Skandaalne lord. Nicola Cornick
Clarencieux’ auks tooste ning sõlmisid kihlvedusid selle kohta, kui kaua läbikukkunud mänguril suremine aega võtab.
Tapalava ümbritseva rahvahulga taga istus oma peigmehe ja kuueaastase rabeleva venna Johni vahele surutuna kaunis kaheksakümne tuhande naela pärija preili Catherine Fenton. Külmast ilmast hoolimata oli tal palav, pea pööritas ning süda oli paha. Ta oli taskuräti roosivette kastnud ja surus seda vastu nina, kuid parfüümi nõrk hõng ei suutnud inimkehade ja ootusärevuse vänget haisu peita. Polnud just eriline au olla ainus daam poomise juures, kuid Clarencieux’ poolt tapetud mees Sir James Mather oli üks tema eestkostjaid. Catherine polnud tahtnud tulla, kuid tema isa Sir Alfred Fenton polnud tema vastumeelsust mõistnud. Isa oli öelnud, et Catherine peab õigusemõistmist nägema. Sir Alfred oli naabob – mees, kes oli Indias elanud ja töötanud ning harjunud ootamatute veriste surmajuhtumitega, mida elu subkontinendil pakkus. Tal oli raudne sisikond ja sellega sobiv suhtumine. Catherine’iga oli teisiti. Tüdruk teadis, et on ebasoosingus, sest Sir Alfred pidas teda nõrgaks ja rumalaks, kuna ta palus end sõidust Newgate’i päästa. Tema väike vend oli anunud, et teda kaasa võetaks. John oli oma tahtmise saanud ja tema mitte. See ei üllatanud Catherine’i. John oli armastatud, rikutud ja hellitatud. Tema ei olnud.
„Austrid müügiks! Kümnene ports penni eest!” Ettevõtlik tänavakaubitseja trügis trepist üles nende poole, korv mereandidega puusale toetumas. Catherine tundis iiveldust, kui kuuma kala lõhn higihaisuga segunes.
„Jah, palun!” ütles John põnevusest niheledes. Ta andis oma penni tüdrukule. Catherine pööras pea kõrvale ja surus taskuräti tugevamini vastu nina.
„On teil halb, mu arm?”
Catherine tõstis pilgu ja nägi, et tema kihlatu vaatas teda võltsi hoolitsusega. Algernonile, lord Withersile, meeldis mõelda endast kui Catherine’i kihlatust. Catherine eelistas temast üldse mitte mõelda. Ta vihkas armutut viisi, kuidas mees teda piiras, ja võimu, mis tal paistis tüdruku isa üle olevat. Catherine oli pulmi suvest saati edasi lükanud, tuues algul ettekäändeks saladusliku naistehaiguse, siis leina kauge nõo surma puhul, keda ta polnud hästi tundnud, kuid kelle surm oli jumaliku ettenägelikkuse tõttu sobivale ajale sattunud. Nüüd olid Catherine’il ettekäänded otsas ja pulmad olid määratud hiliskevadele, kui ta mõnd uut riugast välja mõelda ei suuda.
„Austrid pole minu maitse,” ütles tüdruk, märgates, et Withers oli juba huvi kaotanud, ja imetles hoopis tänavakaubitseja lopsakat rinnapartiid.
„Kahju.” Withersi pilukil pilk pöördus iharalt sädeledes uuesti tüdrukule. „Neid peetakse armutoiduks, mu kallis. Te peaksite neid nautima. See võiks teid… minu suhtes… lahkemaks muuta.”
„Vaevalt küll!” nähvas Catherine. Mõte lähedusest Withersiga oli tema jaoks needus. Tüdruku arvates poleks mees armastust siis ka ära tundnud, kui oleks tänaval selle otsa komistanud. Withers oleks selle lihtsalt saapakannaga laiaks litsunud.
Paljud mehed olid kuulutanud, et on Catherine’i armunud, kuid tema kihlatu ei kuulunud nende hulka. Enne kihluse väljakuulutamist olid Catherine’i püüdnud ja piiranud viletsaid sonette kirjutavad poeedid, tema heinapalavikku olid süvendanud lõputud lillesülemid, mida igal hommikul vankrite kaupa Guilford Streetile toodi. Aga Catherine polnud ilmaasjata naabobi tütar. Ta kahtlustas, et härraste kiindumus oli suunatud rahahunnikutele, mida ta oma ema testamendi järgi pidi pärima. Raha oli usaldusfondis kuni tema kahekümne ühe aastaseks saamise – või abiellumiseni. Algernon Withersi otsusekindlus temaga abielluda, mõtles naine, pärines samast allikast nagu kõikidel teistel kosilastelgi. Ahnusest. Ja sügavalt vastumeelsest ihast, mis tekitas mehes tahtmise naist valitseda.
Nüüd oli Withers neiu käe võtnud ja surus seda tugevasti kuni Catherine tundis, et tema luud hakkasid praksuma. Catherine’il jäi hing kinni. Withersi pilgus oli võidukas läige. Talle meeldis haiget teha, eriti ilusatele asjadele.
Catherine haaras vaba käega päikesevarju ja surus selle tipu Withersi säärde. Mees lasi naise käe üllatusurahtusega lahti ning Catherine pööras pea kõrvale, lõug püsti. Nüüd oli tal hea meel, et ta oli päikesevarju kaasa võtnud, sest varem oli ta selles kahelnud. Ilm oli päikesepaisteline, aga külm. Daam võis sellest hoolimata õhukese varju avada, et oma õrna jumet päikese eest kaitsta. Naabobi tütrel poleks siiski tarvitsenud vaeva näha, sest tema meelest oli selline edvistamine üsna totter.
Catherine oli Indiast läbi imbunud. Vähe sellest, et tema isa oli naabob, tema ema oli teise kaupmehest seikleja, kurikuulsa šotlase, hullu Jack McNaishi tütar. Tema kuulsus pani mehed värisema, aga Catherine oli teda jumaldanud. Vanaisa oli teda õpetanud mitte kunagi oma esivanemaid häbenema. Catherine teadis, et tal pole uhket sugupuud. Ja seltskond oli algusest peale selgeks teinud, et nende ridades taluti teda ainult raha pärast.
John luristas innukalt oma austreid, vesi mööda lõuga alla voolamas. Hoidja sahmis salvrätikuga poisi ümber.
„Milline kohutav vaatepilt,” ütles Sir Alfred Fenton korraga ning tõstis lornjeti, et uurida nende vastas asuvaid kõrtsiaknaid, kus salgake Covent Gardeni paljaste rindadega kupeldajamoore paari liiderliku välimusega noormehega hullasid. „Häbiväärne riivatus avalikus kohas!”
„Häbitu, Sir Alfred,” nõustus lord Withers. „Ma usun, et see on Hawksmoori kamp. Ta oli muidugi Clarencieux’ sõber. Kahju, et skandaal ka teda ei hävitanud.”
Sir Alfred urahtas. „Hawksmoor on asevalitseja suur soosik. Ta on väljaspool ohtu – praegu. Aga ma ei panustaks tema väljavaadetele, kui tema populaarsus kaob. Nad ütlevad, et tal on nii suured võlad, et ta peaks välismaale põgenema.”
Lord Withersi kuum erutatud pilk otsis Catherine’i oma, kui kurtisaanide läbitungivad kilked üle rahvahulga häälte kostsid.
„Kohutav, eks ole, preili Fenton? Näitavad ennast päevavalgel?”
Catherine tundis vastikust. Ta teadis, et Withersit erutasid võrdselt nii naiste nilbe alastus kui mõte poomisest. Naises tekitasid mõlemad vastumeelsust. Mees tekitas temas vastumeelsust oma külmade higiste käte, haisva hingeõhu ja järjest suurema vabadusega, mida ta endale Catherine’i isiku suhtes lubas.
„Ma pean mõrva pealtvaatamist liiderlikkuse avalikust demonstreerimisest häbiväärsemaks,” ütles Catherine külmalt ja Withersi vihane pilk naelutas naise toolile, enne kui see Catherine’ilt jälle nende vastas asuvale aknale libises.
Catherine märkas, et väriseb. Ta vihkas seda hirmu ja ootusega segunenud haisu, naudingut, mida lord Withersi sugused mehed tundsid sellisest jubedast kõlvatusest, ning kõige rohkem vihkas ta seda, et isa oli sundinud teda endaga kaasa tulema. Catherine oli pealt kuulnud, kuidas isa eelmisel õhtul leedi Semple’i ballil uhkustas.
„Me läheme homme Clarencieux’ poomist vaatama. Ma pean kihla, et ta tantsib köie otsas paremini, kui ta seda teie ballisaalis kunagi tegi, proua…”
Ja inimesed naersid – naersid – tema teravmeelsuse ja mõtte peale, et mees, keda nad tundsid, suri nagu kurjategija. Sel hetkel oli Catherine neid kõiki vihanud.
Ta oli Ned Clarencieux’ga ainult ühe korra kohtunud. Seltskonna saatjadaamid hoolitsesid selle eest, et temasuguseid mehi debütantidest ja pärijannadest kaugemal hoida, kuid ühel päeval oli Catherine oma kasuemaga pargis jalutanud ja mõned noored keigarid olid kõnetanud Maggiet, leedi Fentonit, Catherine’i meelest kahtlase pealetükkivusega. Clarencieux oli võluv olnud. Tema oli see, kes nende häbematuse pärast vabandas, Catherine’i kätt suudles, talle otsa vaadates naeratas ja oma sõbrad ära viis. Ja ehkki Catherine teadis, et mees oli tühine päevavaras, oli naise huultel mehest lahkudes vastupandamatu naeratus.
Clarencieux, Hawksmoor… Nad elasid piiri peal ja üks valesamm võis nad hukutada.
Catherine hammustas huulde mõeldes, et isa oli teda selliste meest eest hoiatanud, aga nüüd, kui Clarencieux oli suremas, ei pidanud isa tütre toomist poomist vaatama millekski eriliseks.
Catherine’i vend John üritas üle kõikuvate sulgede ja päevavarjude näha, kuid ta oli liiga lühike. Ta ronis Catherine’ile sülle, togis teda, sikutas tema mantlit ja ajas kübara viltu.
„Las