Kolm sekeldust. Rex Stout
on kõige parem. Ma ei tee ilma härra Goodwinita mitte midagi. Kui te mulle midagi usaldate, ükskõik mida, räägin talle kõigest kohe, kui olete lahkunud.”
„Te võiksite teha erandeid. Mina võiksin olla hakatuseks hea erand.”
„Ei, härra,” oli Wolfe viisakas, kuid kindel. „Istuge, härra Perrit. Isegi kui te otsustate oma saladusi minu ja härra Goodwiniga mitte jagada, on üks asi, mida tahaksin teiega arutada.”
Perrit ei olnud mingi kohmetu kokutaja. Ta astus kolm sammu Wolfe’i laua otsa juures oleva punase nahktugitooli poole, laskus sellele istuma ja küsis: „Mida te arutada tahtsite?”
„Niisiis.” Wolfe’i silmad vajusid poolkinni. „Ma olen oma alal ekspert, müün ekspertinformatsiooni, nõuandeid ja teenuseid. Ma ei ole lähedalt tuttav teie tegemistega, kuid olen aru saanud, et ka teie olete ekspert, teisel alal. Eeldatavasti teate, kus teatud asju on ja kuidas on võimalik neid hankida. Mina olen üldiselt aus ja korralik kodanik, ent nagu kõigil teistel, on mul oma nõrkused. Kus võiks olla liha?”
„Ah.” Perriti hääl kõlas jahedalt. „Võib-olla olen teid valesti hinnanud. Kas te tahate endale tükki lihaärist?”
„Ei. Ma tahan tükki liha. Looma- ja sealiha. Ma tahan liha süüa. Lammast. Vasikat.”
Ah siis selles oli asi. Vahtisin oma bossi kibeda põlgusega. Ta oli kaotanud igasuguse mõõdutunde. Selleks, et üritada krabada kinni mõnda praeribitükki, oli ta tõusnud oma toolist, kõndinud eestuppa, avanud akna ja kutsunud oma majja kõige eluohtlikuma tüübi Battery ja Yonkersi vahel.
„Ah,” ütles Perrit, „te olete lihtsalt näljane.”
„Jah, olen küll.”
„Sellest on kahju. Ma ei ole lihunik ega ka edasimüüja. Tegelikult ei tegele ma üldse lihaga. Aga vaatame…” Ta katkestas jutu ja vaatas minu poole, nagu oleksin ma ülemteener. „Helistage kella seitsme ja kümne vahel hommikul Lincoln 63232 ja küsige Tomi, mainige minu nime.”
„Tänan teid.” Wolfe oli magus nagu pulgakomm. „Kinnitan, et seda abi hinnatakse. Aga nüüd teie asja juurde. Härra Goodwin ütles teile täna hommikul telefonis, et mul on liiga palju tegemist, et teiega kohtuda. See oli mõistagi ettekääne. Ta pidas silmas seda, et kuigi detektiivialal on tööga kaasnevad ohud suhteliselt suured, on need teie alal – ütleme, mistahes teiega seotud tegevuses – oluliselt suuremad, ja nende kahe asjaolu kombinatsioon ei oleks soovitav. Pean kahjuks tunnistama, et olen temaga nõus. Teie poolt oleks rumal usaldada mulle oma saladusi ainult kuulmaks, et ma ei saa teie pakutavat tööd vastu võtta, sestap olgu see juba ette ära öeldud. Mul on kahju.”
„Mul on abi vaja,” ütles Perrit.
„Kahtlemata, muidu poleks te…”
„Ma ei vaja just sageli abi. Kui vajan, võtan parima võimaliku abilise. Mulle meeldib kõik, mis on parim. Selleks, milleks mul praegu vaja, valisin välja teid kui parima. Ma maksan selle eest, mida saan.” Perrit võttis põuetaskust kena väikse pataka rahatähti, kokku murdmata, kummirõngaga koos, ning viskas selle Wolfe’i lauale. „Viiskümmend sajalist. Viis tonni. Sellest hakatuseks piisab. Mind šantažeeritakse ja teie töö on see lõpetada.”
Jõllitasin teda. Mõte sellest, et Dazy Perritit kiusab väljapressija, oli umbes sama, kui Billy Sundayd kiusaks teda usku pöörata sooviv jutlustaja.
„Aga ma olen teile rääkinud, härra Per…”
„Mu tütar šantažeerib mind. See on asi, mida ei tea mitte keegi maailmas peale minu, ja nüüd teie ja selle teie mehe. Ning on veel üks asi, ja see on veelgi erilisem. See on väga eriline. Ma ei räägiks sellest oma emalegi, kui ta mul veel alles oleks, aga mul on abi vaja. Mu tütar on…”
„Pidage!”
Dazy Perritit ei olnud lihtne peatada, aga ma käitusin piisavalt kindlameelselt, et seda teha. Olin toolilt tõusnud, seisin otse ta ees. „Ma tahan teid hoiatada,” ütlesin talle silma vaadates, „et härra Wolfe on täpselt sama põikpäine kui teie. Kõigile asjaosalistele on see pagana ohtlik. Ta on teile öelnud, et ei taha teid kuulda, ja samuti ei taha ka mina!”
Pöördusin järsult Wolfe’i poole. „Jumala pärast, mis spagettidel ja juustul viga on?”
Võtsin rahapataka ja sirutasin selle Perriti poole.
Ta ei teinud sellest välja. Ta silmad ei olnud minule nihkunudki. Ta rääkis Wolfe’ile edasi. „Asi on nimelt nii, et mu tütar ei ole tegelikult minu tütar – ma mõtlen, see, kes mind šantažeerib. Nüüd teate seda teie ka, ja see mees samuti. Ma ütlesin, et mitte keegi maailmas ei tea sellest, aga see plika teab. Mul on tütar, sündinud 1925. aastal, kakskümmend üks aastat tagasi. Ta saab järgmisel kuul kakskümmend üks, 8. novembril. Mul on teile seoses temaga samuti töö. Mis nüüd?”
„Te peate mind vabandama, härra Perrit.” Wolfe oli heitnud pilgu seinakellale, lükkas tooli lauast eemale ja ajas oma keret püsti. Ta jõudis laua tagant välja ning peatus siis, sest Perrit, kes oli samuti jalul, seisis otse tema tee peal ees.
„Kuhu nüüd?” küsis Perrit toonil, mis vihjas sellele, et ükski mõeldav vastus ei olnud vastuvõetav.
Mina tõusin samuti püsti, käsi relvaga taskus, see tähendab, revolver käes. See võib mõnelegi tunduda labane, aga liigutus oli instinktiivne ja instinkt oli kindel. Liikusin linnas päris palju ringi ning olin asjadega üsna hästi kursis, ja niipalju kui mina teadsin, ei olnud ühtegi vaidlust Dazy Perritiga kunagi lahendatud mingi muu riistaga peale tulirelva; pealegi oli Perrit kuni selle ajani olnud lahendaja osas, kas siis ise või oma töötajate kaudu. Sellest, mis ta oli juba poetanud, nägin ees ootamas ainult korralikku segadust, ja ma usun tänaseni, olgu see labane või mitte, et kui ta oleks torganud kas või sõrme Wolfe’i jämeda keskkoha poole, oleksin ta maha kõmmutanud.
Ent Wolfe lausus häirimatult: „Ma viibin alati kella neljast kuueni üleval oma taimede juures. Alati. Kui te nõuate, et saaksite oma mured mulle pihtida, rääkige neist härra Goodwinile. Ma helistan teile täna õhtul või homme hommikul.”
Asi oli lahendatud, mitte sõnade, vaid silmadega. Wolfe’i silmad võitsid. Perrit liikus sammu võrra paremale. Wolfe läks temast mööda välja, ja hetke pärast kõlas tema isikliku lifti ukse paugatus.
Perrit istus ja ütles mulle: „Te olete hullud. Te mõlemad. Milleks teil see asjandus peos on? Puhta segi pööranud.”
Asetasin revolvri lauale ja tõin kuuldavale ohke. „Hea küll, rääkige mulle.”
III
Ühel hetkel tundus mulle, et Dazy Perrit murdub ja puhkeb nutma. See oli siis, kui ta rääkis, et tema tütar, tema päris tütar, oli Columbia ülikoolis üks oma kursuse parimatest. Ilmselgelt tegi see ta peaaegu talumatult uhkeks.
Asi ei olnud tegelikult kuigi keeruline. Nooruspäevil St. Louisis oli Perrit abiellunud ja saanud tütre. Siis aga juhtus ühe nädalaga kolm asja: tütre teine sünnipäev, tütre ema surm ja Perriti kolmeaastane vanglakaristus röövimise eest. Kuulsin sellest kõigest vaid visandlikku kirjeldust, ning järgnenud aastatest peaaegu mitte midagi, kuni 1945ndani; ta rääkis ainult, et ühel hetkel, kui oli hakanud jõukamaks saama, oli ta hakanud ka tütrele mõtlema ning kaevanud tolle välja kusagilt Missourist. Ta ei öelnud, kust ja kuidas ta tütre ära tõi, aga et mulle õige pilt anda, pidi ta selgitama, et tütar ei teadnud, et on tema tütar. Ta arvas, et Perrit lihtsalt esindab ta isa, kes on väga rikas ega saa enda isikut paljastada, sest kavatses kandideerida USA presidendiks, või midagi sellist.
„Kõik oli hästi,” ütles Perrit hapult. „Kõik toimis. Nägin teda umbes iga kolme kuu tagant ja andsin talle raha. Palju. Murdepunktiks sai mulle see, kui ta valis kooli siin linnas. Siis nuuskis Thumbs Meeker asja välja. Saatis ühe tolguse mulle ütlema, et kui ta saab minu tütre asjus millegagi kasulik olla, siis andku ma teada.”
See muutis asja minu jaoks veelgi toredamaks. Härra Meeker, kelle hüüdnimi oli Thumbs tema lemmikmeetodi tõttu vastumeelselt infot andvate inimeste pitsitamiseks,