie suurim kass, on tal kõige peenikesem hääl. Tema hääl on isegi kõrgem kui meie kõige väiksema, Vimsani, oma.
Ja nii otsustatigi, et meie viie kassiga perekond on koos Kompisega täielik.
Kassid ja foneetika
Olen elukutselt foneetik. Lõuna-Rootsis Lundi ülikoolis teen ma oma uurimistööd ja õpetan. Minu erialal uuritakse kõiki inimkeele häälikuid. Oma uurimistöös esitan ma järgnevaid küsimusi: kuidas need häälikud tekivad, millise sagedusega need esinevad ja kui tugevalt need kõlavad? Ma analüüsin prosoodiat (keele meloodiat, rütmi ja helitugevust) erinevates sõnades, lausetes, dialektides ja keeltes. Minu erialase kretinismi juurde kuulub ka harjumus tähele panna mitte vaid seda, mida öeldakse, vaid pigem kuidas midagi öeldakse.
Nii on see inimkeelte puhul, seega ei ole mingi ime, et ma hakkasin juba varakult ka kassihäälitsuste ja nende kõla erinevaid aspekte tähele panema. Ma küsisin endalt, millised vokaalid ühes õiges mjäu-s ikkagi peituvad ja millistel helikõrgustel asub ühe mjäu meloodia, kui mu kassid mind mängu alustama utsitavad. Ja et kas meloodia olukorra muutudes muutub, näiteks kui nad õue tahavad saada või kui nad end riietekappi peitnud on ja mina kogemata ukse kinni olen pannud.
Ma mäletan väga selgesti, kuidas ma esimest korda märkasin, et mu kassid näuvad toitu küsides hoopis teisiti kui transpordipuuris teel loomaarsti juurde. Nii meloodial kui ka vokaalidel on hoopis teistsugune kõla. Millest see sõltub? Kas see on juhus? Kas see juhtub iseenesest või on kassid võimelised vokaalide ja meloodiate erinevaid nüansse selgeks õppima? Kas võib suisa olla, et kassid on õppinud häälitsuste omadusi tahtlikult muutma, kui situatsioon nende ümber teise kuju võtab? Sel hetkel ulatasid armastus kasside vastu ja keeleteadus teineteisele esmakordselt käe. Ma hakkasin Donna, Rocky ja Turbo erinevaid häälitsusi lindistama ning foneetika meetoditega (samadega, mida ma inimkeeli uurides kasutan) analüüsima. Oma foneetikukõrvadega kuulasin ma neid hääli väga täpselt, kirjutasin häälduskirjas üles ja uurisin nende eri tunnuseid. Näiteks esitasin küsimuse, kui kaua kestab üks tüüpiline mjäu? Millistel kõrgustel ja sagedustel minu kassid oma mjäu-sid varieerida suudavad? Millised häälikud on helilised, millised helitud? Milliseid vokaale ja konsonante kassid esile toovad ja kuidas nad oma lõugu liigutavad, kui nad eri helisid tekitavad?
Minevikus lugesin ja õppisin muidugi palju kassihelide kohta. Ennekõike teaduslikest raamatutest ja artiklitest. Sealjuures torkas silma, et kassihäälitsuste kõla ja foneetika kohta on erakordselt vähe uuritud ja avaldatud. Ma võtsin viivitamatult ette seda olukorda muuta.
Ülevaade kassihäälitsustest
Kassihäälitsuste teaduslik uurimine pole iseenesest uus asi. Juba Charles Darwin (1998) kirjutas kasside häälitsustest. Ta kirjeldas kuut kuni seitset eri häälitsust, kusjuures nurrumist pidas ta kõige põnevamaks, sest seda tekitatakse nii sisse kui välja hingates.
Marvin R. Clark (1895) läheb oma raamatus „Pussy and her Language“ („Kiisu ja tema keel“) veel ühe sammu kaugemale. Ta toetub ühe Prantsuse loodusteaduste professori Alphonse Leon Grimaldi tööle, kus kirjeldati kasside häälitsustes esinevaid eri konsonante ja vokaale. Grimaldi tegi kindlaks, et vokaalidega